Esileht Pereelu ja suhted Lahutatud vanemate lapsed, kuidas läheb?

Näitan 6 postitust - vahemik 31 kuni 36 (kokku 36 )

Teema: Lahutatud vanemate lapsed, kuidas läheb?

Postitas:

Eelnevat lugedes jääb mulje, et sõltumata sellest, kas vanemad koos elasid või lahutasid, on nad ikka süüdi mingites oma täiskasvanud laste probleemides ja psüühikahäretes,

Mina kirjutasin detailselt oma loost, kus ma selgitasin, et minu psüühika sai traumeeritud just nimelt vanemate lahutusest, kui ma olin 3-aastane. Ma võin öelda, et “normaalset” olekut ma tegelikult ei tunne ega tea, sest trauma juhtus nii varases eas ja ülejäänud elu olen sisuliselt sellega püüdnud kuidagi toime tulla. Sinu jutt kõlab ohvri süüdistamisena ja klassikalise nähvamisena psüühikahäirega inimesele, et “võta end kokku, ole normaalne ja tee rõõmus nägu nüüd pähe”.
Ma ei ole kindel, kas ma saan kunagi üldse “normaalseks”, kuna väga olulises arengufaasis lapsepõlves ei ole vanemad minu isiksuse arengule vajalikku keskkonda ja tuge pakkunud. Seda turvatunnet lihtsalt ei ole minusse istutatud – ja mul ei ole seda ka praegu mitte kusagilt võtta, sest puudub kogemus!
Muidugi, need kellel ei ole sarnast pere lagunemise kogemust, tegelikult ei mõista, kui traumeeriv see väikelapsele on. Sisuliselt tema maailm laguneb kildudeks ja kokku pannes on sellel mõrad sees. Just nii ma ennast kogu elu olen tundnud: ebaturvaliselt, hirmununa. Ma tean, et suur osa sellest istub alateadvuses, sest väikelapse kogemused talletuvad suures osas sinna ning mõjutavad inimest kogu ülejäänud elu. Peab väga palju ja sihikindlalt endaga tööd tegema, et alateadvusse istutatud infost vabaneda või seda kuidagi ümber kirjutada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.04 17:39; 22.04 00:43;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lahutus võib mõjuda lapsele nii ja naa. Mul on 2last ja 9aastane ütles, et tore on olla rahulikus kodus, aga 6aastane sai trauma. Tema läks nn “kinni” ja ei tundnud huvi elu vastu. Selletõttu läks aasta hiljem kooli, käime aegajalt psühholoogi juures, eneseväljenduse raskus ja hoiab emotsioone endale. Võtsime koera 3a.tagasi (mõju lapsele väga suur ja positiivne). Nüüd käib laps neljandas klassis ja alles nüüd hakkab laps nn ” lahti minema”. Teine laps seevastu õppeedukus tõusis, kui enne oli 3-4line õpilane, siis nüüd on 4-5line õpilane. Lõpetab kaheksandat klassi.
Isa hoiab lapsi üle nädala nv. Uut peret ei ole loonud ei tema ega mina.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kuule, ainult laste pärast ei saa kaks täiskasvanud inimest koos olla. Laste jaoks võib küll lahutus olla esialgu raske, aga küll nad harjuvad uue elukorralduse ja muutunud olukorraga.

Minu vanemad elasid nii kaua, kui ma ennast mäletan, visiitabielu. Isa käis nädalavahetustel kodus ja kuna talle meeldis vabadel päevadel ennast alkoholiga lõõgastada, siis oli ta enamasti täis, muutus agressiivseks ema vastu, tüütas mind oma lolli jutuga. Mul oli pidev stress, kui isa oli siin, sest ma teadsin alati, et läheb jamaks. Olin pidevalt valmis, et kui järjekordne tüli liiga suureks läheb, siis astun vahele, sest tundsin, et pean ema kaitsema ja mind isa kunagi ei puutunud.
Mul ei olnud üldse isaga kunagi mingit erilist klappi, isa on selline range ja äkkvihaga inimene, ei talunud lapse jonni ja kisa ja pani mind alati üsna kiirelt paika, isegi siis, kui ma ei teinud midagi pahasti, laps tahab ju ikka suhelda ja mängida. Mida aeg edasi, seda vähem hakkas isa kodus käima ja aina kaugemaks jäi ta ka minust. Kui olin juba peaaegu täisealine, siis ema ütles ühe toimingu käigus, kus ma aitasin tal küsitlust täita ja oli vaja perekonnaseis panna, et tegelikult nad lahutasid juba ammu ära, aga nad ei tahtnud mulle öelda. Mäletan, et minu jaoks oli see kuidagi nii suvaline teadmine, et see ei kõigutanudki mind kuidagi. A la nagu keegi oleks öelnud, et kohv on valmis vms. Praegu ma sisuliselt ei suhtlegi isaga, sünnipäevadel telefoni teel oleme viimased aastad õnne soovinud ja kõik. Ema suhtleb mingil määral isaga edasi, isa vahel helistab ja räägib juttu, nad ei ole küll sõbrad, aga mitte ka vaenlased.

