Teema: Lahkuminek ja lahutus.

Kägu kirjutas:

mis põhjusel siis mees teise naise leidis, no oleks huvitav kuulda. mingis teemas sa pidid palju kehvem olema kui uus naine on.

Ma ei ole küll see naine, aga mina olen ka päris kindlasti milleski palju kehvem kui mõni teine naine. Samuti on teised mehed kindlasti milleski paremad kui minu mees. Seega peaks muudkui järgmiste juurde liikuma?

See on ilmselt sellega seotud, et miks mõni mees abielluda ei taha – et paber ei maksa midagi. Ei näe mõtet abielluda ega samuti ka lahutada.
Teemaalgataja, mehel ilmselt ükskõik, ta ei viitsiga sinuga perekonnaseisuametisse tulla, et avaldus esitada. Aja ise oma lahutus korda. Kui varasuhe paigas, siis kohtu kaudu peaks see kiiresti käima. Kui mees ka kohtu pärimistele ei vasta, siis abielu lihtsalt lahutataksegi ilma meest kaasamata. Saab oma digidokumendi riigiportaali kaudu kätte ja finito.

Kägu kirjutas:

Ahjaa.
Täiesti viimaseks kommentaariks.

Midagi sain siiski veel teada. Situatsioonis, kus mees ja naine on lahku kolinud, naine algatanud asja ametlikuks ajamise vajaduse juttu, mees seda ignoreerinud – ikkagi arvab ühiskond, et naine ei taha lahutada ning hoiab kinni.
Mees on nagu õige kunn kunagi – kuigi isegi vastata ei viitsi ettepanekutele. Ikka arvatakse, et naine ei suuda lahti lasta ja hoiab vaest meest suhtes.

Sinusuguste naiste pärast arvataksegi, et naised ei taha lahutada ja hoiavad kümne küünega mehest kinni. Su mees ei taha lahutada, sest ta auto on sinu oma ja lahutuse korral peab ta selle tagastama. Kui lahutate, siis kindlasti n6ua auto endale. Ahjaa, loomulikult on ta laisk ka, ei viitsi lahutada sest arvab, et kui uus suhe puruneb, siis saab sinu juurde tagasi joosta. Loe googlest meeste psühholoogia kohta: mida rohkem naisi e. varuvariante tulel, seda parem. Edu ja lahuta käbe ära.

Oh mis kaunid mälestused!

Minu eks ei andnud samuti lahutust. Mina olin muidugi see, kes ta maha jättis.

Andsin aastakese harjuda. Mees laia joonega seletas, et kuida smina olin halb naine ja nüüd on tal uus kuum armastus, palju parem kui mina. Lahutust ikka ei andnud.

Viimaks ähvardasin ta uue naise asjasse segada. Ilmus kohale. Keeldus riigilõivust, et maksku see, kellel valu. Praalis, kuidas läheb uue naisega nüüd kallist shampust jooma.

Mina aga hingasin kergendunult. Olin viimase osa lahutusest tugevasti surevstanud, sest küla pealt sain vihjed – mees oli kõvasti võlgu võtnud ja et need võidakse pöörata mulle maksta kui abikaasale. Hiljem sain teada, et mul oli väga vedanud, ta oli võlgu kantidele.

Teemaalgataja, sinu mehe põhjendusi
1. ta sõidab suhteliselt uue sinu autoga. Kesse ikka kuus endale tahab paari-kolmesajaeruost lisakulu liisingu näol.
2. tal on nominaalselt kaks naist ehk oma pisike haarem – luusereid see paelub.
3. teil on siiski jagatud majanduslik vastutus kohustuste osas.
4. Puhas kius – las vana naine nüüd roomab ja tunneb end halvasti

Ähvarda ka, et võtad advokaadi ja kulud jäävad tema kanda. Mul see lisaks mõikas.

Kägu kirjutas:

NB! Ma ei looda, et mees tagasi tuleb. Ma koguni ei taha, et ta tuleb. Ma lihtsalt ei taha, et JÄLLE naine otsustab mehe eest.

Siinkohal võin sind küll aidata. Mitte naine ei otsusta JÄLLE mehe eest (kuigi saan aru, mida sa mõtled!), vaid siinkohal naine otsustab NAISE ehk iseenda eest. Praegu sa lased mingil jobul sinu elu üle otsustada ja samas sind ohtu seada (võtab laenu, jääb invaliidiks ja sina kui abikaasa pead hooldama, jne). Milleks?

Kägu kirjutas:

No kui fantaasia tööle panna, siis võiks konstrueerida ka sellise variandi, et mees parajasti haub plaani kuidas sind ära koksata, kuna sa oled rikas mutt. Tema kui abikaasa saaks siis ju oma osa.

Ju ta ikka testamendiga välistatud on.

