Teema: kuldse kesktee otsingul?

Ei tea. Mina ei leidnud mingit keskteed. Mu mees oli nii suss, et küsis, mida ma sünnipäevakingituseks tahan, ma siis ütlesin, selle peale ta küsis, kust seda saab, ma ütlesin, selle peale ta ütles, et ta ikka ei oska ja ma võin ju ise ära osta.
Ei olnud tuumateadus see kingitus, olid tavalised labakindad, one size.
Siis ütles, et läheks tema tähtpäeva auks restorani, ma ütlesin, et lähme, siis ta ütles, et mina paneksin laua kinni, ta täpselt ei oska.
Ainult kaks suvalist näidet miljonist. Väga väsitav oli aastaid niimoodi elada.
Läksime lahku.

Äkki reageerisid alguses (võisite ka lihtsalt tuttavad olla sel ajal) mõnele tema otsusele väga ägedalt? Või ehk on ta ema väga võimukas naine, kelle ütlemiseta kodus midagi ei tehtud?

mina olen ka suss. mulle ei meeldi otsustada, ma pole endas kindel. otsustan vaid nendes asjades, mis on mulle tähtsad ja mille eest teised minu eest otsustada ei saa.
need asjad, mis puudutavaid ka teisi, neis ma ei taha otsustamist enda peale võtta. kogemus on näidanud, et sellega ei olda rahul.
nt mida kinkida lapsele. mida mehele. lapse puhul olen näinud, et kingiga olen mööda pannud. laps kurb. mees aga lihtsalt ei kasuta seda asja, mille kinkisin. seega ma saan küll aru, et labakud võivad olla midagi enamat, kui labakud. neid on erinevat värvi.
igalepoole minek…. ma pigem ei läheks üldse kuhugi. kodus on ka mõnus olla. aga kodurahu huvides ma ikka lähen, kui teised on otsustanud.

Kägu kirjutas:

Pole ma midagi maha trampinud. Olen asjade käigus sunnitud paljusid asju ise otsustama või tegema, sest mees lihtsalt ütleb, et “tee sina, mina ei oska/saa/taha” ja muud üle ei jäägi, kui minemata või tegemata ei taha jätta. Ja on olnud kordi, kui olen asjad tema teha ja vastutada jätnud. Tulemus 0.

Aga kujuta nüüd vastupidist olukorda. Mees on domineeriv, otsustab kõike. Ühel päeval ilmub lagedale arvamusega kus talle enam otsustada ei sobi ja hakka sina otsustama. Mis sa siis teeks? Kui peres on rollid jaotunud, siis ei ole mõtet neid lõhkuda, sest teine inimene ei suuda rolli üle võtta. Te ka ei suudaks hakata ühel hetkel kõike seda tegema mida mees tegi. Kas olete siis rahul kui suss hakkaks ise lõpuks midagi otsustama, ega ei oleks.

HAH! Mul on kaks venda ja ilmselt kuuluvad nad mõlemad “susside” kategooriasse. Üks vend loomu poolest ongi selline, aga teine on täiesti sussiks “kasvatatud”. Ükskõik mis ta teeb/tegi, ikka oli valesti. Lapsel valed riided, söök halb, vale otsus puhkepäeva veetmisest jnejne. Kusjuures naine ise ei pane tähelegi, et pidevalt hoolega meest maha teeb. Kui juhin tähelepanu (me saame hästi läbi), siis imestab, et jah, tõesti.
Ma enam ammu ei imesta meeste üle kes midagi ei otsusta. Siin taga on täitsa kindlalt naised. Niiväga kui ma ka muidu ei salli meeste vigades naiste süüdistamist 🙂 Lihtsalt, meestel on dominantse naise puhul ainult halvad valikud: pidev kaklemine otsuste üle, alistumine, lahkumine. Suur osa meestest valib alisutmise – peres lapsed ja lõpuks harjuvad ära ka siukese mugava eluga, et ise midagi mõtlema ei pea. Seniks kuniks….

Domineerivad matroonid ei saa sellestki aru, et “sussist” väga asja ei saa, kui keegi teine otsustab, mida “suss” otsustada võib, nagu siin teemas soovitatakse. (Et valige mingid teemad välja, milles siis “suss” on “otsustuskõlbulik”.)
Hea on mugav olla. Nautigu nüüd matroonid ise oma töö vilju.

Normaalse naisega saab sussmehest veel asjagi. Sellise naisega, kes jätabki mehele otsustusvabaduse ning suudab mehe otsuseid aktsepteerida. See ei välista diskussiooni, et vigaseid otsuseid mitte ellu viia.

Mul peigmees ka üritab suss olla ja kõiges minu arvamust küsida, ma jään tagasihoidlikuks:
“Ei, seda pead sa ikka ise otsustama”
Ja kuna me koos ei ela, siis mis teha, otsustabki ise. Mina pärast kiidan takka.
Ainult paar asja – kui liiga lapsikut puhvis jopet tahtis osta, siis ma ütlesin, et äkäääää. Kohe loobus.
Lust ja rõõm.