Esileht Koolilaps Kuidas suhtute lapse trennidesse-huviringidesse?

Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )

Teema: Kuidas suhtute lapse trennidesse-huviringidesse?

Postitas:

Meil kaks last. Poiss 10-aastane ja tüdruk 8,5-aastane. Poiss alustas trenniga juba lasteaias. Mängis jalgpalli. Trenn toimus osaliselt lasteaias, suvel pidi teda staadionile viima. Kooli minnes oleks laps pidanud hakkama trennis käima võõras koolis ja otsustasime, et valib mõne pallitrenni oma koolist. 2 ja pool aastat käis nüüd oma kooli trennis. Treener kiitis teda. Kui varem mulle tundus, et poiss eriti andekas pole ja ei saanud ta mõhkugi aru, mis seal palliplatsil tegema peab, siis nüüd oli ta omavanuste hulgas n.ö tegija. Ütleks lausa, et päris andekas. Ometigi lõpetas ta trennis käimise ära. Leppisime küll treeneriga kokku, et sügisel alustab uuesti. Et ju siis on poisil vaja puhkus teha. Aga poiss ei taha mõeldagi sellele pallimängule. Ta vihkab võistlusi, vihkab laagreid.
Kõige halvem on see, et minul oli treeneriga raske sel teemal suhelda. Treener kiitis last taevani. Ta ei saanud üldse aru, mis juhtus. Saatis lausa mitu kirja mulle, et äkki ikka poiss mõtleb ümber. Aga treeneris polnudki asi. Poisile lihtsalt ei sobi meeskonnamäng. Ta ei talu teiste poiste näägutamisi. Samas neid kirju lugedes olid mul pisarad silmas. Emotsionaalselt kuidagi raske.

Täpselt samal ajal lõpetas ka tüdruk oma trenni ära. Ma juba arvasin, et lõpuks me leidsime talle meeldiva ala. See oli suur ime, et ta sel alal pool aastat vastu pidas. Jälle tegu äärmiselt andeka lapsega. Võitis algajate hulgas esikoha. Õnneks seekord saatsin mehe lapsega viimasesse trenni ja mees siis ütles, et tüdruk rohkem ei tule. Enne seda oli tüdruk proovinud tantsimist lasteaias. Seal ta vist käis kuu ja tuli nutuga ära. Liiga raske oli olnud. Kooli minnes tüdruk jälle käis peale, et tahab ikka trenni minna. Käis sulgpallis mõni kuu ja jälle tüdines ära.

Abikaasa võtab asja rahulikult. Ütleb, et laps saab uue ala selgeks ja ongi kõik. Milleks veel sellega tegeleda. Las need mitte-andekad seal harjutavad. See oli muidugi naljaga öeldud. Aga mulle mõjub see kõik kuidagi kehvasti. Miks neil pole järjepidevust? Minu probleem vist seisneb selles, et lapsena mulle ei võimaldatud ühtegi huviringi-trenni. Minu ema ei huvitunud sellistest asjadest. Õppisin küll klaverit, sest pillimäng oli kohustuslik, aga see oli ka kõik. Sporti ei teinud ja sellest on väga kahju. Nüüd igasugused seljahädad, kõver rüht. Oma lastele olen tahtnud kõike seda pakkuda, millest ise ilma jäin. Olen transportinud lapsi trenni, ostnud varustust, käinud võistlusi vaatamas. See kõik võtab olulise aja ja raha rahakotist. Kuidagi kahju, et näed vaeva, aga lastel täiesti suva sellest.

Tundub, et lapsed on mehesse. Mees oli ka kooli ajal kehaliselt hästi arenenud, võhma jätkus. Tal oli loomulikku annet ja temast oleks vabalt võinud mõni kuulus sportlane saada, aga ta saatis pikalt kehalise kasvatuse õpetaja, kes käis peale, et poiss spordiga tõsisemalt hakkaks tegelema. Teda saadeti koolidevahelistele võistlustele pidevalt ja seal käis ta ainult sellepärast, et koolist vaba päev saada. Sõjaväes jälle oli mees esimeste hulgas, kes võistlustele saadeti. Tema oli nagu mees metsast, kes võistlustel tavaliselt esikolmikusse jäi. Samas polnud ta päevagi üheski trennis käinud.

