Teema: Kuidas ometi vabaneda ärevushäirest ilma rohtudeta?

Psühhoteraapiaga. Kui jõuad terapeudiga ärevuse põhjusteni, siis on lootust sellest ka vabaneda. Ma ei räägi paarist korrast psühholoogi juures, kes annab nõu, vaid mitmeid aastaid regulaarselt sagedusega vähemalt 1 kord nädalas teraapias käimist inimese juures, kes mitte ei anna sulle nõu, vaid aitab sul enda sisse vaadata ja endast sotti saada.

ilmselt on sul hetkel võõrutussündroom https://ravimid.wordpress.com/voorutus/voorutussundroom/

vabaneda häirest saab kui oma keha ja aju tervendada. uurida välja põhjused, miks sul psüühikahäire on: https://ravimid.wordpress.com/alternatiivid/psuuhikahairete-kehalised-pohjused/

ja toetades aju tervenemist looduslike vahenditega: https://ravimid.wordpress.com/alternatiivid/looduslikud-toidulisandid/

AD peaks just ravima, rahusti on see, mis võtab küll ärevust maha aga ei ravi. Korralik AD kuur peab muidugi kestma vähemalt 6 kuud, veel parem kui aasta. Paljud teevad selle vea, et kui juba paar nädalat või kuu aega on parem, siis lõpetavad kohe ravi ära ja sel juhul võivad haigunähud väga ruttu tagasi tulla. Mina oma esimese kuuri tegin üheksa kuud, selle tulemusena sain viis aastat olla ravimivabalt ja ärevust ei esinenud või kui esines, siis hästi vähesel määral. Kahjuks päriselt vabaneda ei ole suutnud, mingi aja pärast lööb ikka uuesti välja. Mul esinevad samuti kõik sinupoolt mainitud sümptomid ja lisaks veel paanikahood.
Kuidas sa nende jalutuskäikudega hakkama saad? Olen ka proovinud aga ei õnnestu.

minul on aidanud korralik uni, EFT, yumeiho massaaž ja oma mõtetega tegelemine. suhtekriis tekitas tohutu ärevuse ja võttis pinna alt, kui mõtlesin, et suhtest vabaks ja sõltumatuks, st mulle ei saanud halb suhe enam haiget teha, siis kadus ka ärevus ja hakkasin normaalselt magama.
lisaks kui tunnen ärevust, nt kinos jm rahvarohkemates suletud kohtades, siis püüan võimalikult rahulikult hingata, vett juua, mõtlen, et see on kõigest tunne, see ei tapa mind, ja püüan mõttes muule keskenduda ja lähebki üle.
AD-sid olen püüdnud vältida nagu tuld, olen võtnud muid looduslikke preparaate (magneesium, b-kompleks, boulardii, c-vitamiin ja suures koguses D-vitamiin), ka yht ashwagandat sisaldavat toidulisandit ja ka palderjani, igaks juhuks on kapis ka diazepam, juhuks kui nt enne uinumist hakkab süda lambist kloppima..õnneks pole kaua vaja läinud.

Kägu kirjutas:

Joogat oled proovinud?

Jooga on niiiiiiiiii igav

Kägu kirjutas:

Kas sa seda EFT-d teed korrapäraselt? Toimib tõesti?

Mul sama küsimus, et kas toimib.

Lisaks see, et kas sa oled seda kuskil õppinud või käid terapeudi juures. Sooviks sellest tehnikast rohkem teada, et saaks ise teha aga kuna elan maapiirkonnas, siis siin selliseid spetsialiste ei ole ja ise ei suudaks kuhugi kaugele kursustele minna.
Seega kui oled nõud mõningaid võtteid jagama siis kuulaks meeleldi.

Kägu kirjutas:

Psühhoteraapiaga. Kui jõuad terapeudiga ärevuse põhjusteni, siis on lootust sellest ka vabaneda. Ma ei räägi paarist korrast psühholoogi juures, kes annab nõu, vaid mitmeid aastaid regulaarselt sagedusega vähemalt 1 kord nädalas teraapias käimist inimese juures, kes mitte ei anna sulle nõu, vaid aitab sul enda sisse vaadata ja endast sotti saada.

