Küsiksin meeste käest sellise küsimuse, et kuidas te sellesse suhtuksite, kui naisterahvas, kellega muidu suhtlete neutraalsel tasandil (sõbrana, töökaaslasena vms..) teile ühel hetkel selgelt mõista annab, et ta on teisse armunud?
Kui teil endal näiteks selle naise vastu seda sorti tundeid pole, kuidas sellesse naisesse siis edaspidi suhtuksite – kas ta tunduks teile kuidagi naeruväärsena, üritaksite edaspidi temaga suhtlemist vältida või tunneksite ennast just meelitatult?
Või kas on ka näiteks võimalus, et peale seda hakkate seda naist hoopis teise pilguga vaatama ja ehk armute isegi temasse?
Üldiselt on vist nii, et meestele meeldib suhete osas pigem ise selles “jahi pidaja” rollis olla. Et kas võiks olla lootust ka õnnelikuks ja pikaajaliseks suhteks, kui algatajapooleks on naine?
Teema: Küsimus meestele – Kuidas suhtute, kui naine esimesena oma huvi välja näitab?
Armunud naise pilk on nagunii näha. Sa ei varja seda kuhugi ja kui oled mehele kasvõi 1 korra silma vaadanud selle pilguga, siis saab iga mees aru. Edasi otsutab ta juba ise, mis teeb. Teine lugu muidugi kui naine ei ole armunud, aga kiimas, siis peab tõesti end väljendama, muidu ei pruugi midagi aru saada.
Algatamisega on see lugu, kui naine on suhte alguses aktiivsem võib juhtuda, et tal tuleb seda siis terve elu olla. Ja ma ei tea naist, kes lõputult jaksaks ise olla aktiivsem pool. Ja mingi 10 aastaga tuleb selline rahulolematus, et anna ja olla. Naise loomuses on olla vähemalt mingi aeg vastuvõttev ja kui naine ei saa seda olla, siis hing rahule ei jää. Eks siin on valida, kas riskida ja sind lükatakse tagasi ja kui ei lükata, kas suudad toimetulla passiivse mehega. Mees, kes ei suuda esimest sammu astuda või tal ei lasta teha, võib võtta suhtes naise rollipoole. Suudad terve elu “mees” olla?
Meesterahvana ütlen, et ei oleks vastu, kui naine huvi üles näitab ise. Ega see ole alati nii üheselt selge, kas naise pilgus on sõbralikus või suurem sümpaatia.
Tean juhust, kus naine sellises olukorras võttis end kokku ja siis selgus, et mees on homo. Oh seda pettumust.
mehena ütlen, et suhtuksin sellesse naisterahvasse väga positiivselt, mitte mingil juhtumil ei naeruvääristaks. pole ka võimatu, et tunded tekiksid peale seda, sest tõepoolest vaataks teda nüüd natuke teise nurga alt.
Kui ma oleksin vaba, see naine poleks minu sõbra naine vms või minu alluv, siis võiks ju uurida, millise naisega tegu. Kui ta on oma suhtlemise ja ootustega minu suhtes üliaktiivne või pealetükkiv, siis jätaksin ta sinnapaika.
Kui teeb kõike selle nimel, et ainult minu tähelepanu võita, siis tunduks see veider.
Kui juba ise annab mõista, milliseid kinke teha või lilli tuua, siis ei huvitaks selline naine mind.
Kui juba mehed on teemas olemas, kasutan juhust ja küsin ka arvamust sel teemal. Üks mees väljendas minu suhtes pikka ja meeldivat huvi. (pole vaja oletada, et ehk ei, huvitus küll ja vägagi) Ta meeldis mulle ka, et mitte öelda, ma armusin. Aga et ta oli tagasihoidlik mees, siis otsustasin lõpuks talle öelda, et ta meeldib mulle ka. Mees sai šoki. Ise arvan, ei, olen kindel, et ta pidas mind täiesti kättesaamatuks ja kui nüüd selgus, et polegi nii kättesaamatu, siis ei osanud ta sellega enam midagi peale hakata.
