Teema: Lapsevanema kõne lõpuaktusel

Kopin siia ühe oma kõnedest, mida mul on arvutis kaustas päris mitu. See on üks neutraalsemaid, aga ikkagi õpetaja vaatevinklist, kohenda endale sobivamaks või võta mõni mõte, kui sulg ikka muidu ei jookse 😀

Armsad lõpetajad, lugupeetud lapsevanemad ja õpetajad!
Oleme täna siin, et panna punkt nende noorte inimeste 9 aastat kestnud töödele ja tegemistele meie koolis.
Armsad noored! Õnnitlen Teid südamest põhikooli lõpetamise puhul!
Õpingud on sedapuhku jõudnud esimese suurema lõputunnustuseni ja üks eluetapp on teie jaoks tänasega lõppenud. Hariduse omandamine on tõsine ja aeganõudev töö, aga ennekõike on see investeering, mis tasub ennast alati ära.
Meenutage täna, kuidas astusite üheksa aasta eest arglikult ema- isa käekõrval oma esimesse klassiruumi, kus ootas teid teie esimene õpetaja, kellega koos jagasite nii rõõme kui muresid.

Nende aastate jooksul olete saanud palju targemaks, julgemaks, leidnud palju sõpru ja veetnud koos toredaid aegu. Olete sirgunud tublideks neidudeks ja noormeesteks, kes vaatavad lootusrikkalt tulevikku. Teie kutsevalikul on kõik teed lahti.
Iga lõpp tähendab ühtlasi millegi uue algust, nii ka teie puhul. Ees ootavad uued valikud – nii tööpõllul, aga eelkõige ka õppimise lõputul väljal.
Soovin teile jõudu ja jaksu edasiseks eluks ja julgust kõige uue ja huvitava avastamisel. Ehkki paljudega teist kohtume uuesti juba septembris, on teie hulgas ka neid, kes on haridustee jätkamiseks valinud mõne teise kooli.
Jääge ikka mäletama oma kooli, õpetajaid, kaasõpilasi ja sõpru. Raske oli see koolitee, aga kes ütles, et elu on lust ja lillepidu. Ja ainult suured väljakutsed kasvatavad meist tugevamaid isiksusi.

Täna on meie kõigi pidupäev. Tähistage ühiselt koolilõpetamist, õnnitlege oma kaaslasi ja tänage neid, kes on teid nii kaugele aidanud.
Ning viimaseks, kallid lõpetajad, tahan ma teile öelda Austria kirjaniku Karl Krausi järgmised sõnad: “Haridus on see, mida enamik saab, paljud annavad edasi ja vähesed omavad.” Saagem nendeks vähesteks!

Ladies and gentlemen of the class of 2007, wear sunscreen
If I could offer you only one tip for the future, sunscreen would be it
The long term benefits of sunscreen have been proved by scientists
Whereas the rest of my advice has no basis more reliable
Than my own meandering experience, I will dispense this advice now

Enjoy the power and beauty of your youth, oh, never mind
You will never understand the power
And the beauty of your youth until they’ve faded
But trust me, in twenty years
You will look back at photos of yourself

And recall in a way you can’t grasp now
How much possibility lay before you
And how fabulous you really looked
You are not as fat as you imagine

Don’t worry about the future or worry that know that worrying
Is as effective as trying to solve an algebra equation
By chewing bubble gum
The real troubles in your life are apt to be things
That never crossed your worried mind
The kind that blindsides you at 4 p.m. on some idle Tuesday

Do one thing every day that scares you, sing
Don’t be reckless with other peoples’ hearts
Don’t put up with people who are reckless with yours, floss
Don’t waste your time on jealousy
Sometimes you’re ahead, sometimes you’re behind
The race is long and in the end, it’s only with yourself

Remember compliments you receive, forget the insults
If you succeed in doing this, tell me how
Keep your old love letters, throw away your old bank statements, stretch
Don’t feel guilty if you don’t know what to do with your life

