Teema: Lastekaitseametnikud ja suhtlemiskorra sunduslik läbiviimine

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Standard lugu on see, et laps ei soovi teise lapsevanemaga suhelda sellepärast, et kooselav lapsevanem on last selles suunas mõjutanud. Sellest lapsekaitsetöötajad ka juhinduvad. Laps armastab mõlemaid vanemaid ja kõrvalekalded sellest on ebanormaalsed.

Küsimusest hästi aru ei saa, aga PkS sätestab, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on õigus ja KOHUSTUS suhelda lapsega.

Kus sa tead et armastab? Vabalt võib 10 aastane laps juba oma ühte vanemat täie südamega vihata ja pole mingit tegemist teise vanemaga. Laps ei ole mingi kutsikas keda siis ametnik oma omandiks peab.

Kui 10.aastane laps ühte vanemt südamest vihkab, on teine vanem “tubli” töö ära teinud. Laps ja vihkamine ei käi kokku.

10.aastase lapse vanem

Aga kui see laps on näinud, kuidas see “vihatud vanem” teist vanemat peksab, joob, last ennastki peksnud on või koguni midagi hullemat teinud?
Hetkel see küll ei puutu väga teemasse, sest ohtliku vanemaga lastekaitse vaevalt last kokku tahaks lasta, aga selline võimalus, et 10-aastane laps kedagi juba vihkab, on olemas tõesti.

Marikaru siis avaldab ka arvamust. Ka kohale ilmumata isa saab trahviga karistada. Iseasi, kas see ema, kui isa ei taha lapsega koos olla, tahab, et järgmisel korral isa siis nö last tuleks võtma ainult selle pärast, et mitte trahvi saada. Trahvimine kehtib mõlemale vanemale. Samamoodi kui on kokkulepe, et last hoiab isa….ja ema peab võtma lapsehoidja on võimalik lapsehoidja kulusid hiljem välja ju nõuda. Ehk siis tegelikkuses on ikka nagu emade võim.
Seda, mis töö emad ära teevad paari aastaga lapsega, nii et laps ei tea, mida ta tahab, on ka palju. Kusjuures kaasatakse siis terve oma suguvõsa. Väike Eesti – jutud, mida hiljem küla pealt kuuled on moondunud äärmusteni. Stiilis, isa läheb lapsele järele, laps ei taha tulla, sest ema räägib kõrval, kuidas isa plaanib lapse ära viia enda juurde ja emme juurde kunagi enam tagasi ei saa, et issi tahab su ära varastada. Jutt, mida serveeritakse oma tuttavatele on, et isa üldse ei hooli ja kokkulepitud aegadel last võtma ei tule ja laps ei taha enam minna.
Lastel on imehea mälu. Lapsed mäletavad hiljem kogu seda tsirkust. Muidugi need lapsed, kelle isa siis oligi see rongaisa…mäletavad ka lapsed seda. Need isad, kes ka edasiselt lapse üritustel osalevad ja on nö “olemas”, seda ei suuda ükski ema ära tappa. Kui isa reaalselt oma last armastab, siis raiu või jutt lapse ajju, et issi ei taha sind näha….lapsel on endal ka aju olemas. Mingil hetkel see laps julgeb emale vastu hakata. Mingil hetkel saab laps aru ema manipulatsioonist.
Mul on sõbranna, kes just rääkis, kuidas ta vihkas seda, kuidas ema ta isa mustas ja isa juurde ei lubanud minna. Ehk see viha tekib vastavalt ema vihale ja väljendusviisile.
Olen ka isa lahku läinud, laps jäi minuga elama. Eksi ei salli, ei austa, ta on vastik! Alguses oli ikka väga raske teha nägu, et muidugi mine kallis laps selle inimese juurde, kellelt mitteilmaski ma ei taha, et sa eeskuju võtaksisd. Väga raske. Ema suskis takka, et elatist ei maksa, pole talle mingit last ka vaja. Õnneks paar sõbrannat siiski tõid ka teistpidi maa peale, et kas sa kujutaksid ette, et sa ühest päevast alates enam oma isaga poleks kohtunud. Või et, sa enam oma last ei näe. Vat ei kujutaks…
Kättemaks on võimas relv, mis vahendeid ei vali.
Kui tegemist ei ole kättemaksuga, siis ei tohiks olla emal lasta ka probleemi lasta teha lapsele psühholoogilist ekspertiisi…
Kuna mina olin ka väga segaduses, sest mu laps minule väljendus ka, et ta ei taha issi juurde minna. Siis käisin kolmanda neutraalse osapoole juures, kes ütleski, et laps armastab oma isa ja tahab seal käia! Samas, eks see on ka silmaga näha. Kui laps neutraalsel pinnal, ema silma alt ära saades issit kallistab ja hoiab lähedusse, siis ilmselgelt laps isa armastab. Kahjuks ilmselt aja jooksul kaob ka see, kui last piisavalt kaua eemal hoida.
Mis vanusest…minu teada võtab kohus kuulda alates 9 aastast juba. Enamasti need rongaisad ei nõua selliselt lapsi, et käigu. Enamasti võitlevad laste nimel ikka isad, kes tahavadki oma lapsega koos olla.
Kahju, et ka kohtulikult ei ole võimalik midagi nende manipuleerivate emade vastu midagi teha. Mis see trahvi maksmine aitab…last sa selle tulemusel ikka ei näe…ja enamasati sellega kaasneb süvenev ajupesu….süüdimatu süvenev ajupesu….vahendeid valimata!

