Olen mõelnud, et kuidas on õige ja ei mõtle välja.
Laps, kes ei viitsi oma tuba koristada… Kuidas peaks sellesse suhtuma?
Kas käskida, nõuda, tülitseda, hüvedest ilma jätta või lasta tal ise otsustada oma toa korra üle?
Mul on vanem laps, kes kuidagi ei suuda oma tuba korras hoida. Vahel ta koristab, nii kord kuus, aga see läheb päevaga taas segi ja ongi enamus aega sassis. Väga segi. Oleme tülitsenud, reegleid teinud jne. Lõpuks lõin käega, et las siis olla. Vähemalt me enam ei tülitse.
Nüüd on noorem laps võtnud vanemast eeskuju.
Seni oli, et ta käsu peale tegi oma toa korda vähemalt kord nädalas.
Vanem laps on halb eeskuju nooremale. See võimalus, et mina ka enam vanemalt ei nõua, kodurahu huvides, annab nooremale eeskuju, et ma ei peaks temalt ka nõudma koristamist.
Kas peaks nõudma, käskima ja tülitsema (ilma tülita ei õnnestu kuidagi) või laskma lastel ise otsustada oma toa korra üle?
Teema: Lapse oma tuba ja halb eeskuju
Meil on kord nädalas üldiselt koristuspäev, kus lapsed peavad siis oma toad korda tegema. Niivõrd, et saab tolmuimejaga põrandat tõmmata 🙂 Igapäevaselt on nõue, et mustad riided pesumasinasse, veel kantavad kappi. 10aastane saab oma toa plaanivälise koristamise eest ka 20 min telefoniaega, see motiveerib ka päris tihti tegutsema.
Mina tegin omal ajal julmalt …must prügikott näpus astusin tuppa ja loopisin kõik laokil asjad kotti …väga kiirelt hakati koristama.
Mina rahustasin ennast maha: teismelisel on hinges segadus ja siit ka segadus teda ümbritsevas. Ju ta tunneb ennast selles segaduses paremini, kui korras toas. Samas see segadus ängistab teda ja ilmselt meeldib talle korras tuba rohkem. Olen ka pannud ta tuba koristama nii hea kui kurjaga. Sõbrannat segamini tuppa ei kutsu, aga hakkasid koos koristama. Korraks oli korras, asi seegi. Mujale jäetud asjad viskan üle ukse talle tuppa, ei hakka enam pisiasjade pärast tülitsema 🙂
Kord nädalas on ühine koristuspäev. Kõikides tubades ühiselt, st lapsed ei korista ainult oma tuba,
vaid aitavad ka teistes tubades.
Ma ausalt ei saa aru, miks see koristamine kogu aeg nii yber-tahtis on. Minu oma koristab ka harva. No big deal. Kui asjad laiali, voib ju yle astuda. Kui midagi kuskil nurgas haiseb, siis annan korralduse ja likvideerib ara. Ma liiga palju neid korraldusi ei anna, ei taha naagutada.
meil on lapsed titest saadik väljakoolitatud – laupäeval pärast pikka hommikusööki algab tubade koristamine. Nii oli see minu lapsepõlves ja on ka nüüd – kõikidel on oma osa teada ning läheb lahti. Poisid (9 ja 14) teavad seda täpselt, ei tee valge kindaga nende tubades tolmukontrolli – aga asjad pannakse ära, tolmud pühitase ning tolmuimejaga tehakse põrand puhtaks.
Pubekale igas asjas järeleandmine ei ole hea mõte…
Ma ausalt ei saa aru, miks see koristamine kogu aeg nii yber-tahtis on.
Koristamine ei olegi ülitähtis. Oluline on ühistegevus, tähtis on käitumine perena.
Ei pea näägutama, ei pea steriilset puhtust taga ajama. Peab omavahel hästi läbi saama ja teistega arvestama.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
