Oleme abikaasaga algusest peale soovinud lapsendada, aga plaanisime esimesena bioloogilist last saada. Kui see plaan ei õnnestunud pooleteist aasta jooksul, otsustasime, et kuna meie oleme perekonnaks valmis ning kõik meie elus oli lapsele mõeldes seatud, siis esimene laps ei pea meiega ühte geenifondi jagama. Alustasime lapsendamise protsessiga. Alates 2017. aasta jaanuarist tegeleb kõikide lapsendamistega Sotsiaalkindlustusamet. Sinna me esimesena pöördusimegi ning käisime nõustaja juures vestlusel. Nõustamisel küsitakse palju isiklikke küsimusi, aga oodatakse, et ka lapsendada soovijad on eelnevat uurimustööd teinud ning oskavad küsimusi esitada.
Seejärel, saadetakse soovijatele nimekiri dokumentidest, mida esitada tuleb: motivatsioonikiri, lapsendamise avaladus, füüsilise tervisekontrolli tõendid, psüühilise tervisekontrolli tõendid, kuue kuu pangaväljavõtted, kuriteoregistri väljavõtted ja kinnistusraamatu väljavõtted. Kui need on esitatud, siis lepitakse kokku koduvisiidi aeg.
Meil on kõik etapid v.a koduvisiidi läbitud, see toimub 12.04. Oleksin väga tänulik, kui kellelgi oleks jagada kogemusi lapsendamise teemal (kaua ootamine kestis, kuidas laps kohanes jne). Vastan hea meelega ka küsimustele juba läbitud etappide kohta.
Teema: Lapsendamine
Jah, see on suur kadalipp, mille peate läbima. Ka Pride koolitusel peate käima. Detailselt ma ei oskagi rääkida, kuid ehk leiad sellest kodukalt ka veel infot, kuigi ma ei usu, et see teile võõras on. http://www.omapere.ee
Nonäed, ma seda ei teadnudki, et see pole kohustuslik. Aga soovitatav küll, sest sinna tulevad kokku lapsendajad, jagavad kogemusi jne. Olen isegi koolitust seal korra andnud, õigemini pigem külalisena.
On keegi kursis välismaalt Eestisse lapsendamisega?
Ootamise aja kohta on uue süsteemi valges keeruline midagi öelda.
Vana süsteemi puhul sõltus see peamiselt sellest millistes ja kui paljudes piirkondades ootel ollakse ja kui vana last oodatakse.
Kundlasti on suur osa ka sotsiaaltöötajatel, sest pole nö ajalist järjekorda, vaid võetakse arvesse pere olukorda ja kui hästi laps konkreetsesse peresse sobiks.
Minu lähedased leidsid tee oma lapse juurde ca aastaga pärast kõigi sammude läbimist ja aastase lapse kohanemine perega läks väga hästi ja kiiresti. Laps üldse ei võõrastanud ega igatsenud eelnevat elu. Nii värsked vanemad, vanavanemad kui ülejäänud pere kohanesid samuti kiiresti ja reageerisis nagu bioloogilise lapse sünni puhul. Tänaseks on ta 5aastane rõõmus marakratt, keda armastatakse meeletult ja kes armastab oma vanemaid. Kõik võõrad, kes lapse saamuslugu ei tea, kinnitavad, et ta on nagu isa koopia.
Vastsündinu lapsendamise puhul tasub mõelda, kas olete valmis selleks, et tegelikult ei pruugi bioloogilise ema kohta teada olev informatsioon olla tõde ja lapsel võivad hiljem ilmneda väga tõsised terviseprobleemid. Šoki vältimiseks tasuks nõuda beebi terviseuuringute väljavõtteid, mitte piirduda tõendiga, kus kinnitatakse, et laps on terve.
Kas te teate kelle te saate ja kui vana? Kas saite ise välja pakkuda teatud kriteeriumid või pole teie jaoks vahet kes tuleb, kui vana jne? 🙂
Meie andsime kodumaakonnas paberid sisse sept’15. Seejärel oli koduvisiit nov’15 ja siis jaanuarist viisime paberid ka muujale maakondadesse. Pride koolitus pidi toimuma sügisel’16, kuid see lükati edasi. Meie ajal kõik need tervise, psühholoogi ja karistusregistri paberid pidi tooma siis, kui reaalselt laps antakse ja läheb vormistamiseks. Koduvisiiti tegi Viiu Orgmets. Ta on väga tore, hiiglasliku kogemusega. Aga see oli nagu maratoon. Ma ei mäleta mitu tundi see kestis, aga see oli pidev küsimuste esitamine ja vastamine. Vahest olid küsimused rasked. Küsiti kuidas tuttavaks saime, kuidas elame, mis suhted meil on, mis sugulased, kuidas jõudsime lapsendamiseni. Rohkem ma kahjuks ei mäleta. Ta pidevalt konspekteeris. Koduülesandeks andis kirjutada esse. EI mäleta täpselt millest, vist sellest kuidas kavatseme kasvatada last.
Ütlen ausalt, selline koduvisiidi kogemus oli ka niisama paarina väga kasulik. Saime teineteise kohta rohkem teada. Kõik paarid või vanemad peaksid midagi taolist läbi tegema enne abiellumist ja laste saamist.
Kõne mitte kodumaakonnast saabus meile dets’16. Kuid me keeldusime, kuna olin juba rase. Kui praegu läheb kõik hästi, kuid õde või vend ei tule ise, siis naaseme lapsendamise poole tagasi.
Palju-palju edu teile ja tugevat meelt! Olete väga tublid!
Soovisime ka vastsündinut ükskõik mis soost.
Lapsendamise järjekorras oleme aastas 2012.. Siis oli veel vana süsteem, ja käisime pabereid sisse viimas kõikidesse suurematesse maakondadesse. Meile tegi kodukülastuse Viiu Orgmets. Tore naine. Kuid kodukülastus kestis terve päeva. Pride koolitusele pääsesime aga alles 2015.Pidevalt aga sai kirjutatud maakondade sotsiaalmetnikele ja mõnel pool ka kohal käidud, et ennast meelde tuletada. Pride koolitus oli huvitav just selle poolest, et sai tuttavaks ka teiste peredega, kes soovisid lapsendada. Tõesti, osad pered olid juba lapsed saanud, enne Pride koolituse läbimist. Praeguseks pole me veel siiani last saanud. Öeldakse vaid , et teile ei ole sobivat last. Erilisi nõudmisi meil lapsele ei ole, soov on saada üks laps vanuses 1 … 4 aastat, peaasi et eelkooliealine ja terve laps. Isegi lapse sugu ei ole meile oluline. Põhjust, miks meile ei ole last pakutud ei öelda. Nüüd on ühtne süsteem ja meile öeldi, et nüüd on nn. järjekod selle järgi kes millal on paberid sisse viinud. Aasta peale Pride koolitust toimus supervisoon. Sinna minnes selgus, et teised pered, kellel siis veel last ei olnud, olid aasta jooksul lapse saanud. Ka nemad olid oodanud ca 5 aastat. Üldiselt kogu süsteem on väga kinnine, tagasisidet ei saa. Ei tea isegi mitmendad järjekorras oleme, mis alustel lastele peret valitakse, miks meie ei ole osutunud valituks. Öeldakse vaid et oodake….. Nii et tugevat närvi ja kannatust
Teile pakuti last väga ruttu. MIs vanuses last te soovisite? Me ootame juba 5 aastat last ja midagi ei ole pakutud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