Ma juba 10 aastasena ei sallinud oma isa, põhjused- alandas ema, vahel lõi teda, jõi, lasi ringi. Minuga suhtumiselt külm ja pidev karjumine pisiasjade kallal. Ema ei rääkinud paraku isast kunagi halvasti, pigem armastas ja lootis, et mees muutub. Kui nad lahku oleksid läinud, poleks mul
Vähimatki soovi olnud temaga kohtuda, ometi keegi polnud teda minu vastu ässitsnud. Lapsed pole lambad, et asjadest aru ei saa.

Kägu kirjutas:

Hetkel see küll ei puutu väga teemasse, sest ohtliku vanemaga lastekaitse vaevalt last kokku tahaks lasta, aga selline võimalus, et 10-aastane laps kedagi juba vihkab, on olemas tõesti.

Isa, kes on peksnud ema, aga veel mitte last, ei loeta lapsele ohtlikuks. Sest lapsele pole ta ju midagi teinud (veel).
Ja kustmaalt see ohtlikkuse piir läheb? Kui isa väänab lapsel kätt ja rakendab teatud psühhoterrori võtteid, nt lõhub lapse nähes meelega ära lapse mänguasja, sest lapse käitumises mingi asi ärritas teda, ei ole ohtlik? Püsivaid vigastus ja märke ei ole… löömisi ei ole… mis see siis on?

Ahjaa, samad küsimused kehtivad ka vastupidise soorollide jaotuse puhul.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Sa ise lahmid. Kui sa nüüd üle loed, siis ma kirjutasin “vanem”, mitte “ema”. Ka isaga kooselav laps võib probleemseks muutuda ja siis võib isa tahta teda ema kaela saata. Mina olen küll sellist asja näinud. Miks sa arvad, et ainult emadega kooselavad teismelised võivad probleemseks muutuda?

Ei, mina arvan, et igasugusest perest laps võib probleemseks muutuda. Ka selline, kes elab kenasti oma ema ja isa mõlemaga koos. Ja emaga elav. Ja isaga elav. Ja ei, ei taha see lapsega koosolev vanem ilmtingimata siis last kaelast ära saada. See on sinu soov inimesi solvata ja haiget teha, et sa siin nii üldistad. Miks sa oled õel? Miks sa kiusad ja lahmid?