Olen kuulnud, et mõnedes peredes sunnitakse lapsi trennis käima. Tundub kuidagi karm ja mõttetu.
Mis siis õige oleks? Kas lapsele tuleb tulevikus kasuks see, et ta on noorena erinevaid trenne proovinud. Minu mees arvab just niimoodi. Lapsele tuleb võimaldada seda, mida ta soovib, kui muidugi rahakott vastu peab. Peaasi, et laps millegagi tegeleb ja on õnnelik. Sportlasi neist tõenäoliselt ju nagunii ei saa. Vahet pole, kui pikalt mingi alaga tegeleb. Peaasi, et on fun. Meie poiss on nüüd pähe võtnud krossika teema. Krossika issi juba ostis lapsele. Kahjuks trenn toimub meist liiga kaugel. Ei ole võimalik teda sinna viia. Ja nii siis issi ise on treeneri eest ja õpetab poissi. Võrreldes mõne pallimänguga on see tõesti fun. Poisile sobib individuaalala, kus ta vastutab enda eest ise.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 14:52; 24.03 08:38;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu jaoks poleks üldse küsimustki. Laps tegelegu sellega, mis talle rõõmu teeb. Trenni minekut võib tagant sundida kui ala jne üldiselt lapsele meeldib, aga ajutine loobumissoov on millestki muust põhjustatud. Kui trennis käimine ikka rõõmu ei too ja on ainult nõmedaks kohustuseks, siis ma ei sunniks. Trenn ei ole tervisele vajalik. Vajalik on liikumine. Seda saab teha ka ilma trennita.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Hea teema. Ühelt poolt ongi nii, et kui last pidevalt sundida vastu tahtmist mingi asjaga tegelema, siis tekib tal trots ja hakkab seda ala elu lõpuni vihkama (olgu selleks siis palli- või klaverimäng). Teisest küljest – kui lapsel on mingiks asjaks annet, siis on ju väga kahju kui lapse potentsiaal jääb realiseerimata, sest tal lubatakse kergekäeliselt asi pooleli jätta. Lõpuks heidab ise ka seda ette oma vanematele.
Mina olen üritanud teha nii, et ei luba kunagi nn päevapealt pooleli jätta. Kui on kusagil käima hakanud, siis käib ikka näiteks suvevaheajani. Erandi teeksin, kui midagi konkreetselt juhtub – mingi intsident või trauma (olgu füüsiline või psüühiline) näiteks. Sügisel on aeg, kus kõik trennirühmad võtavad uusi lapsi vastu, siis saab ka kohe mõne teise alaga alustada.
Eks ikka tekib ju iga asjaga tegelemise juures nn mõõnaperioode, kus on raske ennast motiveerida. Tuleb siis lapsega olla mõistev ja toetav. Näiteks kui ma näen, et laps on väga väsinud, siis olen lubanud mõne trenni vahele jätta.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Küsiks esimesena, kui palju mees oma suhtumisega eeskojuks on ja palju sellest laste kuuldes räägib?

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

Mina teeksin ka lapsega kokkuleppe, et kui alustab, siis käib vähemalt hooaja lõpuni. Sügisel võimaldatakse lastel tavaliselt erinevates trennides proovimas käia, aga kui laps otsustab, et ta ikkagi soovib seal käima hakata, siis peab näiteks suvevaheajani käima. Erandeid teeksin vaid sel juhul, kui on eriti keeruline olukord (tekivad tervislikud probleemid või intsidendid trennikaaslastega). Näiteks minu laps soovis sel aastal väga kallist varustust. Sai, kuid tingimusel, et tegeleb selle alaga veel vähemalt 2 aastat (ta on hetkel 10-aastane). Ta teab ning arvestab sellega.

Kuid esmalt te peate selles osas mehega üksmeelele jõudma, et ei annaks erinevaid signaale lastele ja ei tekitaks neis segadust.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