Mina jäin ootama tema vastusammu, mida ei tulnudki. Kaua ma ikka ootan, tegin oma sisimas valusa otsuse, et seda tossikest ma ei vaja, mulle on päriselt ka meest vaja. Kutsusin ta välja ja teatasin, et ootasin, mis ma ootasin, aga tema käitumisest olen nüüd aru saanud, et temapoolne huvi puudub. Seega soovin öelda, et otsad ei ole mitte lõpmatuseni lahti, vaid minu poolt on ta vaba.
Mees sai uuesti šoki.
Miks võib mees saada sellise šoki, et enam ei julge reageeridagi ja jääb naise poolt ootama veel üht sammu?
hästi suhtun,miks peavad ainult mehed naiste mõnitusi, näägutamisi ja isegi kõrvakiile kannatama, las proovivad naised ise ka need omal nahal ära.Võrdsus ju.
Suhtuks normaalselt. Keegi peab ikka esimese sammu tegema ja miks mitte naine?
Teemaalgatajal on palju küsimusi järjest.
– kas tunneks ennast meelitatuna? jah, muidugi, väike tõuge egole ikka oleks, isegi kui endal vastutundeid ei ole
– kas hakkaksin teise pilguga vaatama ja võiksin armuda? suhtepsühholoogid väidavad, et meeldimine on atraktiivne omadus. See tähendab, et meile meeldivad need inimesed kellele me meeldime ja teadmine, et teisel inimesel on sinu vastu tunded, muudab ta atraktiivsemaks küll, nii et seni neutraalsele pinnale võib tekkida mingi vastastikune külgetõmme, mida varem ei olnud
– mida teeks kui endal tundeid ei ole? loomulikult veidi väldiks kontakti ja kahekesijäämist ja seda täiesti neutraalsel põhjusel – ei taha lootust anda ja kui vähem kokku puutuda, siis on sellest tõmbest teisel poolel ka kergem üle saada
Naise algatatud suhtest võib muidugi midagi pikka ja ilusat areneda. Palju sõltub ajastusest – kui räägid tuttavast nagu töökaaslane või sõber, siis kui kindlalt sa tead, mis ta elus toimub – on tal mingi naine juba olemas või lakub haavu eelmisest suhtest või kavatseb elus mingit kannapööret teha, mille puhul uus suhe ei mahu plaanidesse? Potentsiaali võib olla, aga kui ajastus ei klapi, siis ei tule ikka midagi välja.
Kutsu välja sõbralikult mees. Näide:Mind kutsub välja kuum aasia pornostaar, kuidas käitun? Loomulikult jooksen kohe ja unustan kõik plaanid. Mind kutsub välja naine, kes mulle ei meeldi, kuidas käitun? Arvatavasti leian vabanduse, et midagi hirmsat tähtsat on ees. Korda seda kutset 2-3 korda ja saad teada, mis värk on. Ei pea otseselt enda tundeid näitama ja end lolliks tegema.
Kas mehed kardavad pigem ennast nö lolliks teha?
Nagu naiste seas, on ka meeste hulgas palju erinevaid isiksusi. Ma ei julge öelda, et kõik mehed kardavad, aga tean päris mitut juhtu, kus mees ei julgenud tükk aega seda sammu teha ja naine pidi ikka väga otseselt vihjama, et tema poolt on roheline tuli.
Enda mehe “rebisin” ka ise ära, sest tema olekski vist ootama jäänud. 5 kuud oli minusse armunud, ilma, et selle kohta midagi öelnud oleks. Mina arvasin terve aja, et kuna tema mulle kaljukindlalt väidab, et tema suhet ei taha, siis oleme lihtsalt sõbrad, kes mõnikord purjus peaga amelevad ja teda kui potentsiaalset poiss-sõpra ei vaadanud. Ka meie esimese suudluse algatasin mina. Selline “sõbrustamine” kestis meil pool aastat, enne kui mind tüdruksõbraks palus.