Mina leian, et lahkuminek oli seal ainuõige lahendus. Minul läks küll kergemaks ja nii imelik kui seda ka öelda ei oleks, siis ma ei tunne üldse mingit puudust isaga suhtlusest ja isegi kui neil oleks olnud hea läbisaamine, ei oleks ma tahtnud, et ta meie juurde elama tuleks. Ma olin emaga kahekesi harjunud ja mulle meeldis nii. Isa oli ja on siiani mulle sisuliselt nagu võõras inimene, ega ma temaga midagi rääkida ei oskakski, kui saaks kokku.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu vanemad lahutasid, kui olin 15 a, enne seda kogesin 10 a kohutavat pereelu – vanemad kaklesid (õnneks mitte füüsiliselt), puudus harmoonia, kodurahu, eeskujulik peremudel jne. Lahutus oli parim asi, mis sai juhtuda – peale seda oli rahu ja vaikus. Peale lahutust jäin nn. isale (õnneks on mul väga tore isa). Olen nüüd 31 a ja imestan siiani, kuidas mu vanemad isegi nii kaua koos elasid, nad on lihtsalt nii erinevad… kuigi lahutus oli inetu ja sellega kaasnes palju ebamugavust, oli see kindlasti ainuõige otsus. Mind on see kogemus palju õpetanud, eelkõige teemal – milliseid suhteid elus vältida jne. Minule lahutus väga suur hingetraumat ei jätnud (v.a see, et ema kadus pildilt), pigem on traumad sellest ajast, kui nad veel koos olid. Minu hilisem elu on läinud väga hästi, vanemate mustreid olen teadlikult vältinud, pigem on juhtunu õpetanud-karastanud.

Mina olin ka vanemate lahutuse ajal 15, kuid vastupidiselt sinule kogesin enne seda väga ilusat ja rahulikku perekonnaelu. Mu vanemad olid üle 20 aasta õnnelikult abielus olnud, ma ei mäleta, et kodus oleks olnud pingeid ja suuri tülisid. Mäletan palju ühiseid tegevusi, palju naeru, seda, kuidas vanemad minu üle uhkust tundsid ja omavahel õrnutsesid.

Minu vanemate lahutuse tingis isa kõrvalsuhe töökaaslasega, mida ema talle andestada ei suutnud.

Minu jaoks oli vanemate lahutus väga raske – hakkasin halvasti õppima, koolist puuduma, ringi hulkuma, ajasin suhted halvaks mõlema vanemaga. Ja isa “karistamiseks” võrgutasin ära mitu abielus meest … ma ühesõnaga keerasin täiesti segi. Veel aastaid hiljem süüdistasin ema, et ta isa nii kergekäeliselt minema ajas ja süüdistasin ka isa, et ta läks ja oma perekonna säilimise eest ei võidelnud. Oma peas süüdistan neid tegelikult ka praegu, 30 aastat hiljem. Abiellusin 20-aastaselt ja esimesed 10 abieluaastat elasin mõttega, et abielu ei kesta mitte surma, vaid lahutuseni.

Mina olen arvamusel, et väga kergekäeliselt lahku minna ei tohiks. Loomulikult on lahutus vältimatu, kui perekonnas esineb vägivalda, narko-ja alkosõltuvust, kuritegevust vms, aga muudel juhtudel tuleks lastega peres lahutuse otsus väga põhjalikult läbi kaaluda. Ma usun, et kui vanemad teaksid, kuidas lahutus nende lastele mõjub, siis suudaks nii mõnigi paar oma erimeelsused ületada ja kooselu jätkata.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen väga õnnelik, et mu ema otsustas lahutada kui olin viiene. Kasvasn erakordselt toreda kasuisaga, kellele ma olin kui oma tütar. Isa otsisin üles kui olin 25…esialgne eufooria möödus ruttu. Suhtlesime ca 25 aastat kuni tema surmani. Lõpuks suutsin talle nö andestada kõik…aga ma pole midagi unustanud. Tänu oma kasuõdedele ja-vennale sain aru kui õige otsuse mu ema tegi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.04 09:37; 22.04 22:05;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen lahutatud vanemate laps (koos noorima õega sel ajal väikelapsed), tänaseks teist korda abielus (esimene ka väikeste lastega lahutatud) ja aasta alguses seisin taas lahutuseotsuse ees.

Minu õlekõrre ettepanekul läksime mehega pereteraapiasse, kuigi ise enam midagi ei lootnud. Muutused on olnud üllatuslikud, kuigi esmapilgul arvasin, et piirdume ehk sooja auru välja laskmisega. Oskan enda teada ka ise sügavalt analüüsida, kuid tuleb välja, et inimene õpib kogu elu – ikka on midagi uut, teistmoodi vaatenurki, mis oma lihtsuses on jahmatavad. No ja nüüd olen jõudnud selleni, et töötan teraapias läbi oma suhet isaga, kellega üle-üldse igasugune kokkupuude puudunud! Siin pole tähtis, mis selle on põhjustanud, vaid need mõtted, emotsioonid, mis on jäänud kunagise perelahutuse tagajärjel lapsehinge kinni mõjutama järgmise põlvkonna pereelu.
Mitte midagi siin ilmas pole juhuslikku…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 6 postitust - vahemik 31 kuni 36 (kokku 36 )


Esileht Pereelu ja suhted Lahutatud vanemate lapsed, kuidas läheb?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.