Kägu kirjutas:

Mina olin täpselt selles seisus. Kokku vist 2 aastat. Leidis l…i, pendeldas pikalt (olin loll ja katki), viskasin lõpuks välja ja jonni pärast ei algatanud ise lahutust. Samamoodi, et kui julges teha siis vastutagu. Varad ja lapseteemad jagasin muidugi ära- käisime vist mingi 4 korda kokku notaris. Sealt is edasi ootasin, eks see mingi kättemaksumaiguga tunne oli minu jaoks. Et uus naine vaadaku nüüd.

Lõpuks 2 aastat peale ootamist tuli mehelt soov lahutada. Ja järgmine päev peale jõustumist anti sisse uus abiellumisavaldus. Ilmselt löödi mehel näpud nii valusalt sahtli vahele, et enam ei saanud vingerdada. Kokkuvõttes ei olnud hea tunne, ikka kraapis hinge, et mind visati nüüd lõplikult prügikasti. Mitte et ma oleks tagasi tahtnud aga see värk vist nii sügaval ahviajus.

Olen 100% kindel et venitamise põhjus oli vältida liigseid ootusi uue naise poolt. No ei läinud läbi vaesekesel, lõpuks tehti ikka sahh matt. Nõme tegelikult sest minu laste tulevased pärandivõimalused läksid oluliselt kehvemaks. Muidugi ega sellised suhtesse trügivad naised ei halasta niikuinii mehe lastele ja pigistavad juba suhte käigus sidrunist kogu mahla välja. Aga noh, nemad elavad petjaga ja mõtlevad sellele igal hetkel, üsna piisav karistus.

Miks see uus naine kohe l..s peaks olema. Võibolla on väga kena inimene, kes armus ühte õnnetusse abielumehesse. Kui mees pendeldas kahe naise vahel, olete mõlemad ühesugused l..sid. Ainukese vahega, et Sul oli tõenäoliselt lapsed kilbina ette lükata. Aga Sina proovi oma eksmehest lahti lasta ja mine eluga edasi. Elud on erinevad, inimesed muutuvad, tunded muutuvad.

Kägu kirjutas:

Nõme tegelikult sest minu laste tulevased pärandivõimalused läksid oluliselt kehvemaks.

Lapsed teenigu omale eluks vajalik ise, mitte ärgu rihtigu vanemate pärandi peale. V-o Su eksmees otsustab üldse kogu pärandi nt vähihaigete raviks annetada, ei ole mõtet teise inimese rahakotis sorida.
Mul ega vendadel pole aimugi, mida vanemad meile pärandada tahaksid (seda on nagunii vähe), ei huvita ka. Seda, mida ise kellelegi pärida jätan, ei hakka ka kuulutama, kuigi elukaaslasel ja mõlemal vennal on mu testament igaks juhuks koopiana olemas.

“Su mees leidis eluarmastuse, vedas et sai sinusugusest kibestunud ja õelast naisest lahti.”

Minu teada eluarmastuste kõrvalt ei sebita järgmisi 🙂 aga võibolla maailm töötab teisiti, seega hoopis minul vedas et lahti sain.
Usun, et teemaalgataja tegi õigesti, ajas asja korda, saab oma eluga edasi. Sellised mehed jäävad igaveseks samasse rattasse, pole üldse vaja kaua oodata, kui näeb. Palju edu oma elu üles ehitamisel teemaalgatajale. See mis tuleb on alati parem kui see mis oli, lihtsalt alguses on raske näha mis paremaks on läinud, see teadmine/äratundmine tuleb hiljem.

Variandid, mis põhjusel mees ei taha lahutusega tegeleda:
1. On selline inimesetüüp, kes kardab kõiki formaalseid bürokraatlikke asjaajamisi.
2. Kuna sina oled rikkam, mõtleb, et äkki sa sured ära ja siis on tema pärija. Tee igaks juhuks testament, kus jätad vara lapsele!
3. Äkki tõesti mõtleb, et ei sülita veel vanasse kaevu, et äkki uue vesi varsti enam ei maitsegi? Ja seejuures, nagu paljud mehed, kujutleb õndsalt, et kui temal tekib tahtmine tagasi tulla, ootad sina teda soojade pirukatega uksel?
4. Võib olla võimalus, et oma sugulastele ta pole oma elumuutusest veel rääkinud ja tema ema, õed-vennad jne, arvavad, et te ikka koos veel. Eks seda sa muidugi tead, kas see nii olla võib?

Aga üldiselt, algata ise lahutus ja kogu lugu! Mis sa ikka pead murrad.

Kägu kirjutas:

Mis kuradi “eluarmastus”? Kui ühe naisega on suur osa elust koos elatud, armastatud ja lapsi kasvatatud, siis ei saa teise naise kohta kuidagi kohe “eluarmastus” ütelda. Vähemalt mitte enne, kui sama kaua koos oldud. Üldse sobiks seda sõna kasutada alles elust kokkuvõtteid tehes. Muidu võib elu jooksul 10 “eluarmastust” ka olla.

Nii kibestunud…
Kooselu ja laste kasvatamine ei ole kohe armastus. Ei pea päevagi koos elama, isegi kordagi ei pea sõna vahetama. Eluarmastuse tunneb ära, sina selle pärast ära muretse ja vihasta. Kui sulle ei ole antud, ei tähenda, et teistel sama.