Siis on mul selline sõber, kes mõtles ja vaagis mitu kuud, enne kui oma tüdrukuga esimese sammu astus. Sai teada, et ta meeldib ühele töökaaslasele (naise käitumine ei jätnud kahtlust) ja mõtleski väga põhjalikult läbi, et mis saaks ja kuidas nende suhe üldse toimida võiks ning mis juhtuks, kui nad lahku läheks. Lihtsalt ongi selline mees, kes mõtleb väga/liiga pikalt, enne kui midagi teeb.
Mees sai šoki…..Mees sai uuesti šoki.
Miks võib mees saada sellise šoki, et enam ei julge reageeridagi ja jääb naise poolt ootama veel üht sammu?
Ma oleks sellisele veel kolmandagi šoki korraldanud. Kui ta neid nii kergelt suudab hankida. Näiteks küsinud, et millal viimati onaneerisid vms.
Aga foorumiplämaks on su jutt hea küll.
……..
Mis aga teemaalgatusse puutub, siis mitte kuidagi ei reageeriks.
Minu plaanidesse see sisse ei mahuks ja kuidagi temal kergemaks ka seda olukorda muuta ei saaks. Peale eemalehoidmise ja mittesuhtlemise.
Kui ma pole sellist olukorda kuidagi esile kutsunud, siis pole ka süüdi, saagu ise hakkama.
“Või kas on ka näiteks võimalus, et peale seda hakkate seda naist hoopis teise pilguga vaatama ja ehk armute isegi temasse?” – seoses millega…???
Siis oma eluks aega ei jääkski, kogu aeg käi mööda maakera ja vastuarmasta mingeid juhuslikult langenud kägusid…
Seda nüüd küll ka ei juhtu.
Ja Kasearu ma kah ei ole (ning tema vastu pole samuti midagi – kift noor ja andekas kutt ju on, las ta olla nagu on.)
Mees sai šoki…..Mees sai uuesti šoki.
Miks võib mees saada sellise šoki, et enam ei julge reageeridagi ja jääb naise poolt ootama veel üht sammu?
Ma oleks sellisele veel kolmandagi šoki korraldanud. Kui ta neid nii kergelt suudab hankida. Näiteks küsinud, et millal viimati onaneerisid vms.
Kõik inimesed ei ole nii labased…
Mina sain mingil hetkel teimelise eas aru, et jama on poiste poolt huvi oodata – siis ei ole tõenäosus eriti suur, et just mulle meeldiv poiss huvi näitama hakkab. Avastasin, et kui ise huvi näitan, siis on tulemus enamasti positiivne. Hiljem olen peaaegu alati ise kontakti algatanud. Mõnikord harva pole mehe poolt huvi olnud ja ega sellest ka midagi pole. Olen piisavalt enesekindel ja see mu egole ei mõju. Ma pole kunagi kellelegi suuri tundeid avaldanud, olen alati lihtsalt flirtinud ja võib-olla mingil hetkel olen mehe kuhugi kutsunud. Nii et minu kogemus on et kindlasti tasub huvi välja näidata – tulemus on tihti positiivne 🙂
Võibolla olen vanamoodne või vanakooli kasvatusega, aga mulle tundub pealetükkiv vaadata naisi, kes end meestele nö. peale pressivad. Naiselik uhkus oleks sellega nagu kaotatud. Minu meelest on mees see, kes peaks end kokku võtma ja esimese sammu astuma. See, et naine hiljem tunnete klappimise korral nt magamistoas jne ohjad enda kätte võtab, on ju ok. Naine esimest sammu tehes mehele lähenedes tundub kuidagi odav.
Võibolla olen vanamoodne või vanakooli kasvatusega, aga mulle tundub pealetükkiv vaadata naisi, kes end m
noo ära siis vaata neid naisi, kui sulle nende naiste vaatamine pealetükkiv näib :), tegele nt oma asjadega
Võibolla olen vanamoodne või vanakooli kasvatusega, aga mulle tundub pealetükkiv vaadata naisi, kes end meestele nö. peale pressivad. Naiselik uhkus oleks sellega nagu kaotatud. Minu meelest on mees see, kes peaks end kokku võtma ja esimese sammu astuma. See, et naine hiljem tunnete klappimise korral nt magamistoas jne ohjad enda kätte võtab, on ju ok. Naine esimest sammu tehes mehele lähenedes tundub kuidagi odav.