Seega soovitad- hakata käima terapeudi juures, kelle tunnihind on vahemikus 35-70 EURi. Käia tuleb mitmeid aastaid 1x nädalas, seega aastas kulutad sellele mõned tuhanded. Positiivne tulemus parema elukvaliteedi näol Sinu jaoks pole garanteeritud, samuti pole kindel, kas peale aastatepikkuse teraapias käimise lõpetamist ei teki valusat tagasikukkumist.
Tundub, et ainus kindel võitja on terapeut, kellel on mõneks ajaks garanteeritud regulaarne sissetulek.

Mina näiteks sain perearstilt saatekirja Psühhoterapeudile, andis esialgi 10 korda ja mul veel käia 4 korda, siis teeb terapeut perearstile kokkuvõtte, kuidas mul läinud on ja kui tarvis annab perearst veel saatekirja. Minu perearst on minu ärevusega kursis, näeb kui palju olen ma läibi käinud igasuguseid eriarste ja läbinud igasuguseid uuringuid ja me oleme temaga sellest rääkinud, et mind ei aita ad ravi, ei suuda neid kõrvaltoimeid taluda ja perearst pakkus mulle ise välja seda võimalust. Seega mina maksan iga kord kui teraapias käind 5 eur, muidu peaksin maksma 35 eur kord. Räägi oma perearstiga. Muidu teraapia seisneb selles, et abi saadki nii, kui hakkad oma hirmule vastu. Minu seanssid enamus mediteerimisega, kuid see on kui aus olla mu jaoks jube. Lohutan end sellega, et olen oma keha nii palju uurinud ja puurinud, et surmahaigust ei ole ja pean sellest haiguste hirmust jagu saama.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Psühhoteraapiaga. Kui jõuad terapeudiga ärevuse põhjusteni, siis on lootust sellest ka vabaneda. Ma ei räägi paarist korrast psühholoogi juures, kes annab nõu, vaid mitmeid aastaid regulaarselt sagedusega vähemalt 1 kord nädalas teraapias käimist inimese juures, kes mitte ei anna sulle nõu, vaid aitab sul enda sisse vaadata ja endast sotti saada.

Seega soovitad- hakata käima terapeudi juures, kelle tunnihind on vahemikus 35-70 EURi. Käia tuleb mitmeid aastaid 1x nädalas, seega aastas kulutad sellele mõned tuhanded. Positiivne tulemus parema elukvaliteedi näol Sinu jaoks pole garanteeritud, samuti pole kindel, kas peale aastatepikkuse teraapias käimise lõpetamist ei teki valusat tagasikukkumist.
Tundub, et ainus kindel võitja on terapeut, kellel on mõneks ajaks garanteeritud regulaarne sissetulek.

Hinnad ei ole nii kõrged ning milleks nii tihti käia. Kui minul olid rasked ajad, siis mina käisin nii iga kuu korra või kaks ning maksis siis nii 25 euro korra eest.

Hinnad ei ole nii kõrged ning milleks nii tihti käia. Kui minul olid rasked ajad, siis mina käisin nii iga kuu korra või kaks ning maksis siis nii 25 euro korra eest.

Hea terapeudi hinnad on küll üsna kõrged, kuigi osad on nõus hinda ka konkreetse kliendiga läbi rääkima. Ning mina tegelikult rääkisin psühhoteraapiast, mitte lihtsalt mingist suvalisest nõustamisest, mida tõesti saab korra või paar korda kuus teha. Psühhoteraapia, millega midagi reaalselt muuta saab, algab siiski regulaarsest vähemalt ühest korrast nädalas, aga kaks korda nädalas oleks tegelikult isegi veel parem, sest see annab võimaluse kiiremini probleemide tuumani jõuda.

Mismoodi see hinna läbi rääkimine käib?
Klient anub, et tema probleemid on palju suuremad kui teistel klientidel, aga raha jälle vähem, samas hirmsasti tahaks käia?
Või teatab, et väiksem tasu annab võimaluse kiiremini probleemida tuumani jõuda?
Või hea terapeut hindab klienti oma kriteeriumite järgi (sugu, vanus, välimus, rahvus) ja teeb “Teile soodsama hinnaga” pakkumise?