On jah raske. Meil on ka perioode, kus lapsed helistavad pärast kooli ja ütevad, et ei taha trenni minna. Tavaliselt ikka proovin motiveerida ja igatpidi veenda, et ikkagi läheks. Kui on ikkagi mindud, siis pärast ollakse rahul ja öeldakse, et väga tore oli tegelikult.
Mäletan, et mina kunagi olin täpselt selline laps, kes vahetas koguaeg trenne, kuskile püsima ei jäänud. Igas trennis olin päris hea, aga alati hakkas midagi häirima ja siis jälle ei tahtnud minna. Minu ema-isa ei sundinud kunagi, kui teatasin, et enam ei taha käia, lubati vabalt ära tulla. Ujumistreener olevat mu emale mitu korda helistanud, et kas ma ikka ei tahaks jätakata. Kergejõustikutreenerit nägin ise hiljem mitu korda juhuslikult ja alati küsis, et kas ma ikka ei tahaks uuesti trenni tulla. Lubasin mõelda, aga ise teadsin, et nagunii ei lähe. Mõtlen koguseg, et kui ema ei oleks nii kergekäeliselt lubanud ära tulla, ehk oleks ma ka mõnel spordialal tegijaks ja tubliks saanud.
Seepärast olen ise võtnud seisukoha, et kui trenniskäimist on alustatud, siis tuleb seal käia. Lapsed saavad sügisel valida, mitu korda nädalas või kus käivad ja siis sellest tuleb aasta lõpuni kinni pidada. Siis saavad jälle uuesti otsustada. Ühe lapsega on üldjuhul ok, tema naudib väga oma trenne. Haruharva ei viitsi minna, siis ikka veenan ümber. Kui just tõesti mingit objektiivset põhjendust ei ole. Suurem tütar on aga üsnagi viriseja. Ise on ülihea omal alal, väga tegija, armastab väga võistelda, aga ikka pea igal teisel nädalal helistab enne trenni, et tema ikka ei lähe. Võib-olla see pole õige, aga olen siis öelnud, et trenniga on nii, et kas käid või ei käi, sellist asja ei ole, et täna lähen ja homme ei viitsi. Kui on trennid paika pandud, siis nii jääb hooaja lõpuni. Päris ära ta tulla pole ta õnneks tahtnud. Aga ma ei tea, kui ta teataks, et valib päris mittekäimise…siis oleksin vist küll nõutu…
Ühesõnaga, ja absoluutselt ei ütle, et nii on kõige õigem, leian ma, et natuke ikka peab sundima/suunama, kui just pole mingit väga konkreetset ja objektiivset põhjust/juhtumit, miks ei taheta käia. Väga paljud pillimängijad näiteks räägivad, et kui neid poleks lapsena sunnitud, siis oleksid nad oma pilliõpingud pooleli jätnud.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

meil on 2 peamist põhimõtet selle teemaga seoses:
1. vähemalt üks kooliväline trenn, ring või tegevus peab igal lapsel olema.
2. poole aasta pealt midagi pooleli ei jäeta ilma mõjuva põhjuseta.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

mina otsisin ka oma – käisin balletis ja peotantsus, mängisin flööti ja laulsin koorides, vahest oli 2 ringi päevas ja 4 päeva nädalas. Aga ei kahetse, jäid kaks lemmikut – teatristuudio (käisin 5 aastat) ja kunstiring (käisin vahedega 6 aastat). Ei tegele kummagi alaga. ise valisin ringid, läksin kohale ja hakkasin tegelema, vanemad mind ei suunanud Hinded olid head ja aega jäi üle.
lapsed jagunevad – sprot ja muusika. Sporti hakkas laps tegema 5ndas klassis ja teeb seda 6ndat aastat ilma sunnita. Muusikaga tegeleb noorem – muusikakool (3 aasta) ja laul (4 aasta). Siiani ka sobib, vahest ütleb -et ei taha, aga väga toredad õpetajad on.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

mul lapsed on käinud trennis nii, et üks on tegelenud 10aastat sama alaga, teine on kümne aasta jooksul käinud vist kuues erinevas ringis-trennis.
lõpuks, gümnaasiumi lõpuks, pole minu arust mingit vahet ega tähtsust sellel enam.
üks, kes käis ühes trennis vaid, on saanud käia välismaal võistlustel. käinud, näinud, kogenud. teine, kes kargas ühest trennist teise, on ka saanud selgeks erinevaid alasid, põhitõdesid neist.
ainuke trenn, mis minu arust on ülioluline on ujumine.
nüüd on juba nii suured, et käivad hobi korras hoopis myfitnessis trennis koolilastena veel. lähevad, kui jõuavad ja kui ei viitsi, siis meeskonda ka alt ei vea. sporti teevad nüüd seal vaid oma lõbuks ja endale sobival ajal.
see endale sobiv aeg on väga hea. muidu oli ikka, et kontrolltöö tulemas, aga peab minema trenni.
rahaliselt ei tule see ka oluliselt kallim. ei lähe tarvis enam võistkonna ühtset vormi või saata last meeskonnaga võistlema.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu lapsel kulus mitu aastat ja mitu trenni enne kui ma aru sain, et asi pole üldse spordis. Üks neist trennidest talle alana tõsiselt-tõsiselt meeldis. Kui trennist ära tuli tegeles ise veel mitu aastat (kuni lõi bloki ette, arvatavasti hapude viinamarjade teema). Aga ühest hetkest alates ta lihtsalt keeldus trenni minemast. Nii ühes ja siis teises trennis. Oleks trenn ainult trenn, poleks hullu, aga ta jäi ennast võõrkehana tundma enee ja pärast trenni pesuruumist ja riideid vahetades – siis kui ekstravertsemad lapsed sõprussuhteid lõid ning niisama juttu ajasid.

