Olen üritanud aidata selliseid tuttavaid. Tegelikult aga kahju öelda, aga nad on juba nn surnud ringis ja välja sealt enam ei saa-nagu narkomaanid
Enamus võtab ikka laenu nn kerge raha eesmärgil blin-bling iphone7 jne ja seda ka põhjendatakse,et telefon läks katki ju vaja jne….
Isegi kui need laenud ei ole suured vb nt 5000 siis mõttemaailma on väga raske muuta, et nüüd hakkad sõnaotseses mõttes makarone sööma ja elad 1-5 aastat nn orja elu, kui inimene on nt terve eluaeg laristanud ja palgast palgapäevni elanud
Ma tahaks teemaalgatajat natukene julgustada. Kindlasti paljude puhul ongi tegu ringiga, kust välja saamiseks nad piisavalt vaeva ei näegi, mis iganes põhjusel. Aga see on ikkagi võimalik, kõik on oma mõtlemises kinni ja ise vaeva nähes on võimalik oma elu korda saada. Kui on mõni toetav sõber, on see muidugi boonuseks, kui mitte rahaliselt, siis vähemalt emotsionaalselt, sest just emotsioonidega on sellises olukorras väga keeruline toime tulla ja kaine mõistus säilitada.
Ma olen ise olnud olukorras, kus pärast buumiaega oli minu ernevate laenude jääk selline, et mingil hetkel enam ei uskunudki, et seda puntrat kuidagi lahti harutada on võimalik. Olin suhteliselt kindel, et jäängi ülejäänud elu selles ringis keerlema ja skeemitama, et kuidagigi hinges püsitud saaks, sest kogu raha läks laenude peale.
Ise olin noor ja loll, Swed (pole enam nende klient) jagas tol hetkel muidugi väga lahkelt väikelaene ka, üks klikk internetipangas ja 25 000 oli jälle arvel. Ma ei oska eurodesse kogu seda summat hetkel arvestada, aga arvan, et tippajal olin hädas ca 5000-6000 euro tagasi maksmisega.
Kellelegi rääkida ka ei julgenud, et nii loll olen, häbi oli. Seetõttu maadlesin kõigega üksi. Tolleks ajaks tekkinud elukaaslane ei tea selles perioodist siiani midagi, kuigi olen kindel, et ta oleks aidanud, kui rääkinud oleksin. Aga minu jaoks oli mõeldamatu tunnistada, et nii p***ses olen omadega. Tagant järele ma hästi ei saa aru, kuidas laveeritud sain, sest mingitel perioodidel oli kohtutäitur mu arve arestinud ja kuna arveid maksin peamiselt mina, siis oli see pidev klapitamine, miks ma oma kontolt ülekandeid ei saa teha jne.
Ega siin midagi peale tegude ei aita ja tundub, et teemaalgataja mõtteviis on vähemalt selles plaanis õige, et ta saab probleemist aru ning otsib võimalusi selle lahendamiseks.
Mina refinantseerimiseks laenu ei saanud, minu jaoks oli ainukene lahendus lisatöö tegemine. Otsisin võimalusi, kuidas üks hobi lisateenistuseks keerata ja kaks aastat kulutasin kogu oma põhitööst vabaks jääva aja sellele, et midagigi juurde teenida. Raske oli, aga sain oma asjad korda ja viimase hapuks läinud laenu maksin ära 2014. Nüüd on veel paar kuud oodata, et maksehäireregistris ka oma tausta jälle täiesti puhtaks saaks.
Kokkuvõttes on kogu see jama mind oluliselt tugevamaks inimeseks kasvatanud – tänaseks on hobist mulle saanud põhitöö ja igapäevakulutusteks ning väikesemateks plaanimata väljaminekuteks ma enam laenuraha ei vaja. Ei taha ka, hirm on. Ainukene kohustus, mille olen võtnud, on firmale autoliising.