See käib niiviisi. Kõigepealt klient läheb konsultatsiooni(de)le. Räägib ära, mis teda vaevab ja mis värk on, oma eluloo ja muu tausta. Selle käigus vaatab, kuidas ta terapeudiga klapib. Terapeut omakorda kuulab ja mõtleb selle kõige üle, vaatab, kuidas tema kliendiga klapib. Esialgsetel konsultatsioonidel on mingi oma hind kokku lepitud. Konsultatsioonide lõpuks peaks kliendil selge olema, kas ta tahaks selle terapeudiga tööle hakata ning terapeudil peaks olema selge, kas ta arvab, et ta saab seda klienti aidata. Kui vastastikune sobivus on olemas ja soovitakse koos tööle hakata, siis räägitakse läbi praktiline pool – millal ja kui tihti teraapia hakkab toimuma, mis hinna piirides terapeut on nõus opereerima ja kui palju klient saab maksta. Kui jõutakse kokkuleppele, siis saabki töö alata. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis võib terapeut anda soovitusi oma kolleegide osas, kelle poole klient võiks pöörduda.

Kägu kirjutas:

Teemaalgataja olen. Olen nüüd palju jalutanud, teinud jooga rahustavaid hingamisharjutusi ja koputamist, söön närvisüsteemi turgutavaid vitamiine ja toidulisandeid, joon rahustavaid teesid. Ärevus on pisut järele andnud, ei ole enam päevad läbi sellist mõistusele hakkavat närvisolekut. Aga väga ebameeldivad kehalised sümptomod häirivad endislelt väga: pea on seest justkui kuu, kõhus on ebamugavustunne ja pidevalt on pea justkui uimane. Suurim hirm on praegu see, et mis siis, kui need kehalised vaevused ei möödugi ????

hakka sisendama endale pohhuismi – sul on ükskõik kõigest ja püüa keskenduda hetkele kus on sul hea olla. sa pead andma oma ajule uue idee mis muudab kõik hädad tühiseks. mõtle mingi fantaasia maailm endale välja. õhtul magama minnes mõtle sellele, unista ja unusta.

Kägu kirjutas:

Tere,
Kirjutan natuke enda kogemusest. Mind tabas ärevushäire nii, et sattusin tervise hädadega haiglasse ning ootasin surmavat diagnoosi. Mida ma aga ei saanudki oli diagnoos ning haiglast koju läksin sama targalt kui sinna minnes (õnneks veidi parema enesetundega). Diagnoosi “ärevushäire” panin endale tuttava meditsiinitöötaja abiga. Olukorda seedides tegin kohe 2 otsust – ei mingit AD ja abi otsin psühholoogilt. Kuna olin aastaid tagasi stressi ja elumurede tõttu psühholoogi varem külastanud, siis teadsin kohe ka kelle poole sel korral pöörduda.
Esimesed paar-kolm korda psühholoogi juures tundusid mulle mõtetud – mul oli ju suur probleem ja ainuke soov oli sellele kohe ja kiiresti lahendus saada. Kuid samm haaval harutasime mind lahti ja õppisin tehnikaid, kuidas endaga keerulistel hetkedel toime tulla ning tekkinud ärevust leevendada (aju teisiti tööle panna). Kõigel lihtsam tehnika, mida saad kõikjal märkamatult rakendada on värvide ja kujundite otsimine ruumis. Näiteks autoga sõites ja tunned, et nüüd – süda hakkab peksma ja ärevus hiilib kallale – valid mingi värvi ja otsid sellise värviga asju 5 tükki ja teed nii mitme värviga (kergemat keerulisemaks) ning toimid sama moodi kujundeid otsides (kolmnurk, ring, nelinurk).
Lisaks enese lahti harutamisele ja tehnikatele, keskendusime minu menüüle (toidul, mida me sööme on tohutult suur mõju meie stressi või ärevuse võimendamisel ja leevendamisel) ja igapäevastele tegevustele. Üks asi on see, mida sa plaanid päeva jooksul teha ja teine asi kui palju ja mida tegelikult teed. Tihtipeale kipume endalt liiga palju ootama.
Lisaks psühholoogi külastusele plaanisin ka joogas ja pilateses käima hakata. Pilates on tohutult hea valik. See ei eelda eelnevaid teadmisi, ega kaasategemist kursuse algusest alates. Trennis keskendud hingamisele ja lihaste tööle. Joogas käisin ka korra. Joogaga on aga nii, et üldjuhul on teised juba mingi taseme saavutanud ja tunned end seal pigem eksinud ja käpardina ning trenni tulemus võib lõpuks emotsionaalselt negatiivne olla.

