Teema: Lahus, laste aeg isaga

Olen seekord Mullamaiaga igati nõus. Sa lihtsalt loodad veel, et mees mõtleb ümber ja teie suhtest saab ikkagi asja, mistõttu sina üritad suhelda selle pärast, et teda alateadlikult tagasi võita, kuid mees leevendab oma süümekaid. Jah, kindlasti suhtlete hästi ka omavahel selle pärast, et te olete täiskasvanud inimesed, kuid teie suhtluses on selliseid mustreid, mida mina ka oma endise mehega kunagi tegin. Sa kulutad ennast sellega ainult ja meestele meeldib alati varuust avatuna hoida või lausa haaremit pidada.
Selle lahutuse teemaga oma pead ära isegi vaeva. Kui sa praegu sellega tegeleda ei taha, siis las olla, sest tõde on see, et sa ei ela mehega koos, ta on teise naisega suhtes st te ei ole ole suhtes, te olete ainult juriidilises mõttes abielus. Mees just nii mõtlebki, sest tema tõesti loodab, et sina ajad asja korda ning muidugi ikka see varuukse varjant. Mõned mehed on sellistes asjades laisad, arad jne.
Vabandan, kui minu mõtted teevad sulle haiget, kuid ma olen neid tundeid tundnud, mistõttu soovitan sul neist hoiduda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina näiteks usun siiralt, et teemaalgataja mees võib oma naise ja laste juurde tagasi tulla. Liigagi palju on minu lähikonnas keskealiste hulgas selliseid näiteid. Põevad oma keskeakriisid jms. läbi , nagu torm käib neist üle ning siis tahavad koju oma naise juurde tagasi. Üks mu tuttav jõudis uue naisega lapsegi saada , aga sellest hoolimata läks eelmise naise juurde tagasi. Palun ärge hakake kohe neid kaltsnaise jutte rääkima, muidugi otsustab naine kas ta seda meest enam tahab. Lihtsalt neid lugusid on praegu päris palju näha olnud ja kõige sagedamini soovitakse lõpuks ikkagi koju tagasi pöörduda.
Ei, ma ei ole kellegi eksnaine, kes ise lootust hellitab ja seetõttu nii kirjutab. Need on lihtsalt minu tähelepanekud, võtke heaks või pange pahaks:).[/tsitaat]

Mina olen naine, kelle keskeakriisis mees maha jättis. Minu mees võib ka kunagi tagasi tahta tulla, sest tegemist on intelligentse inimesega, kuid siis tõesti tuli see keskeakriis ning mees ikka püstihull valmis. Ma lihtsalt arvan, et ei ole vaja oma aega raisata mehe tagasiootamisega (kui tuleb tagasi, siis tegelen selle teemaga!!!). Tuleb oma eluga tegeleda. Ega siis oma eluga edasi minemine ei tähenda kohe uut meest voodis, kodus ning lastele isa. Lihtsalt tuleb elada põhimõttel, et nüüd oled üksi ning lähtuda sellest, et mida sa nüüd elu jagatud kaartidega peale hakkad. Selle ootamise, lootmisega, et mees selgineb, kuid mitte otsides seda oma teed elus, tehakse endale lõputult haiget.
Ma teen seda protsessi läbi ja raske on ka nüüd mõnikord, kuid tegelikult oli nii, et nii kui ikka vägisi hakkasin ennast iseseisva, vastutava ning enda vajaduste eest seisva naisen elama, nii ka läks minu olemine kergemaks ning tõesti hakkab minu elu isegi paremaks minema kui koos mehega elades.
Ma ei kritiseeri kedagi, ma lihtsalt soovitan, kuidas mina olen püüdnud nüüd oma elu jonksu saada.

Ma ei räägigi sellest, et tuleb mehe tagasi ootamisega tegeleda. Ja eks naine elabki ju oma elu päevast päeva, käib tööl, kasvatab oma lapsi ja on ilmselt avatud ka uutele võimalustele. Lihtsalt minu kogemus, vaadates sarnaseid probleeme enda ümber, räägib, et need mehed väga tihti lähevad koju tagsi.

Eks iga lugu on natuke erinev ja palju olenebki sellest. Mina olen oma pika kooselu jooksul ka teisesse mehesse armunud olnud, ikka täiesti pimedalt kohe.Aga ma ei lakanud sealjuures oma meest armastamast, fookus oli lihtsalt ajutiselt mujal ja kehakeemia möllas. Aga see sai läbi ja teate kui tänulik olen oma mehele, et ta minuga jäi!Et ta ei põlanud mind kaltsnaiseks või mida iganes veel. Ja ma tõesti ei lakanud kogu selle aja jooksul oma meest armastamast. Praegu mõtlen, et kui oleksin tookord kirest haaratult oma pere lõhkunud, see oleks ikka õudusunenägu olnud lõppkokkuvõttes. Armumisi võib ette tulla, seda ei saa kontrollida, see ei allu meie tahtele. Aga need lähevad pahatihti üle.Kõik sõltub ikkagi sellest kui tugev see perekond on , kui lähedased on mees ja naine ja kas on ressurssi et sellistest kriisidest üle saada.

