Juhtus ebameeldiv intsident lasteaias, minu 4 aastane ütles abitöölisele pahasti, küll mitte midagi roppu. Oli öelnud: ” sa oled nagu haisev sokk” ja siis naerma hakanud. Ja just täna ma ise lapsel järgi ei käinud, käis sõbranna (ta aitab igal kolmapäeval lapse ära toomisega). Ma kodus selgitasin ja rääkisin, et see oli väga inetu tegu ja nii ei tohi jne jne. Kasvataja oli sõbrannale öelnud, et kas lähete ise kohe abitöötaja juurde (koju) vabandama või kuidas see asi lahendatud saab. Oleks minu juuresolekul see kõik juhtunud, siis loomulikult oleksin lapsega riielnud ja selgitanud, et solvas teist inimest ja peab vabandama. Täiesti nõutu, nii piinlik on. Ma ei tea, kus see abitöötaja elab ja tean, et sel nädalal ta tööl ka enam ei ole. Esmaspäeval ilmselt näen teda, kas siis minna koos lapsega, et laps vabandaks? On kellelgi kogemust, et väikelaps kellelegi võõrale pahasti öelnud, andke nõu palun.
Teema: Laps solvas lasteaia abitöölist, kuidas käituda?
Nelja-aastane laps ei oska veel solvata. Ta kas teeb omaarust nalja või siis kirjeldabki ausalt seda, mida ta näeb või tunneb. Võib-olla olidki abipersonalil mitmendat päeva samad sokid jalas. Sel juhul peitub lahendus laitmatus hügieenis.
Lasteaias kaua töötanud õpetajad peaksid olema igasuguseid asju näinud ja kuulnud. Heal õpetajal võinuks olla niipaljugi pedagoogilist vaistu, et oleks selle olukorra koha peal lahendanud. Kui see üldse on mingi olukord. Labiilse närvisüsteemiga inimesed ei peaks lastega töötama.
Sellega oleks pidanud otsekohe tegelema, mida see õpetaja munes seal kõrval. Isegi kui laps ei mõelnud seda sihiliku solvanguna, saab neljane vga hästi aru, et tema öeldu oli inetu ja solvas teist ja paluda vabandust, oleks saanud asja selgeks räägitud. Eriti kui õpetaja ju teadis, et abi läheb kohe koju, enne kui lapsevanem tuleb, et ta pole mitu päeva tööl jne. Ei ole mõtet küll last koju järgi vabandama saata, kui sa ei teagi, kus ta elab. Või oleks kasvõi telefoninumbri andnud, et sina ise saaksid abiga rääkida, kui hull asi on (kuid vabandada tuleb lapsel siiski näost näkku, mitte telefoni või sms teel).
Esmaspäevaks laps ei mletagi, mida ‘kohutavat’ ta korda saatis. Aga vabandama muidugi ta peab, eks tehke siis seda esmaspäeval, kuigi siis on see küll suht 0 kasvatusliku mõjuga, sellega tuleb tegelda kohe olukorras sees olles.
Olen sama meelt eelmistega. Väga imelik õpetaja,kes ütleb, et minge koju vabandama. Kahe aastast ei taha koju vabandama saata? Lasteaia personal ongi selleks, et õpetada lapsi igas valdkonnas: ise sööma, riietuma, joonistama, voolima, laulma, käituma, kaaslastega kenasti mängima jne., jne. Muidugi ka vanemad teevad sedasama kodus.
Äkki õpetaja ise ka solvub laste peale? Aga mis ta siis teeb, kui peaks juhtuma töötama mõne käitumishäiretega või hüperaktiivse või autistliku lapsega? Need lausa laamendavad ja peksavad ju? Kutsub politsei, paneb vangi?
Viimase lõiguga tahtsin öelda seda, et õpetajad ja kogu personal peaks olema koolitatud lastega käituma igas olukorras ja nendega hakkama saama. Loomulikult tuleb olukord lahendada kohe ja selgitada lapsele kohe, kui ta midagi valesti teeb.
Nõustun eelnevaga probleemiga peab tegelema kohe, õpetaja enda viga, et ei tegelenud sellega, nüüd vanemat koju vabandama saatma, on küll vale, ma räägiks direktoriga kas õpetajal on üldse haridust tegeleda lastega, kuna ei tegele ise rühmas probleemiga vaid saadab koju vabandama.
Nõustun, et laps peab vabandama ja kodus peab sel teemal lapsega rääkima, et nii pole ilus, aga lasteaias oleks pidanud ka kohe sellega tegelema, milleks see õpetaja siis seal on?