Mina olen ka rohkem sedasorti. Minult nõudis tohutut kokkuvõtmist, et tollele mehele tunnistada, et olen temasse armunud. Tegin seda ainult sellepärast, et olin temapoolsetes tunnetes täiesti kindel. See oli üks ilus õhtu meil. Laiali minnes jäin ootama, et ta teeks nüüd ise omapoolse sammu – helistaks, kutsuks välja, tuleks ise külla vms, ühesõnaga arendaks asja edasi. Vaikus. Mina teist sammu polnud enam valmis tegema, ma ei hakka teda intensiivselt taga ajama, mul on vaja otsustusvõimelist meest. Suudan mõista, et ta ei julgenud ise alustada, aga kui iniesele on värav lahti tehtud ja ta ikka ei julge, siis pole midagi parata.
Et ta minupoolset teistki sammu ootas, see oli selge. Sest kui ma talle lõpuks ise helistasin ja kohtama kutsusin, siis oli ta nii elevil ja õnnelik ja uskus ilmselgelt, et ma initsieerin edasi ja meil saab jälle tore olema. Aga mul oli vahepealsest piinlemisest kõrini, ma olin oma otsuse teinud, ja ma ei kutsunud teda selleks, et vaadata, mis saab. Ma vajasin otste kokkutõmbamist ja selget sotti. Olin selle ise ära teinud, sest tema ju ei teinud.
Mees hakkas lausa füüsiliselt värisema pärast seda, kui olin talle öelnud, et jäägu nii, nagu tema ilmselgelt soovib – lähem suhtlus ei jätku. See omakorda hämmastas mind. Mida ta siis ootas? Jutt polnud mingist nädalakesest, vaid vahe oli poolteist kuud! Ju siis ikka ei tahtnud. Tänasin ja lahkusime. Mu pettumus ja nördimus olid liiga suured, et olin valmis maksma selle eest temast ilma jäämisega. See mees polnud minu jaoks ja ma ei tahtnud, et ta mõtleks lõpmatuseni, nagu ma oleksin ikka veel talle saadaval.
Ja mul ei olnud temast kahju. Kahju oli mul ainult iseendast, et ma üldse lubasin endale sellisesse jobusse armuda.
See on nüüd juba mullune lumi, valu on ammugi möödas. Aga meeles, millised tossikesed on mõned mehed, ja kuidas nad on harjunud sellega, et naised neid ise taga ajavad, et ei viitsi lillegi enam liigutada.
Samamoodi on mind üks noormees kunagi peol laua all jalaga toginud, mis tähendas, et “kutsu mind tantsima”. Mida veel?! Ei kutsunud.
Mina olen ka rohkem sedasorti. Minult nõudis tohutut kokkuvõtmist, et tollele mehele tunnistada, et olen temasse armunud. Tegin seda ainult sellepärast, et olin temapoolsetes tunnetes täiesti kindel. See oli üks ilus õhtu meil. Laiali minnes jäin ootama, et ta teeks nüüd ise omapoolse sammu – helistaks, kutsuks välja, tuleks ise külla vms, ühesõnaga arendaks asja edasi. Vaikus. Mina teist sammu polnud enam valmis tegema, ma ei hakka teda intensiivselt taga ajama, mul on vaja otsustusvõimelist meest. Suudan mõista, et ta ei julgenud ise alustada, aga kui iniesele on värav lahti tehtud ja ta ikka ei julge, siis pole midagi parata.
Jah, sama siin. Kuid – inimesed saavad asjadest VÄGA erinevalt aru. On olukordi, kus üks peab märgiks seda, mis teise jaoks pole midagi – ja vastupidi. Ja nende enesestmõistetavuste lahtiarutamine nõuab teinekord plaju aega ja energiat. Kui tunned, et mäng on küünlaid väärt – siis mängid. Kui ei, siis jääb see mäng sinnapaika.
jeezös, milline trall vallalistel käib!
kui mees meeldib, siis sa flirdid temaga ja õhk säriseb kui ta vastu flirdib või noh on armsake selline kutsikapilguga.. või hakkab kõvatama ehk et rääkima, kui äge mees ta on.
