Nüüd juba kümme aastat selle hobi sees ja mitmes koer juba.
Mis neist eelmistest koertest sai?
Peavad pensionäripõlve. Kui agilityt harrastad, siis ikka nooremate koertega. Ja esimest koera ma ei osanud veel valida selle järgi, et ta selleks harrastuseks kõige sobivam oleks. Mitmes koer on siis hobikaaslane. Teised on ka alles.
Aga kas koerale ka mõnda hobi võimaldad?
Mina pole teadlikult ühtegi koera võtnud, kõik nad on sattunud meile enne kui ma midagi tahtagi jõudsin. Kes oli visatud minema, kes oli tuttava koera kustikas, kelle eelmine peremees lihtsalt meie ukse taha tõi, et pissivat teine liiga palju. Kui maailmas poleks ühtegi kodutut koera, siis ka mul oleks oma tõud, mis meeldivad: kolli, belgia lambakoer, vene hurt, samojeed. Kõik need koerad nõuavad ise nii spetsiifilisi liigiomaseid tegevusi, et nende õnnelikuks tegemine olekski siis hobi. Aga no selle asemel teen krantse õnnelikuks. Ja iga krants on mulle andnud täiesti uue maailma. Viimasega käisime jalutamas öösiti, sest ta oli nii traumeeritud oma varasest elukogemusest, et ta reageeris kõigele üle ja päeval oli natuke rakse temaga nii käia, et talle ka vaba liikumist võimaldada. Siis käisime öösiti metsas, rannas jne. Nii ilus oli see kõik ja see õpetas mulle nii palju. Enne seda ma ei julgenud pimedas toas isegi olla.
Lisaks õppisin tõeliselt nautima aastaaegu, eriti sügist.
Se vist ei ole hobi, see on eluviis: ilma koerteta ma ei suudaks. Kui kunagi elan nii hästi, et suudan võimaldada korraga mitut koera (koerale hea elu pakkumine pole odav, ja lõpuks ka hea surma), siis ehk võtan ka mina esimest korda elus mõne tõukoera.
Praegu mõtlen sellest, et järgmisest koerast koolitada lugemisteraapia koer.
Lapsena meil oli ka kaks krantsi. Elame linnas ja maal vaheldumisi, kuidas võimalik on. Ei ütleks, et linas poel koerale võimalik head elu pakkuda. Kui on vahendeid, aega ja endal jaksu ja tervist.
Koer on muidugi suur vastutus, elusolend, kes sõltub TÄIELIKULT sinust. Se poel mingi omaette nokitsemine, vaid ikka 10 pluss aastat väga intensiivset kostööd ja vastutust.
Mingi aeg tegelesin ratsutamisega. Igas mõttes ideaalne: suhtled loomaga, sport, viibid looduses, hindad ümber selle tunde, et inimene on maailma boss (hobuse seljas nii ei tundu). Aga tahan leida ratsutamiseks sellise koha, kus ma näen, et hobused elavad hästi. Et nad saavad liikuda väljas, elada liigiomast elu, suhelda liigikaaslastega. Mõned sellised kohad on, mis ma tean, aga need jälle Tallinnast liiga kaugel, et käia regulaarselt. Ratsutamine oli mu lapsepõlve unistus, aga ma kartsin. Kord võtsime sõbranaga ette ja nii ta läks.
Mis mõttes sa ei taha “tuupida”? Kui nüüd rääkida õppimisest, siis see on üks mu hobidest. Võtan ette mingi teema (tavaliselt ajalooga seotud: mesopotaamia, muinasegiptus, keskaeg) ja loen, vaatan youtubest loenguid (väga palju on üleval tippülikoolide loengusarju, täiesti jumala tasuta) Meeldib ka Tallinna ajalooga ja arhitektuuriga end kursis hoida, käia igasugustel loengusarjadel ja ekskursioonidel, mida teevad vanalinna muuseumid.
Hakka lihtsalt minema mingit rada, mis sind päriselt huvitab, ja vaata, kuhu see sind viib.
Mulle meeldiks raamatuklubid, need pole kahjuks meil in. Mulle meeldiks lugeda teiste teatud arvu inimestega lugeda mõningaid samu raamatuid ja siis arutleda. Meeldib arutleda, elu aeg on meeldinud.
Ma täiesti kadestan sind, et sul on vaba aega. Vaba ajaga oleks mul nii palju peale hakata. Tahad just kodus nokitseda, siis netis on nii palju videosid, kus iga jumala maailma asja õpetatakse. Võta youtube ette, toksi sisse ja vali. Inglise keelt oskad? Ilmselt oskad.