Ma ei ole õelaks nimetamisega nõus. Ka ei võta omaks kiusamist ja lahmimist. Jah, muidugi võivad ka kahe vanemaga perest pärit lapsed probleemseks muutuda, ma olen sinuga täiesti nõus. Aga see teema siin räägib lahkuläinud peredest ja ühe vanemaga kasvavatest lastest. Veelgi täpsemalt nendest lahkuläinud vanematest, kes omavahel läbi ei saa ja lapse pärast sõdivad. Kahe vanemaga pered ja hästi läbisaavad vanemad sellesse teemasse ei puutu.
See teema on kahjuks algusest peale väga teravaks läinud. Halvustav suhtumine isadesse paistab paljudest postitustest välja ja täiesti pime viha lastekaitseametnike vastu samuti.
Siinseid postitusi lugedes tuli mulle mõte, millest see viha tuleb. Paljud inimesed on ise oma elu väga keeruliseks elanud, näiteks oma lastele väga nõmeda teise vanema valinud. Või siis ei suudeta saada üle lahutusest ja vihast eksi vastu.
Mõnedel inimestel on väga raske tunnistada, et nad ise oma valede valikutega on need hädad põhjustanud. Siis leitaksegi keegi teine, keda süüdistada. Küll on süüdi riik,ühiskond, mehed/naised või hoopis kohtunikud või lastekaitseametnikud.
Mõned inimesed ootavad, et psühholoog, lastekaitseametnik või mõni muu ametimees on nagu hea haldjas, kes peab nende probleemid ära lahendama ja elu heaks tegema. Kuulab ära, mõistab tingimusteta, viibutab võlukepikest ja lapsed on päästetud, paha eks hakkab soovikohaselt käituma või kaob üldse igaveseks silmapiirilt. Aga kui tuleb välja, et spetsialistid ei teegi imetegusid, vaid annavad üksnes nõu, mida inimene ise oma elus tegema ja muutma peab, ja sageli juhivad tähelepanu tehtud vigadele või soovitavad järgida seadusi, on pettumus suur. Nii et minu meelest ei ole viga ametnikes, vaid mõnede inimeste üle paisutatud ootustes.
Kui tulla teemaalgatuse juurde, siis kõigest vahutamisest hoolimata on siin teemas ikkagi välja tulnud, et suhtlemiskorda sunduslikult läbi ei viida, lapse arvamus selgitatakse alati väga põhjalikult välja ja tõeliselt ohtlikke vanemaid, kellega suhtlemine ei ole lapse huvides, leidub väga harva. Enamik lapsi tahab suhelda mõlema vanemaga, olgu see teine vanem milline tahes.

Viimase postitaja riputaks feminatsid küll oksa. Mis lugu see küll on, naine ja isegi võtab asja süvitsi ja mehed polegi ainult süüdi! 🙂

Tegelikult võime siin heietada ükskõik mispidi, fakt on ikkagi see, et isasid, kes ei taha lapsega tegeleda, ei saa selleks sundida. Kas sellisel juhul naine tahab sunniraha lasta välja mõitsa on iseasi, sest vb siis see rongaisa kangutab ja võtab ja viib jumal teab kellele selle lapse hoida. Teistpidi on olemas ka isad, kes tahavad lapsega koos aega veeta ja tegeleda, aga emad ei taha seda. Kuidas ja kas nad omas peas selle endale kuidagi välja vabandavad…Kas vabanduseks ongi see, et laps ütles, et ta ei taha tulla (ta küll ise ei tea miks ja ma iga kord uksel nutan kui laps ära läheb…aga mis ma sinna teha saan). Kas see täiskasvanud inimene ka tuleviku peale siis mõtleb, kuidas see laps ju kunagi aru saab, et see on puhas ema manipulatsioon. Laps ju saab ka ükskord mõtlemisvõimeliseks. Noh, selliste emadega seevastu pole midagi teha. Okei, saab ka sunniraha määrata. Siis on juba isa samasugune vahendeid valimata ja lapsest üle sõitev, sest näha ju on, et ema elab kogu oma kättemaksu ja viha lapse peale välja! Mida sellised isad siis tegema peavad? Kusjuures sellisel juhul tõstavadki ka sotsiaalametnikud ja perelepitajad ja ka kohtunik käed üles. Ema ju sisuliselt last ei peksa ja süüa annab. Mis see väike vaimne terror ikka lapsele teeb. Pealegi ega see isa kallistav laps ju ei tahagi isaga koos olla. Kuna ma tean rohkem kui ühte näidet sellest valdkonnast, siis see ilmselgelt ei ole ühe isa probleem. Kuidas te emad õigustate ennast? Ma ei räägi joodikutest ja peksjatest ja lapse hoida viivatest isadest. Kas see on nii suur vajadus kontrollida? Kas endal ei ole raske sellise vihakoorma all elada? Kas lapsele sellist viha ja kättemaksu üle kanda ja näha lasta ei tundu halb mõte?