Mina ka ei saa sellest levinud arvamusest aru, et mismoodi see armumine võib nagu telliskivi pähe kukkuda, et ei ole kellelgil meist võimalik seda ära hoida, ohustatud on igaüks ja igal ajal.

Kas siis mehed on niivõrd palju naistest juhmimad või – üldjuhul naise sisetunne ju ütleb, kas ta meeldib võõrale mehele või mitte. Nimetame siis seda näiteks sümpaatiaks. Suhtlemine selle mehega on meeldiv, välimus atraktiivne, huvi minu vastu on olemas, nüüd sellises staadiumis teame alateadlikult, et kui nüüd natuke \”gaasi anda\” võiks selle sümpaatse mehega suhteliselt kiirelt armuda ja miks ka mitte voodis maanduda. Kui me omalt poolt järgmist sammu ei tee – vähendame suhtlemist, suhtleme võimalikult neutraalselt, sõbralikult, kuid kindlasti mitte flirtivalt, siis mingit armumist minu arvates sellest välja ei kujune. Vähemalt mitte midagi sellist, et maanduksin kusagil voodis selle mehega ja seaksin suhte oma praeguse partneriga kirve alla.

Ma ei tea kas ma olen imelik aga mul näiteks ei õnnestunud oma suhte kõrvalt kellessegi armuda. Samas olin ma väga teadlik sellest, et ma selle 7 suhtes olnud aasta jooksul kindlasti tugevalt meeldisin, kusjuures täiesti toredale mehele. Aga kuna ma ise teadlikult mingeid signaale välja ei saatnud, siis keegi neist mingit ettepanekut ei teinud ega armumisest ei jahunud. Võibolla olen ma siis ise mingi tuim tükk, või pole seda ELUARMASTUST mu teele sattunud, igastahes abielu ajal mul katus ära ei lennanud. Ilmselt meestel on see jah teisti, kindlasti on nad naiste poolt kergemini manipuleeritamad ja noh, eks bioloogiliselt on nad ka teistmoodi programmeeritud.

Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, ja, ja, ja
aga ükskord pahvatab vimm,
mis kogunend salaja.
Mõisad põlevad….

Rohkem kui teemaalgataja jutus, näen ma kibestumist ja pahatahtlikkust eelmise Käo kommentaaris, kes eenustab, et varsti ei taha isa lapsi üldse näha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui mees ei taha lapsi näha, siis on see tema tehtud valik elus. Tema enda väga teadlik otsus. Mina olen selleks kõik võimalused andnud, lastele sobivates piirides. Millised otsused tema teeb, seda teab ta ise. Mis on tema jaoks elus tähtis, ka seda teab ta ise. Mina kindlasti ei lase enda sisse süütunnet, kui tema sellised valikud teeb. Mina olen alati teinud teistsugused valikud, olnud valmis suhtega vaeva nägema, olnud laste jaoks olemas.

Ja need valikud mida elus on teinud naine, kes arvab, et õnne ja head suhet on võimalik ehitada nii, et kõik ümberringi saavad haiget. On ka tema enda valikud. Võibolla saab.

Ma ei kujutanud isegi enne seda oma lahkuminekut ette, et arendaksin kõigevähematki suhtlust mehega kellel on pere. Minu suure tõenäosusega ajutine õnn ei ole seda väärt. Lihtsalt ei ole.[/tsitaat]

Sa ei ole saavutanud suhtluskorda mitte lastele sobivates piirides, vaid ikka endale sobivates piirides, räägime asjadest ikka õige nimega. Laste abil manipuleerimist oled sa oma paljudes eelnevates postitustes ka näidanud ja seda on sulle ka öeldud. Laste heaolu ei lähe sulle endiselt korda, sest sead esiplaanile ikka mehe uue suhte, mitte selle, et mees ja lapsed saaksid võimalikult palju koos olla. See kättemaks sinu arvates magus?
Mehe ja tema uue naise omavaheline suhe ja elukorraldus ei puutu iseenesest enam sinusse (laste ja mehe suhtlus on hoopis eraldi teema), seega selle suhte negatiivne lahkamine näitab siis mida? Sinu kibestumust.
Taaskord mul hea meel, et mitte ühegi teise ringi mehega kunagi tegemist teinud ei ole.