4-aastased oskavad juba vägagi hästi solvata ja mõnitada. Ning nad saavad suurepäraselt oma öeldust ka aru. “Sa oled nagu haisev sokk” ei ole võrreldav sellega, kui laps naljatujus oma emmet suureks titaks nimetab. Siin ei ole nalja kusagil, pigem katsetab laps piire. Jättes selle nüüd tähelepanuta, võib peagi kuulda veel, ja siis juba vängemaid väljendeid.
Kellegi koju sisse minemine tundub mulle ka imelik. Toda inimest ei pruugi ju üldse kodus ollagi sel hetkel. Mind ennast küll häiriks, kui oleksin õpetaja, ning õpilased hakkaksid mul igasugustel x-põhjustel pidevalt kodunt läbi voorima.
Meie lasteaias, kui omad veel seal käisid, oli kombeks solvangute korral viia vabanduseks kas kommi või lillekimbuke. Abiõpetajale võiks järgmisel kohtumisel laps (tingimata ise!) üle anda nt Raffaello paki ja/või lilleõie, sellest piisab mõlemale osapoolele.
Ma täpselt ei saa aru, mida on mõeldud sellega, et sellist väljendit laps ise välja ei mõtle – et kas laps selle käo meelest on seda suurte käest kuulnud ja ütleb lihtsalt järgi? Ma kujutan ette, et mingid puuksu- ja haisva soki naljad on vanemate lasteaialaste seas üsna levinud. Väiksem laps jah ei taipa ise, et ta võib selliseid sõnu kasutades teist solvata. Kindlasti, kui laps ise solvub, siis on ta vestluskaaslase halva suhtumise tabanud tervest situatsioonist, ütleja hääletoonist ja kehakeelest, lisaks sõnad, millest ta teab, et need tähendavad halba: Mari ütles mulle, et ma olen lollakas, äää! Puuksu- jmt naljade katsetamine täiskasvanud inimeste peal ei ole ilmselt enamasti küll lapse poolt tahtlik solvamine, selles mõttes jah see õpetaja reageeris mu meelest ka üle. Kui on lapsele räägitud, et nii pole ilus teistele öelda, vabandate ka koos lapsega esmaspäeval, laps lubab, et enam nii ei tee – ja asi unustatud. Kui selle suure seletamise peale aga laps näiteks trotsist hakkab sellist käitumist jätkama, tuleb põhjalikumalt mõelda.
Mu enda meelest kõlab sõna “abitööline” kuidagi valesti, ma kasutaks seda pigem kojamehe või nõudepesija kohta, kes on ajutiselt tööle palgatud, aga see võib olla mu enda keeleline kiiks.
Nõustun, et väga veider suhtumine lasteaiaõpetaja poolt, et minge koju vabandama.
Vabandama peab, aga niimoodi päev või mitu hiljem ei oma see tõesti mingit kasvatuslikku mõju. Sellised asjad tuleb lahendada kohapeal. Kõige olulisem olnuks lapselt uurida, miks ta seda ütles.
Kui arvas, et on naljakas, siis selgitada, et teistele inetusti ütlemine ei ole kunagi naljakas.
Aga kui tõesti see abi kummaliselt lõhnab ja laps seda seetõttu ütles, siis tuleb lapsele selgitada seda, miks tema öeldu ebaviisakas on. Samuti peaks sellest intsidendist omad järeldused tegema see abi.
Täielik ülereageerimine minu meelest. Usun, et meie lasteaias oleks õpetaja ise lapsega rääkinud, laps oleks vajaduse korral kohapeal vabandanud ja sellega oleks asi lõpetatud olnud, tõenäoliselt poleks keegi üldse lapsevanemat asjasse segama hakanudki (kui sellised halvasti ütlemised just päevast-päeva korduma ei hakka).
4-aastane on parimas eas, et igasuguseid huvitavaid sõnakombinatsioone välja mõelda ja teisi nendega tituleerida, see on nende meelest naljakas, nagu ka kõik need kaka- ja peerunaljad. Just hiljuti lasteaias kojuminekuks riietudes kuulasin järjest 5-10 minutit, kuidas minu laps ja üks teine poiss vestlesid stiilis: “sa oled lödine puuoks” – “sa oled liimine maakera” – “sa oled sopane kosmoserakett” – “sa oled moosine peaaju” jne., kuna nad seejuures mõlemad lõbusalt itsitasid ja tundusid seda nautivat, siis me ei hakanud katkestama ka.
