Teema: Laps kàitub veidralt

Minu 6-aastane poeg teeb ka nii. Olen märganud, et sellist käitumist tuleb eranditult ette olukordades mis on talle võõrad ja hirmutavad ning kus ta on sunnitud olema nö rambivalguses. Anna aga uus olukord ja hästi kasvatatud tasakaalukast lapsest saab kloun. 🙂
Kui koht, inimesed ja situatsioon on tuttavad, on ta väga rahulik ja enesekindel. Ei mingeid nägusid, liigseid häälitsusi ja tõmblemist.

Klouniks muutunud lapsel on nii ebamugav, et ta teisiti ei oska. Seetõttu hoidun sellistes olukordades lapse hurjutamisest ja ei häbista teda, annan talle hoopis aega rahuneda ja oma emotsioonid konrtrolli alla saada. Rahustan teda sõnade või kallistusega, annan talle teada, et ta ei pea vägisi ebakindlusest läbi murdma ja tavaliselt see aitab.

Meil samasugune kohe 5-aastaseks saav poiss. Just võõrastes olukordades ja eriti suure tähelepanu all, kui kõigi pilgud on temale suunatud, näen, kuidas tal läheb selle peale “juhe kokku” ja hakkab etteravamatult käituma, lollitama, imelikult kõndima, häälitsusi tegema jne. Eks see on vähene sotsiaalne küpsus ja tundlikel tüüpidel on seda ilmselt rohkem. Väikses ja tuttavas seltskonnas meeldib talle väga tähelepanu keskpunktis olla. Olen ka mõelnud, kuidas tema ärevust vähendada ja sellistes olukordades reageerida. Järsku on kellegi häid ideid?

Siis kui mul tüdruk läks eelkooli, rääkis õpetaja arenguvestlusel, et ta on nii mures mu lapse pärast, et laps räägib koguaeg kui väsinud ta on ja jääb peaaegu magama. Asi ooli aga selles, et kui ta satub uude keskkonda ja kui ta ei osanud näiteks midagi või ei osanud kuidagi olla siis ta hakkas teeskkema, et tal onnuni. Punnitas haigutamist ja üritas lebotada ja rääkis kui unine ta on. Arsti juures tegi ta alati nii.
Praegugi aeg-ajalt teeb niiaga tundub, et hakkab sellest välja kasvama.