Teema: Lapsed on nii väsitavad

Minu arust on õiglane see, et tööl käiv vanem annab kodusele vanemale puhkust ja tegeleb ise lapsega. Samas saan aru, et sa pead ka pärast tööd kodutöid tegema hakkama? Kodutööd võiks küll koduse vanema teha olla. Kui täna ei jõudnud, siis teeb homme.

Aga mis oleks siis sinu meelest õiglane lahendus? 🙂 Ma tean seda tunnet küll: “sina käid tööl puhkamas, saad vähemalt omasugustega rääkida, mina pean olema 24t titekarjas, ma tahan ka välja korraks” ja
“kas saaks nüüd natukene kuhugi roomata, kus puhata tööst saaks (ei saa, vlisuksest sisse tulles ripuvad lapsed jala küljes juba”

Arvatavasti oleneb hästi palju sellest, mis sorti töö on. Mina küll tundsin tööle minnes, et see on nagu puhkus – olin lapsega kodus olnud aasta ja 8 kuud. Töö on istuv (aga mitte tooli külge aheldatud, sirutada võin nii palju kui tahan), kas üksi või kahekesi toas – vaikus on just peamine, mis puhkust annab, mõelda on vaja, aga see on teist sorti mõtlemine kui lapsega tegelemisel ja seega tõesti puhkuseks.
Kui teemaalgataja töö on füüsiline ja tõesti väsitab päeva lõpuks, siis mu arust tuleks koos mehega maha istuda ja teha koduste tööde graafik – nt tema koristab jooksvalt lapse järelt, paneb pesu masinasse ja riputab kuivama, koorib kartulid ja köögiviljad. Poeskäigud – kuidas mugavam on, kas sina töölt tulles põikad läbi või käib mees päeva jooksul koos lapsega. Suuremad koristamised võib teha nädalavahetusel koos (minu laps selles vanuses näiteks üldse ei lasknud koristada, vingus ja rippus küljes, nii et koristada sai ainult siis, kui teine oli lapsega välja läinud). Mis kodutöid siis ikka enam nii väga on? Muide, söögitegemise arvelt on võimalik kõvasti aega kokku hoida, kui teha süüa mitmeks päevaks korraga ja lihtsamalt (supid, ahjupraed, vormiroad). Siis on võimalik küll, et tuled töölt, viskad söögi potti valmima ja võid õhtu otsa lihtsalt lapsega tegeleda. Mitte et see ka ei võiks väsitav olla, aga kindlasti on see vahelduseks töö juures tehtavale – ja pika tööpäeva järel tegelikult ju hakkad juba lapse järele igatsema ka.

Kägu kirjutas:

Ma varem kui ise kodune olin arvasin, et kodus olla on raskem kui tööl käia.
Praegu tunnen, et kodune olla oli ikka kergem. Tunnen end palju väsinumalt. Tööl on vaja teha tööd, mõelda. Ma ei saa seda küll pidada “tööl puhkamiseks”. see väsitab. Tahaks peale tööd puhata. Peale tööd aga algab nagu veel üks tööpäev nüüd.
Ma imestan, et kuidas mees sellega hakkama sai. Töö, pood, koju lapsega tegelema, õhtusöök ja homme jälle sama.

Poes käib ja süüa teeb lapsega kodus olev vanem. Tuled töölt koju ja puhkad koos lapsega.

Majapidamistööd teeb tööpäevadel loomulikult kodune vanem. Töölkäiva poole töövaba aeg peab olema võrdselt jaotatud – mõlemal on õigus vabale ajale. Võib õhtud ära jagada, aga võib ka nii, et töölt tulnud vanem puhkab esmalt tunni, siis tegeleb lasega või vastupidi.

Ma ei saa aru, mis imetingimusi teil puhkamiseks vaja on? Meil pole iialgi nii olnud, et üks tahab puhata ja seega ei tohi keegi teda segada. Kui oleme mehega mõlemad kodus, tegeleme mõlemad lapsega. Kui mees ütleks, et ta on väsinud ja ei jaksa lapsele tähelepanu pöörata, siis ma saaks päris pahaseks.

Kodu koristan päeval lapsega, söögid valmistan lapsega. Lapse lõunaune ajal on minul aeg iseendale: puhkan, õpin, vaatan telekat, võimlen vms. Kui mees koju jõuab, siis sööme, üks meist teeb köögi korda ja teine peseb vajadusel lapse puhtaks, vaatame telekat, räägime juttu, mängime lapsega. Laps läheb kaheksast magama ja seejärel on meie kahe aeg mehega.

Kui tahan koduseinte vahelt pääseda, lähen üksi jalutama või trenni (käin 2-3 korda nädalas, samuti mees), sõidame kõik koos ratastega, lähme poodi vms.

Laps saab peagi kaheseks ja lasteaias ei käi.