Kui sünergiat ei ole, liigu edasi ja ära kuluta oma aega meeste peale, mis oleks kui? äkki tema? kui pole, siis pole.
Ja kui vaja nuta patja aga liigu edasi. Mutta kinni pole mõtet jääda.
Unustasin juba ära, kui palju lihtsam on olla abielus ja oma meest ihaleda, vahel läheb üksluiseks, kuid et oma peas mingit sellist jura keerutada, ei, mitte kunagi enam!
Minu meelest käituvad mehed selles olukorras täpselt samuti kui naised- kui oled sümpaatne, siis on kõik hästi ja selline huvi võetakse soojalt vastu. Kui ei ole “tema tüüp”, siis hakatakse vältima või tehakse lihtsalt ilustiu selgeks, et olete ainult sõbrad, või kaotakse minema. No ühesõnaga kui õhtusöögikutsele ikka mitu-setu takistust kogu aeg ees on jne, ja kui muidu imelikult hakatakse käituma, siis pole sinust huvitatud (romantilises plaanis). Aga kaotada on ehk vähem kui võita? Vali mõni üritus, mis teile mõlemale huvi võiks pakkuda ja kutsu.
Mina olen ka rohkem sedasorti. Minult nõudis tohutut kokkuvõtmist, et tollele mehele tunnistada, et olen temasse armunud. Tegin seda ainult sellepärast, et olin temapoolsetes tunnetes täiesti kindel. See oli üks ilus õhtu meil. Laiali minnes jäin ootama, et ta teeks nüüd ise omapoolse sammu – helistaks, kutsuks välja, tuleks ise külla vms, ühesõnaga arendaks asja edasi. Vaikus. Mina teist sammu polnud enam valmis tegema, ma ei hakka teda intensiivselt taga ajama, mul on vaja otsustusvõimelist meest. Suudan mõista, et ta ei julgenud ise alustada, aga kui iniesele on värav lahti tehtud ja ta ikka ei julge, siis pole midagi parata.
Jah, sama siin. Kuid – inimesed saavad asjadest VÄGA erinevalt aru. On olukordi, kus üks peab märgiks seda, mis teise jaoks pole midagi – ja vastupidi. Ja nende enesestmõistetavuste lahtiarutamine nõuab teinekord plaju aega ja energiat. Kui tunned, et mäng on küünlaid väärt – siis mängid. Kui ei, siis jääb see mäng sinnapaika.
Sel mehel ei saanud jääda mitte mingit kahtlust, kinnitan. Ise ka ei usu praegu, millised tõelisi jopskeid ikka on olemas. Muide, tegu oli ülipopulaarse mehega. Minul vist õnnestus tema nii öelda läbi hammustada – ta polnud harjunudki naisi taga ajama, need istusid talle pidevalt ise sülle. Nii ta siis ühekorraga ei osanudki enam ise midagi teha. Kellegi poolt ta kindlasti ära võeti, pole hirmugi, et ta üksi oleks jäänud.
Kas mehed kardavad pigem ennast nö lolliks teha?
Nagu naiste seas, on ka meeste hulgas palju erinevaid isiksusi. Ma ei julge öelda, et kõik mehed kardavad, aga tean päris mitut juhtu, kus mees ei julgenud tükk aega seda sammu teha ja naine pidi ikka väga otseselt vihjama, et tema poolt on roheline tuli.
Enda mehe “rebisin” ka ise ära, sest tema olekski vist ootama jäänud. 5 kuud oli minusse armunud, ilma, et selle kohta midagi öelnud oleks. Mina arvasin terve aja, et kuna tema mulle kaljukindlalt väidab, et tema suhet ei taha, siis oleme lihtsalt sõbrad, kes mõnikord purjus peaga amelevad ja teda kui potentsiaalset poiss-sõpra ei vaadanud. Ka meie esimese suudluse algatasin mina. Selline “sõbrustamine” kestis meil pool aastat, enne kui mind tüdruksõbraks palus.
