Meil kaks last. Poiss 10-aastane ja tüdruk 8,5-aastane. Poiss alustas trenniga juba lasteaias. Mängis jalgpalli. Trenn toimus osaliselt lasteaias, suvel pidi teda staadionile viima. Kooli minnes oleks laps pidanud hakkama trennis käima võõras koolis ja otsustasime, et valib mõne pallitrenni oma koolist. 2 ja pool aastat käis nüüd oma kooli trennis. Treener kiitis teda. Kui varem mulle tundus, et poiss eriti andekas pole ja ei saanud ta mõhkugi aru, mis seal palliplatsil tegema peab, siis nüüd oli ta omavanuste hulgas n.ö tegija. Ütleks lausa, et päris andekas. Ometigi lõpetas ta trennis käimise ära. Leppisime küll treeneriga kokku, et sügisel alustab uuesti. Et ju siis on poisil vaja puhkus teha. Aga poiss ei taha mõeldagi sellele pallimängule. Ta vihkab võistlusi, vihkab laagreid.
Kõige halvem on see, et minul oli treeneriga raske sel teemal suhelda. Treener kiitis last taevani. Ta ei saanud üldse aru, mis juhtus. Saatis lausa mitu kirja mulle, et äkki ikka poiss mõtleb ümber. Aga treeneris polnudki asi. Poisile lihtsalt ei sobi meeskonnamäng. Ta ei talu teiste poiste näägutamisi. Samas neid kirju lugedes olid mul pisarad silmas. Emotsionaalselt kuidagi raske.
Täpselt samal ajal lõpetas ka tüdruk oma trenni ära. Ma juba arvasin, et lõpuks me leidsime talle meeldiva ala. See oli suur ime, et ta sel alal pool aastat vastu pidas. Jälle tegu äärmiselt andeka lapsega. Võitis algajate hulgas esikoha. Õnneks seekord saatsin mehe lapsega viimasesse trenni ja mees siis ütles, et tüdruk rohkem ei tule. Enne seda oli tüdruk proovinud tantsimist lasteaias. Seal ta vist käis kuu ja tuli nutuga ära. Liiga raske oli olnud. Kooli minnes tüdruk jälle käis peale, et tahab ikka trenni minna. Käis sulgpallis mõni kuu ja jälle tüdines ära.
Abikaasa võtab asja rahulikult. Ütleb, et laps saab uue ala selgeks ja ongi kõik. Milleks veel sellega tegeleda. Las need mitte-andekad seal harjutavad. See oli muidugi naljaga öeldud. Aga mulle mõjub see kõik kuidagi kehvasti. Miks neil pole järjepidevust? Minu probleem vist seisneb selles, et lapsena mulle ei võimaldatud ühtegi huviringi-trenni. Minu ema ei huvitunud sellistest asjadest. Õppisin küll klaverit, sest pillimäng oli kohustuslik, aga see oli ka kõik. Sporti ei teinud ja sellest on väga kahju. Nüüd igasugused seljahädad, kõver rüht. Oma lastele olen tahtnud kõike seda pakkuda, millest ise ilma jäin. Olen transportinud lapsi trenni, ostnud varustust, käinud võistlusi vaatamas. See kõik võtab olulise aja ja raha rahakotist. Kuidagi kahju, et näed vaeva, aga lastel täiesti suva sellest.
Tundub, et lapsed on mehesse. Mees oli ka kooli ajal kehaliselt hästi arenenud, võhma jätkus. Tal oli loomulikku annet ja temast oleks vabalt võinud mõni kuulus sportlane saada, aga ta saatis pikalt kehalise kasvatuse õpetaja, kes käis peale, et poiss spordiga tõsisemalt hakkaks tegelema. Teda saadeti koolidevahelistele võistlustele pidevalt ja seal käis ta ainult sellepärast, et koolist vaba päev saada. Sõjaväes jälle oli mees esimeste hulgas, kes võistlustele saadeti. Tema oli nagu mees metsast, kes võistlustel tavaliselt esikolmikusse jäi. Samas polnud ta päevagi üheski trennis käinud.
Olen kuulnud, et mõnedes peredes sunnitakse lapsi trennis käima. Tundub kuidagi karm ja mõttetu.
Mis siis õige oleks? Kas lapsele tuleb tulevikus kasuks see, et ta on noorena erinevaid trenne proovinud. Minu mees arvab just niimoodi. Lapsele tuleb võimaldada seda, mida ta soovib, kui muidugi rahakott vastu peab. Peaasi, et laps millegagi tegeleb ja on õnnelik. Sportlasi neist tõenäoliselt ju nagunii ei saa. Vahet pole, kui pikalt mingi alaga tegeleb. Peaasi, et on fun. Meie poiss on nüüd pähe võtnud krossika teema. Krossika issi juba ostis lapsele. Kahjuks trenn toimub meist liiga kaugel. Ei ole võimalik teda sinna viia. Ja nii siis issi ise on treeneri eest ja õpetab poissi. Võrreldes mõne pallimänguga on see tõesti fun. Poisile sobib individuaalala, kus ta vastutab enda eest ise.