Minul ei ole viha oma eksi suhtes, ega ka teiste inimeste suhtes. Mul on üsna ükskõik, mida mu eks teeb, või kuidas ta oma eluga hakkama saab. See, et ta mind ähvardab ja sõimab…see on tema valik. Minu valik on lasta ennast kas mõjutada või üle olla. Kuna mul ei ole vajalik, et mu eks mu tunnetega manipuleerida edasi saaks, siis ma olen oma vihast üle. See on tegelikult üsna lihtne.
Kontrollimine mulle ei meeldi. Mulle meeldib, kui inimesed on sellised nagu nad on. Kui mu laps tahab saada lasteaiakasvatajaks – no jumal sellega. Mul ei ole vaja temast vormida meistersportlast või presidenti.
Sedasama eeldan ka vastu. Ma ei soovi, et mind kontrollitaks ja ette dikteeritaks. Kuna ma ise ei vihka ja ei ähvarda, siis ei soovi, et seda teised ka mulle teeksid.
Olen nõus sellega, et iseendaks jäämine mõnes olukorras on osutunud katsumuseks. Lasta endast mööda viha ja vastikus ja mitte ise samaga vastata. See on raske. Käituda nii, et sa ise ka 10 aasta pärast oleksid veendunud, et käitusid parimal võimalikul moel, see on väljakutse. Alati on võimalik oma käitumisele leida vabandusi teiste silme ees…teised ju usuvad seda poolt, kelle juttu nad kuulevad.
Endiselt ei vastata küsimusele, et miks neid lapsi emad manipuleerivad…neid lapsi, kelle isad on olnud kogu aeg lapse jaoks olemas ja kes tahavd lapse elus osaleda? Te ju teate, et see jutt käib teist. Miks siis? Väga tahaksin aru saada! Kas see on viha või kättemaks? Kas on lihtsalt veel väga valus hinges?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga kui kolmeaastane hakkab nutma, kui isa järgi tuleb, et laps enda juurde viia? Hoiab emast kõvasti kinni ja on hüsteerias, et peab isaga minema? Isa ei tee asjast väljagi, sest on tema kord last võtta ja võtabki. Laps veel ei oska öelda, miks ta sinna minna ei taha, lihtsalt nutab hullult niikui isa järgi tuleb. Mida sellisel juhul teha? Isal ju õigus võtta, kui on tema aeg.

Sellisel juhul pole sa last positiivselt selleks kohtumiseks ette valmistanud.

Pole küll pere katki läinud ega lastekaitsega maid jaganud, aga kuna just kolmene laps kodus, siis sel teemal võtaks küll sõna.

Usun, et suudaks ta max paari päevaga programmeerida armastama või kartma inimest, keda ta isegi kunagi näinud pole.

Kägu kirjutas:

Usun, et suudaks ta max paari päevaga programmeerida armastama või kartma inimest, keda ta isegi kunagi näinud pole.

Siinkohal tekib minul küll küsimus, milleks seda programmeerimist üldse vaja on? Äkki laseks lapsel ise otsustada, armastusel lihtsalt kasvada, mitte seda väliselt tekitada. Armastus kahe inimese vahel on peamiselt nende kahe inimese teha. Lapsevanema ja lapse puhul piisab kohalolemisest, lapse jaoks olemas olemisest. Kui üks inimene on valinud mitte kohal olemise, siis ei olegi kolmandate inimeste asi armastust lapses tema jaoks kuidagi tekitada.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Usun, et suudaks ta max paari päevaga programmeerida armastama või kartma inimest, keda ta isegi kunagi näinud pole.

Siinkohal tekib minul küll küsimus, milleks seda programmeerimist üldse vaja on? Äkki laseks lapsel ise otsustada, armastusel lihtsalt kasvada, mitte seda väliselt tekitada. Armastus kahe inimese vahel on peamiselt nende kahe inimese teha. Lapsevanema ja lapse puhul piisab kohalolemisest, lapse jaoks olemas olemisest. Kui üks inimene on valinud mitte kohal olemise, siis ei olegi kolmandate inimeste asi armastust lapses tema jaoks kuidagi tekitada.