Siis on mul selline sõber, kes mõtles ja vaagis mitu kuud, enne kui oma tüdrukuga esimese sammu astus. Sai teada, et ta meeldib ühele töökaaslasele (naise käitumine ei jätnud kahtlust) ja mõtleski väga põhjalikult läbi, et mis saaks ja kuidas nende suhe üldse toimida võiks ning mis juhtuks, kui nad lahku läheks. Lihtsalt ongi selline mees, kes mõtleb väga/liiga pikalt, enne kui midagi teeb.
Ilmselgelt pole me töökaaslased, kuid isiksus keda kirjeldad vastab vägagi täpselt minule. Muidugi tavaliselt jõuan mina oma mõtetega punktini kus tunnistan, et ta leiaks niikuinii kellegi parema ja nii see üldiselt on läinud. Sooviksin, et oleksin rohkem spontaanne sellistel juhtudel aga seda osa oma loomusest pole mul ilsmelt võimalik muuta.
Kui naine esimesena huvi üles näitaks peaksin seda ilmselt sõbralikkuseks ja käituksin vastavalt. Mitte, et mul midagi selle vastu ei oleks, aga see tunduks lihtsalt uskumatuna, minu jaoks.
Küsiksin meeste käest sellise küsimuse, et kuidas te sellesse suhtuksite, kui naisterahvas, kellega muidu suhtlete neutraalsel tasandil (sõbrana, töökaaslasena vms..) teile ühel hetkel selgelt mõista annab, et ta on teisse armunud?
Kui teil endal näiteks selle naise vastu seda sorti tundeid pole, kuidas sellesse naisesse siis edaspidi suhtuksite – kas ta tunduks teile kuidagi naeruväärsena, üritaksite edaspidi temaga suhtlemist vältida või tunneksite ennast just meelitatult?
Või kas on ka näiteks võimalus, et peale seda hakkate seda naist hoopis teise pilguga vaatama ja ehk armute isegi temasse?
Üldiselt on vist nii, et meestele meeldib suhete osas pigem ise selles “jahi pidaja” rollis olla. Et kas võiks olla lootust ka õnnelikuks ja pikaajaliseks suhteks, kui algatajapooleks on naine?
Mina isiklikult ei ela enam 17.-ndas sajandis, kus vallalisel naisterahval ei sobinud mehele otsagi vaadata, rääkimata julgematest sammudest. Loomulikult näitan initsiatiivi, kui keegi huvitab. Kui teine pool vedu ei võta, mis siis ikka. Nagunii ei oleks midagi välja tulnud, sest mees ise ju poleks lähenenud, kui huvi puuduks.
Olen väga palju meestuttavaid niimoodi “hankinud” ja ma ei leia selles midagi taunimisväärset.
Muidu üritatakse siin küll kangesti iseseisva ja enesekindla naise kuvandit jätta, aga teatud kombed on tõesti nagu keskajast. Mis teil kaotada on?
Mina isiklikult ei ela enam 17.-ndas sajandis, kus vallalisel naisterahval ei sobinud mehele otsagi vaadata, rääkimata julgematest sammudest. Loomulikult näitan initsiatiivi, kui keegi huvitab.
Mulle meenub sellist praalimist kuulates ikka ja jälle üks 50-ndatest pärinev nõuka film, mis rääkis pärastrevolutsiooniajast, kus musklis naistööline teatas kiitsakale meesülemusele jämeda häälega (ženskii bass, nagu ta ise uhkelt ütles), et nüüd on kõik teisiti, käes on uus aeg, ja ka naistel on nüüd õigus meestele armastust avaldada. Rabas kiitskoival rinnust kinni, tõstis õhku, toppis ta oma rindade vahele ja suudles lämbumiseni.
Naised tegi absoluutselt võrdõiguslikuks juba Vene punarevolutsioon, nagu me kõik, vähemalt haritum osa meist, teame ja see on meile kõigile õnne toonud.
Aamen.
Muide, 21. sajandil ei kirjutata “seitsmeteistkümnendal” nii, et paned punkti ja siis veel käändelõpu kah. Seda ei kirjutatud nii juba 20-ndal sajandil.
ma ei leia selles midagi taunimisväärset.