Kolmandas klassis läks ta muusikakooli ka (mille käis rõõmuga lõpuni, kuigi kõiki oma solfirühma kaaslasi ei tundnud vist veel viimasel aastalgi) ning sealt edasi füüsilise suunitlusega trennis ei käinud. Pigem nautisime kahekesi õhtuseid jalutuskäike ja rattaretki või uisutiire talvel. Lumega on viimastel aastatel kahjuks pisut haprasti olnud.

Ta lihtsalt ei haakunud seltskonnaga ning kolm korda nädalas toimuv trenn ei ole kinnisemate laste jaoks piisav, et nad julgeksid ja suudaksid teisi tundma õppida ning ise suhtlema hakata. Vähemalt mitte sellisel määral, et nad end hästi tunneksid.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Laps võiks ikkagi ise omale sobiva ala valida ja mingi selline võistlustrenn, kus min 4x nädalas peab käima ja võistlused jms, ei pruugi mõnele üldse sobida. Milleks siis sundida? Ega kui endal tahtmist pole, tule sealt ka mingit edasist arengut.
Minu lapsed on ühe korra trenni vahetanud ja ühest huviringist loobunud. Aga trenni vahetasid nii, et üks hooaeg sai lõpuni tehtud ja sügisest siis teises trennis. Huviringiks oli laulmine ja mõlemal, eriti aga vanemal lapsel, oli tõesti nii annet kui eeldusi (käis ka lauluvõistlustel), kuid üks leidis, et talle niimoodi esinemine ei meeldi ja teine tahtis veel ühte pilli õppida ja panin valiku ette, et mida ta rohkem tahab, kas seda pilli või laulmist. Valis pilliõppe, kõike poleks jõudnud ja koolikooris saab laulda nagunii. Lauluõpetajale ütlesin ausalt, aga siiski viisakalt, et lapsed enam ei soovinud ega jõudnud laulmas käia. Eks seal oli natuke isiklikku mittesobivust õpetajaga ka ja ülejäänud laululapsed olid vist kõik tüdrukud, mul on aga poisid…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