Ma hetkel tõin selle siin välja kui võimaluse kuidas ema saab näidata, et laps ei taha isa juurde minna (ja seda just ema mitte lapse soovi põhjal).

Miks ise kasutan seda? Näiteks kui tuleb külla keegi kauge sugulane keda laps ei mäleta või pole kunagi näinud. Mitu päeva “töötlen” ette, et laps ei kardaks teda (natuke on kartlik) ja inimese saabumise hetkeks ootab pigem teda juba kannatamatult ja saavad kohe koos mängida.
Negatiivsuse loomiseks, ausõna, ei ole kunagi kasutanud.

Kägu kirjutas:

Mitte marikaru ise, vaid mehe eksnaine…enda silmas palki ei näe.

Vabandust, mina enda silmas näen palki küll. Saangi aru, et sisuliselt olekski pidanud suhtuma võõrasse inimesesse ikkagi kui võõrasse….mitte sellepärast, et siis lapsel oleks mugav nii olnud, vaid ikka sellepärast, et ema ei oleks pidanud pärst kodus kuulma, kuidas teised inimesed tema lapsesse suudavad suhtuda normaalselt.
Tegelikult on selgelt ju näha, kui kibestunud sa oled. Minul on sinust kahju. Mina olen üle saanud.
Kui sinul on võim kellegi teise rahakoti üle, siis ma ei kujuta ette, miks sa arvad, et samasugune võim on ka teistel naistel. Mina isiklikult ei soovigi oma mehe rahakoti üle võimu. Olen ka korduvalt mehele öelnud, et minul on ükskõik, kui palju ta maksab….ja leppigugi kasvõi eksiga kokku, et maksku siis rohkem, kui siis last näeb. Noh – kõlab natukene nagu, et ma siis ostan omale enda lapsega koosviibimise õiguse! Kui mees peaks töölt ära tulema, siis muide arvan ka, et ühiselt tagatakse mõlemale lapsele heaolu. Vajadusel siis makstakse ka abikaasa lapse elatist minu palgast! Sest siiani on abikaasa ka minu lapse eest ju hoolitsenud!
Sina keeruta oma haiglaseid mõtteid oma peas edasi…võibolla saad sellest mingit kasu, kui minu eriti vastikuks välja mõtled enda jaoks. Mul jumala ükskõik. Ainus millest ma hoolin, on see, et lastel oleks normaalne. Nimelt ma kellelegi midagi nina alla hõõruma ei lähe…Minu eesmärk on alati olnud see, et mehe lapsel oleks ka isa juures hea olla….kui see tähendab ka minu jaoks kasvõi siis eneseületamist.
Huvitav, et need eksnaised vaatavad aint enda mätta otsast, et kindlasti see naine ainult mehele mänguks teeb seda ja toda (eksile koha kättenäitamiseks jne…mis need parimad variandid siin olnud on). Mis krdi mõte see selline on. Kas lapse heaolu pärast ei või tahta saada lapsega hästi läbi?
Ma saan aru, et kui kirujal endal peas on ainult kättemaks, siis on raske mõista inimest, kelle ainuke eesmärk ei ole teistele halba teha!
Saan ka aru eksidest, kellele närvi peale käib see, kui uus naine siis hästi lapsega läbi saab. Tõesti saan….kuidas ise hakkama sain – kaks valikut on siin ju. Laps käib isa juures (see on osa tema identideedist) 1)ta vihkab isa uut naist, sest jumala eest mitte eksile närvi peale käia….või vihkabki, sest on võõra naise laps 2)ta saab lapsega normaalselt läbi.
Kuhu tahaksin mina, et mu laps läheks?!?! Lasteaia puhul ikka kõik naised on õnnelikud, kui laps läheb lasteaeda, kus on tore kasvataja – ka muide võõras naine! Hoiab last iga päev 8 tundi!
Vihake edasi! Kandke edasi oma viha ka lapsele! Vaadake, kuidas teie lapsed siis tulevikus edasi vihkavad!
Üks lastekaitsespetsialist ütles väga tabavalt – ma sain alles siis aru, et ma seda tööd olen juba väga kaua teinud, kui samade probleemidega tulid samade vanemate lapsed. Kas sellist vihkavat tulevikku sa oma lapsele tahadki!?