Sellised “puuksu-peeru-sokihaisu-pissi-kaka” jutud on antud vanuses pigem tavapärased, ütlejatele endile ka sageli hirmus naljakad. Mäletan, et eelmisel aastal, kui mu enda laps oli 4-5 aastaste vanuserühmas, siis ikka sageli oli nii, et keegi tuli mingi “vaimukusega” lagedale ja siis korrati seda naerdes, prooviti üksteisele öelda jne (nt sa oled mingi kakahais vms) ja seda seni, kuni siis täiskasvanu selles korraks teema ära lõpetas. Seega ei pruugi see väljend iseenesest olla mingi ohumärk, et kodus niimoodi kellegi kohta räägitakse või et laps kuidagi sellest täiskasvanust halvasti mõtlebki. Pigem on täiesti reaalne, et keegi lastest selle väljendini nö sõnamängu käigus jõudis, seejärel prooviti seda niisama ja üksteise peal ning siis otsustas üks julge seda ka täiskasvanu peal proovida ning esimesena jäi ette selleks seesama abitööline.
Olukord oleks tulnud lahendada koheselt kohapeal, tegelikult piisanuks sellesama abitöölise selgitusest, miks selliseid asju ei öelda või oleks pidanud sekkuma rühmaõpetaja, selgitama ning vajadusel osapooled lepitama. Niimoodi hiljem vabandama minna pole mõtet, 4-aastane ei pruugi seda öeldut enam mäletadagi (eriti kui sellele koheselt tähelepanu ei pööratud), samuti ei oska laps tõenäoliselt vastata küsimusele, miks ta nii ütles vastus küsimusele on pigem tõenäoliselt, et “ei tea” või “ei mäleta”.
Vabandama peaks õpetaja, kes olukorraga kohe ei tegelenud. See ei olnud lapse poolt kena ütlemine, aga kindlasti mitte kuritegu, mille eest päevade viisi karistada (eile vestlus emaga, täna kasvataja ja emaga, esmaspäeval vabandamine). 4aastane, sõltuvalt iseloomust, ei pruugi esmaspäevaks kogu situatsiooni enam täpselt mäletadagi või siis on terve nädalavahetuse muretsenud. Nii on üsna tõenäoline, et laps ei salli lasteaia lõpuni seda töötajat (kes ise pole milleski süüdi) ja õpib temaga halvasti käituma nii et vahele ei jää.
Minu neljasel ka praegu see puuksu- pepu-haisu aeg. Kodus sellistest asjadest ei räägita, aga näha on, et lasteaias sellised jutud käivad ja minu oma siis räägib kaasa ja arvab,et on naljakas. Ükskord tuli lasteaiast ja ütles, et emme on kaka ja hakkas naerma. Ma ei solvunud, aga pahaseks sain küll ja rääkisin, siis pikalt lapsega sellest, et nii ei tohi teistele öelda jne. Selle abitöölise ja kasvataja reageering on imelik, kasvataja peaks ju teadma, kuidas sellises olukorras käituda.
4 aastasel see asi ammu meelest läinud ja ta lihtsalt ei saa aru sellise käitumise eesmärgist. Võõrale inimesele minna koju, et teatada et sa ikkagi ei ole haisev sokk on tõesti naeruväärne. Kasvataja oleks pidanud selle asja kohapeal lahendama ja mis on ka ju tema otsene töökohustus. Nii lihtsalt ei öelda teisele inimesele, asi pole ju sõnapaaris Haisev sokk, võib-olla tegemist oligi remonditöölisega ja ta parandas just mingit kanalisatsiooni toru ja ta hommikul olnud puhtad riided antud hetkel tõesti lõhnasid ebameeldivalt, vaevalt et eilsed sokid nii kõvasti haisesid, et laps nii ütles.
Täielik ülereageerimine. Asjaga oleks õpetaja pidanud ise kohe tegelema.
Mis puutub sellesse, et lapsed ei tule ise solvangute Peale, siis see on vale.
Minu tüdruk on kaheselt mulle südametäiega puru silma lubanud visata. Nüüd neljasena leiutab igasugu väljendeid, kui kuri on.
Mina oleksin lapsele vitsa andnud. Kurb, kuidas lastel lastakse õpetajaid mõnitada ja lapsevanemad mõtlevad lapse kehva käitumisoskuse eakohaseks ja lasevad endale pähe istuda. Küllap nad pole viitsinud lapse kasvatamisega tegeleda ja muudkui põhjendavad lapse piinlikku käitumist.
