Kas aneemiat on võimalik väikelapsel kontrollida ka aparatuuri olemasolul ühest väikesest torkest? Võimalusel väldiks verevõtuga kaasnevat stressi lapsel
Teema: Lapsel aneemia analüüs
Sellise kahtluse korral vereanalüüsi karta!
Ei tasu karta veenist verevõtmist väikelapsel.
Torkest saadav tulemus on tihtipeale ebatäpne. Ning kui see viidab probleemile, siis lähete nii kui nii veeniverd andma,
et saada terviklik pilt probleemist.
Doonoritelt võetakse küll esmane hemoglobiini näit sõrmeotsast. Selline analüüs muidugi palju infot ei anna, sest ferritiini ja muud olulist sõrmeotsast ei saa mõõta.
Tuleks see vereproov ikka ära kannatada. Minu laps oli esimesel eluaastal väga haige ja verd võeti väga tihti, paigaldati kanüüle jne. Kui on vaja, siis on vaja. Mingit traumat lapsel arstidega seoses ei ole.
Ma ei näe mõtet väikelast torkida lihtsalt niisama, ema uudishimust. Niikuinii tuleb varsti mingi haigus ja siis on juba sellepärast vaja vereanalüüsi teha.
Kaugemates perearstikeskustes ongi ainult näpuotsa-vere aparaadid. Siis ei pea inimene vereproovi pärast 30-40 km haigena keskusesse sõitma. Nii et minu kui meediku meelest pole erilist vahet, kas teha analüüs kapillaarverest või veeniverest. NII palju nad ei erine.
Mu lapsel pole küll diagnoositud aneemiat, kuid ühe teise asjaga oli tal vaja võtta veenist verd. Kartsin ka jubedalt, et appi kuidas see küll lapsele mõjub jne. Kui see verevõtu hetk oli käes siis võtsin lapse endale sülle, natuke rohkem pikutavas asendis, ühe käega silitasin põske ja rääkisin, et kuhu me läheme ja mis me teeme, kaisukas oli ka kaasa. Minu üllatuseks laps isegi ei võpatanud, oli täiesti tasakesi nagu hiireke mul süles. Siis kadus laborandil veen ära ja tuli teisest veenist võtta ja jälle laps oli täiesti vaikselt. Siis kui käisime 2 nädala pärast kordusproovi andmas siis jälle võeti veenist ja jälle laps oli täiesti rahulik.
Juuli lõpus olime haiglas angiiniga ja pandi kanüül, ei nutnud ega midagi. Pärast tuli jälle uuesti panna kanüül, sest veen läks katki vms, käsi paistetas korraks hästi kõvaks ja siis ka ei nutnud.
Ise tuleb olla hästi rahulik ja rääkida lapsega verevõtmise ajal ja mõtet mujale viia. Ise ka vahepeal imestan, et lapsuke mul vapram kui mina 🙂
Laps ei oska ju verevõtmist karta,vanemad on hirmul. Kui ise oled roosa ja rahulik,ei ärrita last enne üles, läheb asi kindlasti lihtsamalt
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.