Eelnevat lugedes jääb mulje, et sõltumata sellest, kas vanemad koos elasid või lahutasid, on nad ikka süüdi mingites oma täiskasvanud laste probleemides ja psüühikahäretes,
Mina kirjutasin detailselt oma loost, kus ma selgitasin, et minu psüühika sai traumeeritud just nimelt vanemate lahutusest, kui ma olin 3-aastane. Ma võin öelda, et “normaalset” olekut ma tegelikult ei tunne ega tea, sest trauma juhtus nii varases eas ja ülejäänud elu olen sisuliselt sellega püüdnud kuidagi toime tulla. Sinu jutt kõlab ohvri süüdistamisena ja klassikalise nähvamisena psüühikahäirega inimesele, et “võta end kokku, ole normaalne ja tee rõõmus nägu nüüd pähe”.
Ma ei ole kindel, kas ma saan kunagi üldse “normaalseks”, kuna väga olulises arengufaasis lapsepõlves ei ole vanemad minu isiksuse arengule vajalikku keskkonda ja tuge pakkunud. Seda turvatunnet lihtsalt ei ole minusse istutatud – ja mul ei ole seda ka praegu mitte kusagilt võtta, sest puudub kogemus!
Muidugi, need kellel ei ole sarnast pere lagunemise kogemust, tegelikult ei mõista, kui traumeeriv see väikelapsele on. Sisuliselt tema maailm laguneb kildudeks ja kokku pannes on sellel mõrad sees. Just nii ma ennast kogu elu olen tundnud: ebaturvaliselt, hirmununa. Ma tean, et suur osa sellest istub alateadvuses, sest väikelapse kogemused talletuvad suures osas sinna ning mõjutavad inimest kogu ülejäänud elu. Peab väga palju ja sihikindlalt endaga tööd tegema, et alateadvusse istutatud infost vabaneda või seda kuidagi ümber kirjutada.