Kokkuvõttes aitas psühholoog, mul ennast mõista, tehnikaid omandada, menüüle tähelepanu pöörata ja enda elu ikkagi minust endast lähtuvalt vaadata. Lisaks soovitas ta raamatut “Toimetulek iseendaga” Aleksander Pulver. Pilatesest sain samuti abi ja käin seal praegugi nädalas korra.

Palun räägi lähemalt, milliseks muutsid menüü.

Kägu kirjutas:

Tere,
Kirjutan natuke enda kogemusest. Mind tabas ärevushäire nii, et sattusin tervise hädadega haiglasse ning ootasin surmavat diagnoosi. Mida ma aga ei saanudki oli diagnoos ning haiglast koju läksin sama targalt kui sinna minnes (õnneks veidi parema enesetundega). Diagnoosi “ärevushäire” panin endale tuttava meditsiinitöötaja abiga. Olukorda seedides tegin kohe 2 otsust – ei mingit AD ja abi otsin psühholoogilt. Kuna olin aastaid tagasi stressi ja elumurede tõttu psühholoogi varem külastanud, siis teadsin kohe ka kelle poole sel korral pöörduda.
Esimesed paar-kolm korda psühholoogi juures tundusid mulle mõtetud – mul oli ju suur probleem ja ainuke soov oli sellele kohe ja kiiresti lahendus saada. Kuid samm haaval harutasime mind lahti ja õppisin tehnikaid, kuidas endaga keerulistel hetkedel toime tulla ning tekkinud ärevust leevendada (aju teisiti tööle panna). Kõigel lihtsam tehnika, mida saad kõikjal märkamatult rakendada on värvide ja kujundite otsimine ruumis. Näiteks autoga sõites ja tunned, et nüüd – süda hakkab peksma ja ärevus hiilib kallale – valid mingi värvi ja otsid sellise värviga asju 5 tükki ja teed nii mitme värviga (kergemat keerulisemaks) ning toimid sama moodi kujundeid otsides (kolmnurk, ring, nelinurk).
Lisaks enese lahti harutamisele ja tehnikatele, keskendusime minu menüüle (toidul, mida me sööme on tohutult suur mõju meie stressi või ärevuse võimendamisel ja leevendamisel) ja igapäevastele tegevustele. Üks asi on see, mida sa plaanid päeva jooksul teha ja teine asi kui palju ja mida tegelikult teed. Tihtipeale kipume endalt liiga palju ootama.
Lisaks psühholoogi külastusele plaanisin ka joogas ja pilateses käima hakata. Pilates on tohutult hea valik. See ei eelda eelnevaid teadmisi, ega kaasategemist kursuse algusest alates. Trennis keskendud hingamisele ja lihaste tööle. Joogas käisin ka korra. Joogaga on aga nii, et üldjuhul on teised juba mingi taseme saavutanud ja tunned end seal pigem eksinud ja käpardina ning trenni tulemus võib lõpuks emotsionaalselt negatiivne olla.

Kokkuvõttes aitas psühholoog, mul ennast mõista, tehnikaid omandada, menüüle tähelepanu pöörata ja enda elu ikkagi minust endast lähtuvalt vaadata. Lisaks soovitas ta raamatut “Toimetulek iseendaga” Aleksander Pulver. Pilatesest sain samuti abi ja käin seal praegugi nädalas korra.

Kas sa võiksid palun soovitada oma psühholoogi? Sooviks ka lòpuks jõuda sellise psühholoogi juurde, kes õpetab tehnikaid