The most interesting people
I know didn’t know at 22 what they wanted to do with their lives
Some of the most interesting 40-year-olds I know still don’t
Get plenty of calcium
Be kind to knees, you’ll miss them when they’re gone

Maybe you’ll marry, maybe you won’t
Maybe you’ll have children, maybe you won’t
Maybe you’ll divorce at 40, maybe you’ll dance the “Funky Chicken”
On your 75th wedding anniversary
Whatever you do, don’t congratulate yourself too much
Or berate yourself either
Your choices are half chance, so are everybody else’s

Enjoy your body, use it every way you can
Don’t be afraid of it or what other people think of it
It’s the greatest instrument you’ll ever own, dance
Even if you have nowhere to do it but your own living room
Read the directions even if you don’t follow them
Do not read beauty magazines, they will only make you feel ugly

Get to know your parents, you never know when they’ll be gone for good
Be nice to your siblings, they are your best link to your past
And the people most likely to stick with you in the future
Understand that friends come and go
But a precious few, who should hold on

Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle
For as the older you get, the more you need the people
You knew when you were young
Live in New York City once, but leave before it makes you hard
Live in northern California once, but leave before it makes you soft

Travel, accept certain inalienable truths
Prices will rise, politicians will philander, you too will get old
And when you do, you’ll fantasize that when you were young
Prices were reasonable, politicians were noble
And children respected their elders

Respect your elders, don’t expect anyone else to support you
Maybe you have a trust fund, maybe you’ll have a wealthy spouse
But you’ll never know when either one will run out
Don’t mess too much with your hair or by the time you’re forty
It will look eighty-five
Be careful whose advice you buy, but be patient with those who supply it

Advice is a form of nostalgia, dispensing it is a way of
Wishing the past from the disposal, wiping it off
Painting over the ugly parts and recycling for more than it’s worth
But trust me on the sunscreen

Kägu kirjutas:

Vaatad kella ja mõtled, millal see stampidest kubisev mulin lõppeb.

Ah, miks nii kurjalt. Kõik pole sündinud kõnemehed, see oli vähemalt lühike kõne, nii et lõpeb ruttu. Jah, hea kõne on isikupärane, aga kui seda ei tee, olgu siis vähemalt lühike. Ja tänada võiksid jah, esimest õpetajat ja mainida, et näe arendas ja oli nagu teine ema (või isa) vms), kindlasti tänada ka teisi klassijuhatajaid, aga viisakas oleks tänada ka teisi aineõpetajaid. Ja kui oskad midagi toredat isikupärast ja vaimukat öelda, siis on see väga tore, aga üle pingutada ei maksa, eriti just pikkuse mõttes. Sest kui on üks asi, millest aktusel puudust ei ole (õhust ja ruumist jääb enamasti puudu), siis on need kõned.

Kägu kirjutas:

Pakutud kõne on nii isikupäratu, et ei see ei kõneta kedagi.Vaatad kella ja mõtled, millal see stampidest kubisev mulin lõppeb.
Soovitan kasutada lõpumõttena mõnd asjakohast luulerida – nt Anna Haavalt -“Meie ei taha olla, ei ole / vaikiv, ununev lehekülg / aegade-raamatus.

Alati töötab ehedus ja lihtsus. Räägi mõni lõbus seik liialt oma lapsele rõhumata vms. On ju 9 a jooksul sündmusi mida mäletada.
Tänada tuleb esimest õpetajat! Nemad kujundavad tegelikult lapsele suhtumise töösse.

Kritiseerib isikupäratut kõnet ja seejärel pakub oma isikupäratu variandi 😀
Seda Anna Haava luulerida on loetud alates vähemalt seitsmekümnendatest igal jumala aktusel … Palun säästke vanavanemaid, kes kuulsid seda juba omaenda lõpetamisel.