Miks kohe kibestunud? Ma lihtsalt leian, et seda sõna kasutatakse täiesti läbimõtlematult. Seda, kas on eluarmastus, näitab siiski aeg. Ja minu pärast ei tasu sul muretseda, mulle on antud. 🙂

Kägu kirjutas:

Küsimus lahkuläinud naistele peamiselt. Eellugu ka.
Lahku kolisime mehe algatusel, temal tekkisid tunded teise vastu.
Lahku kolimisest on nüüdseks aasta möödas. Alguses võtsin paar korda teemaks ka lahutuse ametlikuks tegemise, tegin lausa ettepaneku. Selle peale mees lihtsalt ei vastanud. Jätsin siis asja nagu on. Aasta möödunud, aga mida siiani pole, on mehe poolne ettepanek lahutuse päriselt vormistamiseks. Loomulikult võib siin öelda, et olgu ma ise algataja ja viigu mees lihtsalt perekonnaseisuametisse kohale. Aga siinkohal ma lihtsalt ei soovi enam ise initsiatiivi näitaja olla. Mees olgu mees ja otsus tulgu tema poolt.
Ei – ma mitte mingil juhul selle isikuga enam kooselu ei soovi. Seda kindlasti mitte. Ja minu poolne kindel seisukoht on lahutuse poolt.
Nüüd küsimus, kui kaua teie mehed seda ametliku kooselu lõpetamist edasi venitasid? Ja kas keegi oskab selgitada, mis eesmärgil?? Kas kellegi ära kolinud mees on veel nõnda veidralt käitunud, et lahutuspaberite vormistamisest huvitatud pole, kuigi endal uus elukaaslane? Igaks juhuks lisan veel, et mingit keerulist varajagamist või muud sellist lahutusega ei kaasneks – juba abielludes sai valitud selline variant, et lahkuminnes ei peaks midagi pooleks saagima hakkama.

Kas tõesti olekski nii, et kui ma ise ei algata, siis mehe poolest võikski sellises vormis edasi vegeteerida? Äkki on asjas mingi konks, mida ma pole suutnud välja mõelda?

oled ikka kursis ,et kui lepingut pole ,läheb kogu vara(ka pangaarved)jagamisele ? Mees pole enda oma järsku veel tühjaks saanud?Mul vanemad elasid niimoodi 20 aastat ,elasid eraldi ,aga vormistamata .Nüüd 78 aastasel isal tekkis hooldajast uus “hooldustöötaja” ja lahutust vaja ,siiamaani rahulik elu muutus eelmine suvi ikka suht põrguks.Igasugu väljaütlemisi oli ,kuni selleni ,et kui ta 1962 aastal abiellus ,siis ema ei olevat ikka neitsi olnud ja kuna mina ka see aasta sündinud ,siis kas ma ikka olen tema laps .Kusjuures isa ise on eluaeg litsmees olnud ja mööda naisi ringi tõmmanud.Ema muidugi loll ,et ei lahutanud juba 70nendatel,Siis olevat lahutatud naine omamoodi häbi olnud väikses külakohas!

Kägu kirjutas:

“Su mees leidis eluarmastuse, vedas et sai sinusugusest kibestunud ja õelast naisest lahti.”

Minu teada eluarmastuste kõrvalt ei sebita järgmisi aga võibolla maailm töötab teisiti, seega hoopis minul vedas et lahti sain.
Usun, et teemaalgataja tegi õigesti, ajas asja korda, saab oma eluga edasi. Sellised mehed jäävad igaveseks samasse rattasse, pole üldse vaja kaua oodata, kui näeb. Palju edu oma elu üles ehitamisel teemaalgatajale. See mis tuleb on alati parem kui see mis oli, lihtsalt alguses on raske näha mis paremaks on läinud, see teadmine/äratundmine tuleb hiljem.

Ilmselgelt ei armastanud mees sind piisavalt, algul oli armumine, siis tuli pere ja tõeliste tunnete asemel tuli pereelu ja kohustused. Nüüd leidis mees selle õige, muidu ta ei kiirustaks uuesti abielluma. Sa oled maha jäetud ja haiget saanud, eks sellepärast usudki, et mehe ellu tuli nüüd üks suur ja kole nõid, kes pani mehe näpud sahtli vahele ja sundis temaga abielluma.
Võta aega, saad kibestumisest üle, endaga sõbraks ja küll tuleb ka sinu ellu tõeline armastus.

Kägu kirjutas:

Ilmselgelt ei armastanud mees sind piisavalt, algul oli armumine, siis tuli pere ja tõeliste tunnete asemel tuli pereelu ja kohustused. Nüüd leidis mees selle õige, muidu ta ei kiirustaks uuesti abielluma.

Ja mis järjekorras siis teisel ringil asjad käivad? Ikka sama ju – järelikult kui tuleb pereelu, siis kaovad ka need tõelised tunded. Ja mees leiab järgmise “õige”.