Olen nii kurnatud. Mu 10.kuune poeg on nii viril laps. Ei taha magada ei taha süüa, tahab süles olla aga siis peab ka ainult ringi jalutama. Selleks et saaks lapse käest ära panna ja natukene käsi lõdvestada pean muudkui laulmaja lollitama ja klouni mängima, muidu laps lihtsalt röògib põrandal.
Juba haiglas tundus, et mulle on sattunud eriti rahulolematu beebi. Mäletan kuidas mõtlesin esimesel ööl pärast sünnitust et see oleks uni. Laps röökis pea terve öö, magasin pool istukil laps tissi otsas. Koju jõudes üritasin harjutada oma voodisse magama last, sest kõik ju ütlesid et nii peab ja ei tohi lasta lapsel enda juures magama harjuda (nüüd saan muidugi aru kui rumal jutt see oli) igatahes 3 nädalat hiljem hakkas beebi minu kaisus magama. Elu nagu lill,laps ärkas vaid korra öö jooksul… Aga päevad muutusid põrguks, laps magas vaid süles,ärkvel olles oli ainult süles. Ajasin siis gaaside süüks ja kannatasin ära. 3 kuuseks saades sain ma lõpuks teda sülest ära panna kui magama jäi. Aga ega siis kõik hästi ei saanud jääda öösel ärkas laps iga tunni tagant, tihti oli öösel veel mõned tunnid üleval kaa. Ja alates 3 kuust kestab see siiani, olgu nüüd ärkab ta umbes iga 2h tagant ning vahest veab ja ärkab iga 3h tagant. Jumal tänatud, vähemalt päeval magab 2x 1,5h korralikult. Aga ärkveloleku aeg on pidevalt üks süles tassimine ja kisa. Süüa saan vaid siis kui lapsele telekast midagi näitan, muidugi tunnen selle üle ka süümekaid.. Tunnen ennast nii läbikukkununa, tülid mehega muutuvad aina sagedasemaks, tihti tekib tune et pakin oma asjad ja tulen tulema. Lihtsalt enam ei jaksa. Kedagi appi last hoidma kutsuda pole, ja isegi kui oleks siis kasu pole sest laps nii kohutavalt võõrastab. Oeh, ja muidugi ei aita sellele kõigele kaasa ka see kui sõbrannad räägivad kuidas nende lapsed 11h juttu öösel magavad ja päeval rõõmsalt omaette mängivad. Ja tagatipuks kuulen igal pereüritusel kuidas ma olen oma lapse ära rikkunud ja kuidas ma olen pehmeke ja lasen lapsel endale pähe istuda jne.
Igatahes ma ei teagi mis selle jutu mõte on, ehk saan end lihtsalt välja elada ja äkki oskab keegi kes sarnases olukorras olnud lohutada…
Teema: Läbikukkunud ema
Kahju Sinust. Proovi see titeiga kuidagi vastu pidada. Mingil hetkel ju PEAB ikka kergemaks ka minema. 18 aastat jutti ta vast ikka süles ei taha olla.
Sellises vanuses laps ei taha jah eriti nurgas istuda. Hea variant on, kui panna laps mõneks ajaks ergonoomilisse kõhukotti või kandelinasse, saad oma tähtsamad asjad ära ajada, siis on rohkem jaksu ja tahtmist temaga pärast mängida. Lapsele on lähedus väga oluline, aga käes ei jaksa ju tassida teda tõesti. Mul on 8-kuune, ta on päevas umbes tund aega kotis, vahel jääb sinna magama. Aga see tund aega on ka üsna oluline vaikust ja rahu nautida.
Ema ei ole läbi kukkunud, lihtsalt on lapsi kellega elu ei saagi iial lihtne ning lõbus olema, tehku see ema mida tahes. Nad ongi koguaeg vingus, pahurad, virilad, nõudlikud, tüütud, ärritavad jne. Vanusest olemata. See on inimese kaasa sündinud natuur, täiskasvanuina saavad neist vingus ja tüütud vanainimesed. Lihtsam saab siis, kui minema kolivad, seega tugevat närvi nendeks pikkadeks aastateks.
Ema ei ole läbi kukkunud, lihtsalt on lapsi kellega elu ei saagi iial lihtne ning lõbus olema, tehku see ema mida tahes. Nad ongi koguaeg vingus, pahurad, virilad, nõudlikud, tüütud, ärritavad jne. Vanusest olemata. See on inimese kaasa sündinud natuur, täiskasvanuina saavad neist vingus ja tüütud vanainimesed. Lihtsam saab siis, kui minema kolivad, seega tugevat närvi nendeks pikkadeks aastateks.
Jah, mõni laps on tõesti imikueas pidevalt vingus ja pahur. Enamasti läheb see siiski mööda, mingil hetkel käib plõks ära. Mõnel siis, kui käima õpib ja saab asuda maailma avastama. Mõnel siis, kui saab tegeleda huvitavate maänguasjadega. Mõni vajab võõrast keskkonda – olen näinud lapsi, kes kasvõi kohvikusse sattudes unustavad kogu oma emme-lembuse ja pideva virina, lihtsalt rõõmustavad ja vaatavad maailma, vajavadki midagi uut. Kõik on nii erinevad.
Kindlasti pole sa läbi kukkunud! Su laps on ju kõigest 10 kuud vana 🙂 Praeguseni sul polegi talle muud anda, kui lähedust ja armastust. Muidugi on väga raske öösiti ärgata, pidevalt lapsele “multifuntsionaalne mängukeskus” olla, samas veel ka rõõmsameelseks abikaasaks jääda. Aga mingil hetkel see tõesti saab läbi.
Sellises vanuses lapsed võõrastavadki, meie oma ka täiesti lambist omaenda vanavanemaid, kellega ta oli sünnist saati kogu aeg koos, päevade kaupa ka neil süles. Ka see läks üle.
Aga sellest, milline on laps titena, ei tasu küll mingeid järeldusi teha vanaduspõlveks 🙂 Algul loevad instinktid, hiljem aju ja abstraktne mõtlemine.
Kõigepealt pai sulle! Mõni laps on tõesti raske…
Hea soovitus on võimalikult palju õues olla, lisaks soovitaksin jätta laps kas või korra nädalas mõneks tunniks mehega (või leia usaldusväärne hoidja), mine kohvikusse v trenni v metsa vmt.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