Mina oleksin lapsele vitsa andnud. Kurb, kuidas lastel lastakse õpetajaid mõnitada ja lapsevanemad mõtlevad lapse kehva käitumisoskuse eakohaseks ja lasevad endale pähe istuda. Küllap nad pole viitsinud lapse kasvatamisega tegeleda ja muudkui põhjendavad lapse piinlikku käitumist.
Napakas.
See „haisev sokk“ kõlab täitsa nagu midagi sellist, mida võib kuulda „Hirmsa Henry“ multikast. Vaatab ta seda? Siis peaks äkki selgitama, kus milliseid väljendeid kasutada sobib, ja kui see ei aita, siis multikarepertuaari muutma.
Neljane, jah, sellist asja ise välja ei mõtle, lihtsalt kordab järele fraase, mida ta on kuskilt kuulnud ja mis talle põnevad tunduvad. Haisujutul on ehk pisuke keelatusemaik man ja see teeb selle eriti põnevaks.
Väga imelikud rühmakasvatajad on teil. No krt. mille peale solvuda. See on lausa naljakas väljend, eriti lapse suust. Meie kasvataja oleks selle naljaks pööranud, tundes teda. Koju ei läheks ma kindlasti mitte vabandama. Aga homme lasteaias ajaks selle abitöölisega kahe silma all juttu. On ikka tragöödiat tehtud.
8)
segane
Ma ei teagi, kuidas tolle naistetahva ametinimetus on. Ta hooldab lasteaia hoovi – riisub ja teeb kõik vajaliku, et hoov korras ja ka köögis minu teada abis, peseb nõusid.
Tead, niisuguse ameti peal ei taha üldiselt keegi olla, sest palk on ikka väga madal. Nii tulevadki seda tööd tegema inimesed, kes ei jaksa endale ilusaid riideid osta, vahel võivad ka juuksed veidi rasvased olla, või on kerge puue jms. Ühesõnaga, sotsiaalselt tihtipeale pisut nõrgemad inimesed. Võib-olla kasvataja teab tausta paremini, tunneb tolle abitöötaja olukorda ja see seletab ka tema n.ö ülereageeringut. Sellist ei ole tõesti ilus haisvaks sokuks tituleerida, sellised ütlemised võivad nende inimeste hinge valusalt püsima jääda, ja ei aita midagi teadmine, et ütlejaks oli mitte täiskasvanu, vaid 4-a laps. Pigem on just lapse suust kuuldu tihti kibedamgi veel, eriti kui üritad oma eluga niigi vaevaliselt toime tulla.
Seega esmapilgul võiks tõesti pidada seda mõttetuks ülereageerimiseks, teisalt võib seal taga olla muud. Töötan ka ise puuetega inimestega ning nende igapäevastest kogemustest koorub välja, et igasugune halvustamine ja mõnitamine nende aadressil tuleks eos lõpetada. Parem ongi kohe esimesel korral reageerida natuke üle ja anda lapsele õppetund, et sotsiaalselt nõrgemad ei ole sinu halvustamise objektid. Nagu aru saan, on laps selle õppetunni juba saanud, st asjast on temaga korduvalt räägitud nii sinu kui kasvataja poolt; mina loeks teema sellega lõpetatuks.
Lapsega olid täiskasvanud, kes lapse kasvatamisega tegelevad. Ikka kohe ja sealsamas. Kas nende arust väljub mõne fraasiga tegelemine palga piirest? Aga ei, ajatöö ja kõik sellel ajal toimunu ongi töö!
Imelikud inimesed, kes lapse peale solvuvad. Ja veel lasteaias töötades, kus iga päev keegi haugub ja kuhugile saadab. Kõik 24 toovad oma koduse, naabrite-tuttavate sõnavara kaasa ja selle sõnavalinguga tuleb tegeleda, mitte pea õlgade vahele tõmmata. Muidugi eeldab see ka vastupanuvõimet töötajatelt, kuid milleks nad on?! Hoidjatädid on lastehoius või mängunurgas.
Ega su laps juhuslikult Hirmus Henry või Igavene Esmaspäev multikaid Kidzone pealt ei vaata? Sealt tuleb sarnaseid väljendeid kamaluga. See haisev sokk on kindlasti Hirmu Henry kõnepruugist pärit. Mu oma laps vaatab ka neid multikaid ja alati rõhutan, et nii ei räägita, kui räägid, siis multikaid ei näe lihtsalt.
Minu arvates ei ole multikate vaatamine mingisugune vabandus. Pedagoogina näen iga päev lapsi. Osale neist “hakkab külge” kõik selline kraam, osale jällegi ei hakka. Kui emale mainin, et ta poeg mõnda töötajat tolle kuuldes mõnitas ja halvustas, viskab ema ükskõikselt: “Ah, see on tal X-lt või Y-lt õpitud või multikast kuuldud!” Ning vangutab laitvalt pead – aga mitte oma lapse, vaid hoopis X-i või multika peale!