mina tean mitmeid poisse,kes loobusid meeskondlikest treeningutest aga individuaalseid teevad hea meelega.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu eesmärk pole lapsest teha mingil alal tippspprtlast, seega ilmselt ei sunni pikaajaliselt ühte asja tegema. Olulisem on minu jaoks siiamaani ja hetkel see, et lapse käiks aktiivsust/liigutamist nõudvas trennis (lasteaiaealise lapsega jõudsin ise õhtuti palju välja, nii et trenni polnud vaja). Tema olekule on kogu aeg positiivselt mõjunud, kui päeva jooksul on saanud piisavalt õues olla või aktiivselt tegutseda. Kooliealine tahab tegutsemiseks juba (rohkem) omaealisi ning kui suuremtele lastele ümbruskonnas tegevusi napib ning koolipäev ja õppimised erinevatel aegadel oma aja võtavad, siis mingil ajal aastast on õuesolekuid/aktiivsemaid tegutsemisi koolipäeval koolilastel vähem. Vahetada võib, aga mitte kohe esmaemotsiooni tõttu, pigem luban sellisel juhul mõne trenni vahelejätmist (lihtsalt puhkamiseks, kevadel õues kevadilma nautimiseks, esimese trotsi lahtumiseks). Kui sügisel uude trenni minku soov kehtib, siis palun väga. Oma lapsele meeldib ka tegelikult palju omaette tegutseda ning ei armasta sugugi võistlustel ja laagris käimisi, samas kaks aastat tagasi tuli omal algatusel sellisesse võistkondliku tenni mineku sooviga. Tingimus oli see, et peab siiski teatud määral end ületama (ei saa jätta minemata võistlustele, väiksema väsimuse tõttu trenni vms) ning kui tunneb, et ei suuda, siis tuleb ausalt treenerile öelda, et lõpetab, mitte et käib kuidas ise tahab trennis.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul on jalle selline laps, kes ei taha voistelda. Heameelega kaib nt ujumas, aga meeskonda ei ole nous minema (meil on eraldi lihtsalt trenn ja voistlusmeeskond, a sinna meeskonda saab igayks). Akki teil ka lapsel sellega teema? Meeskonnamangud, kus palju ryselemist, ka paljudele ei sobi. Minu jaoks on peaasi, et laps oleks aktiivne ja liigutaks, mingeid numbritega moodetavaid tulemusi voi kohti ei oota ega looda.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen teemaalgataja. Poiss meil jäigi trennist kõrvale jalavigastuse pärast. Tekkiski probleem, et miks ma maksan tühja, kui ta trennis ei käi. Siis aga laps teatas, et ega ta väga ei tahagi sinna minna. Alguses väitis, et talle trenn väga meeldib, võistlused ja laagrid ei meeldi. Varsti oli juba teine jutt, et üldse ei meeldi. Poiss meil tegelikult täitsa mõjutatav. Kui oleks peale käinud, oleks ta ka edasi trennis käinud. Aga jah, meeskonnamäng on tema jaoks keeruline. Üldse teistega koostööd teha on keeruline selles vanuses, sest kõik trügivad ette poole, kõik tahavad ise kõike teha. Poiss on pigem tagasihoidlikum. Samas jälle oodati teda väga võistlustele. Pidevalt oli jutt, et me ilma temata ei võida, miks ta ei tule, ta on ju nii hea mängija. Ehk siis poiss läkski võistlustel pingesse, sest kõik ootasid temalt tulemusi.
Tüdruk on selles suhtes teistsugune, et teda ei anna mõjutada. Temaga nii ei saa, et lepime nüüd kokku, et käid kuni suveni trennis ära ja siis võid ära tulla. Temaga hakkab see jama pihta, et enne igat trenni on ta pahur, leiab vabandusi, miks ta kohe üldse ei saa trenni minna. Autos istudes valab pisaraid tagaistmel. Tal on nagu mingi kivi südamel. Ja kui sai öeldud, et aitab siis küll, rohkem ei lähe trenni, muutus laps kohe rõõmsaks.
Abikaasa alguses ei olnud üldse trennide poolt. Tema arvates on meie lapsed nagunii kehaliselt aktiivsed. Me ise oleme neile ostnud kõikvõimalikud sportimisvahendid. Mina olin see, kes juba lasteaias lapsi utsitas trenni. Aga nüüd on mees aru saanud, et trenn on oluline just talvel. See hoiab lapsi tegevuses ja nad ei tule kohe pärast kooli koju, et terve päev arvutis istuda. Seepärast mees kohe ütles, et järgmisest sügisest kindlasti mõlemad lapsed peaks endale leidma uue trenni. Huviring on lastel olemas. Käivad kunstikooli ringis.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.03 14:52; 24.03 08:38;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen ise selline. Rutiinselt ühe ja sama alaga tegelemine on minu jaoks igav. Õpin uue ala ära, saan hästi hakkama ja siis see ammendab end, ei paku mulle vaimset rahuldust enam. Nii ma vahetasingi pidevalt hobisid ja saan kõigega hakkama, tean veidi kaasa rääkida, oskan ka oma lastele nüüd väga erinevaid oskuseid edasi anda. Füüsis on mul selline, et mul ei ole raske ka pärast sünnitust ja pikemat treeningpausi raksele matkale minna, mul on lõputult võhma. Lõpuks ma valisin ala – matkamise, kus ma saan piisavalt palju vaheldust, erinevaid väljakutseid : vesi, kalju, kõrgmäed, rabad, vaimset pinget pakub logistika välja mõtlemine, orienteerrumine, ohtude ära tundmine jne.

Töö valisin ka sellise, kus pidevalt peab end täiendama, pidevalt on uued-huvitavad küsimused.

Kõik inimesed ei pea olema rutiinitalujad. Eriti veel hobikorras. Mina leian, et kui kokkuvõttes lapsed liiguvad piisavalt ja nende eluviis ei ole ebatervislik, siis las nad tegelevadki hobidega meelelahutuseks, vaimu virgutuseks, erinevate oskuste omandamiseks, mitte tingimata rutiinitaluvuse testina. Rutiiniga toime tulemist ja ebameeldivate asjade hästi ära tegemist saab koolis harjutada niikuinii.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu omad katsetavad erinevaid asju, iga aasta miskit uut. Saavad vähemalt aimu erinevatest asjadest.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )


Esileht Koolilaps Kuidas suhtute lapse trennidesse-huviringidesse?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.