Olin teemaalgatajaga mõneti sarnases olukorras, ainult et tegutsesin kiiremini. (Mina olin see, kes ise lahutusasju ajama hakkas.)
Üldises plaanis saan teemaalgataja tunnetest aru, kogesin neid ka ise. Vahe on lihtsalt selles, et kas murda vanast elust välja või jäädagi pikemaks ajaks endaehitatud aia taha kügelema.
Teemaalgataja, mehe jaoks ei ole sinu tunded olulised. Ta võib isegi mõnda asja igatseda aga elu on tal mujal ja seda ta proovib ilusana hoida. Või parandada/alla neelata kui kõik pole päris ideaalne. Uus naine on oluline, sina oled eelmise elu jäänuk, mis on küll meeles aga siiski lihtsalt jalus.
Sina oled lihtsalt kana, kes munes ja nüüd kaagutab, uus naine on sinilind, keda õrnalt silitada. Ka sinilinnust võib kana saada, aga see on juba mehe mure, mitte sinu.
Sa võid ju arvata, et oled oma elu peremees, aga see pole ju nii..
Saad sellest alles siis aru, kui oled tõeliselt edasi läinud – siis sa ei vaevaks end mõtetega, et kas mehe jaoks on uus naine halvem või parem, ei paneks tähele infokilde uue naise miinuste või plusside kohta. Praegu oled sa mehe elu vari, tema tegude peegeldaja, ripats – ja mees teab seda sama hästi.
Võta end käsile, murra välja.
Esiteks, tõesõna – lahuta. Ära ole mehe otsuste taga peidus, tegutse ise sest see on sinu elu. Jah, on võimalus, et mehele jääb edaspidi võimalus öelda, et \”näe läksime lahku, sest naine tahtis lahutust\”. Ja mis siis? Minu ekskaasa näiteks teebki nii ja see ei morjenda mind üldse. Kui ta tahab vastutust minu kaela ajada, las siis ajab. Vastutangi ise, ma ei ole sült, tema oli.
Ära hoia kümne küünega kinni sellest, mida sul enam pole.
Kui peakski kunagi juhtuma see, et mees tahab tagasi tulla ja sina oled sellega nõus, siis ega lahutus seda ju takista. Pigem peab mees siis sinu poolehoiu eest võitlema, saamaks tagasi juba kaotatud positsioonid. Mitte astuma avali uksest sisse tagasi nagu vallutaja, kellel on voli tulla ja olla.
Sa tundud olema naine, kes proovib endaga tegeleda (loed, mõtled läbi jne), proovi siis ka lahti lasta. Muidugi on raske, väga raske. Aga tulemus on seda väärt.
Mina lasin enda reeturist lahti kiirelt, kuigi kahju oli. Tore abikaasa, parim sõber, kallis inimene igatepidi. Aga reetur, siiski.
Jõulude ajal sattusime koos ühele üritusele, kuhu ta oli uue naisega tulnud ja ma tundsin seda kallist inimest vaadates ainult kergendustunnet. Et see ei ole mina, kes temaga koos on, et tal tundub hästi minevat, et kõik temaga seonduv on kaugeks jäänud. Meil on küll ühised lapsed, aga suuremad kui sinu omad – vahendajaid pole neil kokkusaamiseks vaja, kuigi ma ka väiksemate puhul ei seaks mingeid rangeid piire. Inimesed on koos kui nad seda soovivad, mitte sellepärast, et neile on luba antud ja \”nüüd on sinu päev\”.
Lase lahti, tegele endaga ja ootamatult võid avastada, et oled kas just sinilind, aga äkki pääsuke. Olgu siis kas vana mehe, uue mehe, iseenda või terve maailma jaoks.
Praegu oled sa puurikana, kes ei saa veel täpsel arugi, et puuriuks lahti on ja et väljas on kõik see, mida sees ei ole.

Tõsiselt, ma soovin sulle edu, vabadust ja õnne. Rabele välja, kulla teemaalgataja!

Kas Sul, teemaalgataja, on olnud võimalust mehega lahutusest rääkida või on mees selle teema ise üles võtnud? Päris pikalt on ta seda igal juhul edasi lükanud, Kuidas muidu?

Miks nii hukkamõistev? Lahku minekust ei saa lihtsalt üle, see on protsess ja võtab aega, ka lahtilaskmine on protsess. Ka mina näiteks käin praegu sama teed, mis teemaalgatajagi ja arvan, et sarnases olukorras olijaid on siin veelgi. Teemaalgataja mõtted , kõhklused ja hirmud on mullegi tuttavad ja loeksin küll väga meelsasti, kuidas tal läheb. Kui sind ei huvita, siis ära loe, ära võta seda teemat lahtigi! Ühinen eespool küsinud Käoga ja loodan, et teemaalgataja vastab.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Iseenesest huvitab ikka. On vähesel määral hariv näha, kui madalale üks isik võib langeda. Loodan ikka veel, et teemaalgataja hakkab lõpuks oma elu elama, mitte ei ela mehe oma.[/tsitaat]
Kõige madalamale langevad minu silmis alati need inimesed, kes käivad ringi ja halvustavad endale täiesti võõraid isikuid mõne oma personaalse eelarvamuse tõttu. Sa oled üks madal ja labane tegelane.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Iseenesest huvitab ikka. On vähesel määral hariv näha, kui madalale üks isik võib langeda. Loodan ikka veel, et teemaalgataja hakkab lõpuks oma elu elama, mitte ei ela mehe oma.[/tsitaat]Nu ja kui me seda teemat ei tõstataks aeg-ajalt, siis jääb ka sul see lõbu ära ju.