No ent siis? Kas see, et laps on seda kusagilt kuulnud, annab lapsele täieliku õiguse seda kasutada või? Kui laps näeb filmist pealt nt tapmist, siis annab see õigustuse lapselgi sama tegevust sooritama hakata?
Maailm on kirju ja lai, ning kahtlemata näevad-kuulevad meie lapsed igapäevaselt asju, mis v-o nendeni jõudma ei peaks. Kuid osa lapsi võtab selle silmapilk omaks ja hakkab kasutama, teised mitte. Siin tulebki mängu kodune kasvatus, vajadusel ka selgitustöö.
Susapusa multikas ka Susapusa sööb haisvaid sokke. Need ta lemmikud.
Siin tulebki mängu kodune kasvatus, vajadusel ka selgitustöö.
Just, järjepidev SELGITUSTÖÖ. Lapsevanemana katsun seda kodus teha, nagu oskan ja suudan. Kuna me lapsed viibivad suurema osa ajast lasteaias, loodank kasvatajate peale, et nemad teevad ka vajadusel selgitustööd. Arvan, et laste õpetamine ja neile vajadusel selgitamine kuulub lausa nende tööülesannete hulka.
Ma ei tea, minu arust pole see küll nii õudne, et on vaja võõra inimese juurde koju marssida ja lapsel vabandada käskida. Kasvataja oleks pidanud jah asjaga tegelema.
Minu arvates ei ole multikate vaatamine mingisugune vabandus. Pedagoogina näen iga päev lapsi. Osale neist “hakkab külge” kõik selline kraam, osale jällegi ei hakka. Kui emale mainin, et ta poeg mõnda töötajat tolle kuuldes mõnitas ja halvustas, viskab ema ükskõikselt: “Ah, see on tal X-lt või Y-lt õpitud või multikast kuuldud!” Ning vangutab laitvalt pead – aga mitte oma lapse, vaid hoopis X-i või multika peale!
No ent siis? Kas see, et laps on seda kusagilt kuulnud, annab lapsele täieliku õiguse seda kasutada või? Kui laps näeb filmist pealt nt tapmist, siis annab see õigustuse lapselgi sama tegevust sooritama hakata?
Maailm on kirju ja lai, ning kahtlemata näevad-kuulevad meie lapsed igapäevaselt asju, mis v-o nendeni jõudma ei peaks. Kuid osa lapsi võtab selle silmapilk omaks ja hakkab kasutama, teised mitte. Siin tulebki mängu kodune kasvatus, vajadusel ka selgitustöö.
See näitabki seda kulla pedagoog, et lapsed on erinevad, mitte kodune kasvatus pole süüdi. Vanakooli peda oled või?
Minu arvates ei ole multikate vaatamine mingisugune vabandus. Pedagoogina näen iga päev lapsi. Osale neist “hakkab külge” kõik selline kraam, osale jällegi ei hakka. Kui emale mainin, et ta poeg mõnda töötajat tolle kuuldes mõnitas ja halvustas, viskab ema ükskõikselt: “Ah, see on tal X-lt või Y-lt õpitud või multikast kuuldud!” Ning vangutab laitvalt pead – aga mitte oma lapse, vaid hoopis X-i või multika peale!
No ent siis? Kas see, et laps on seda kusagilt kuulnud, annab lapsele täieliku õiguse seda kasutada või? Kui laps näeb filmist pealt nt tapmist, siis annab see õigustuse lapselgi sama tegevust sooritama hakata?
Maailm on kirju ja lai, ning kahtlemata näevad-kuulevad meie lapsed igapäevaselt asju, mis v-o nendeni jõudma ei peaks. Kuid osa lapsi võtab selle silmapilk omaks ja hakkab kasutama, teised mitte. Siin tulebki mängu kodune kasvatus, vajadusel ka selgitustöö.
See näitabki seda kulla pedagoog, et lapsed on erinevad, mitte kodune kasvatus pole süüdi. Vanakooli peda oled või?
Ma ei saa sinust aru. “Uuekooli” pedagoogi tunnus on koduse kasvatuse mõju eiramine? Ehk siis üldse kasvatuse mõju eiramine? Milleks siis üldse õpetajad, vanemad, kui kasvatus pole milleski “süüdi”? Ajame kõik oma paha- ja kuriteod geenide kaela ja elu põnev nagu Metsik Lääs?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