Aga kes taunis? Teemaalgataja küsis lihtsalt, et kuidas see mõjub. Keegi näiteks ei tauni gripiga kummelitee joomist, aga tasub järele uurida, kuidas see mõjub, kas on kasulik või kahjulik. Katsume ikka tekstist aru saada, võrdõiguslased. Muidu on nii, et võrdõigust on rohkem kui kirjaoskust, aga oleks hea, kui oleks tasakaalus.
Hästi suhtun, kui naine on kuni 38, mittesuitsetav ja sale.
Mina isiklikult ei ela enam 17.-ndas sajandis, kus vallalisel naisterahval ei sobinud mehele otsagi vaadata, rääkimata julgematest sammudest. Loomulikult näitan initsiatiivi, kui keegi huvitab.
Mulle meenub sellist praalimist kuulates ikka ja jälle üks 50-ndatest pärinev nõuka film, mis rääkis pärastrevolutsiooniajast, kus musklis naistööline teatas kiitsakale meesülemusele jämeda häälega (ženskii bass, nagu ta ise uhkelt ütles), et nüüd on kõik teisiti, käes on uus aeg, ja ka naistel on nüüd õigus meestele armastust avaldada. Rabas kiitskoival rinnust kinni, tõstis õhku, toppis ta oma rindade vahele ja suudles lämbumiseni.
Naised tegi absoluutselt võrdõiguslikuks juba Vene punarevolutsioon, nagu me kõik, vähemalt haritum osa meist, teame ja see on meile kõigile õnne toonud.
Aamen.Muide, 21. sajandil ei kirjutata “seitsmeteistkümnendal” nii, et paned punkti ja siis veel käändelõpu kah. Seda ei kirjutatud nii juba 20-ndal sajandil.
Tänan parandamast! Püüan edaspidi meeles pidada.
Mis puutub “praalimisse”, siis ma tean, et popp on olla nurgas kössitav introvert, aga vot kõik ei ole sellised ja mõnel (nt. minul) puudub ka valehäbi. Sinu lemmikfilmi ma ei ole näinud, aga ehk saad isegi aru, et see näide polnud päris samast kontekstist? Julgus astuda esimene samm ei ole midagi ironiseerimist väärt, sest võiksid sinagi aru saada, et kõik inimesed ei ole sarnased. Kui sinule pakub pinget südamevalus oodata telefonihelinat ja/ või õhata salaja oma imetlusobjekti poole, siis tee seda. Mina võtan toru ja helistan ise/ lähen ise juttu rääkima. Ja ma ei pea seda praalimiseks, vaid jah – “nüüd on tõesti ajad muutunud”. Ma ei taha, et minu hauakivile graveeritakse mõtteliselt “… ja nii ta välja surigi”.
Hästi suhtun, kui naine on kuni 38, mittesuitsetav ja sale.
Kuni 39 nüüd juba!
Tänan parandamast! Püüan edaspidi meeles pidada.
Püüa jah, katsu lihtsalt loogiliselt mõelda, et pole mõtet topelt ponnistada.
Sinu lemmikfilmi ma ei ole näinud
Kust sa tead, mis minu lemmikfilm on?
Julgus astuda esimene samm ei ole midagi ironiseerimist väärt, sest võiksid sinagi aru saada, et kõik inimesed ei ole sarnased.
Noh, mina juba kirjeldasin siin oma lugu, õpi lugema ja reageeri adekvaatselt.
Ja ma ei pea seda praalimiseks, vaid jah – “nüüd on tõesti ajad muutunud”.
Seda ma ju räägingi – venelased muutsid 17ndal aastal. (Veel üks moodus sulle järgarvude kirjutamiseks).
Ma ei taha, et minu hauakivile graveeritakse mõtteliselt “… ja nii ta välja surigi”.
Väga tubli. Minul on kari lapsi ja meeski oli, aga see esimene mees võttis minu ise ära. Ei pidanudki eriti pingutama. 🙂 Nii et igatmoodi võib minna.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
