Üks asi, mis mulle silma jäi, oli see, et need tegelased oskasid kuidagi jube hästi tunnetada piiri, et kui palju ja kuidas lapsega suhelda. Nt tagasihoidlikumatele lastele algul lihtsalt lehvitasid või viipasid, selliste julgematega hakkasid kohe juttu ajama. Mul endal on ka selline veidi tagasihoidlikum laps, kes vahel, kui nt kuskil miski tegelane kohe mürinal nö “peale lendab”, suht ehmub, seega on minu meelest selline tunnetamine ja suhtlusstiili valimine vastavalt lapsele väga oluline.
Meil oli muidu Lottemaaga väga hea kogemus, aga selles suhtes just täpselt vastupidine. Käisin koos oma 3,5-aastasega, kellega koos “Leiutajateküla Lotte” mitu korda loetud, igapidi julge, suhtleja ja hakkaja tüdruk. Aga kohe rongi peale minnes istusid otse meie vastu kärbes Jaak ja mesilane Susumu ning olid niivõrd lärmakad ja intensiivsed, et minu tavaliselt sedavõrd julge ja suhtlusaldis tüdruk kohkus. Ning mida enam ta tagasi tõmbuda ja end minu selja taha peita üritas, seda intensiivsemalt ja kärarikkamalt nad teda lõbustada üritasid, muidugi last sellega veel rohkem hirmutades. Kusjuures sinna juurde käis veel umbes selline tekst, et: “Mul on ka vahel paha tuju, siis mulle meeldib ka jonnida. Meil on Jaapanis isegi jonnimise koolid. Näitame koos, kuidas me jonnime. [Röögivad ja trambivad jalgadega täiest kõrist]” Jne. Kusjuures mul laps absoluutselt ei jonninud, vaid lihtsalt ei rääkinud nendega, puges mu selja taha ja kartis. Heast tahtest kantud lõbustamisüritus, aga oskamatult tehtud, absoluutselt ei tajunud vajadust laps rahule jätta ja kohaneda lasta, ehkki ma ise mitu korda ütlesin, et laps kardab ja kogub julgust.
Tagajärg oli see, et minu muidu ülimalt suhtlemisaldis ja lõbusa loomuga kolmene hoidis terve päeva kõigist tegelastest nii kaugele, kui vähegi võimalik. Ning isegi näidendis kartis neid tegelasi, ehkki tavaliselt naudib teatrit täiel rinnal. 🙁 Õnneks oli Lottemaal küll ilma tegelasteta suhtlematagi küllalt tegevusi terveks päevaks ja kokkuvõttes elamus meile mõlemale igati positiivne (ning minu meelest on iga lõbustus kallis ning arvestades, kui palju ehitustööd, igapäevaseid töötajaid ja kõike seal on, pole pilet sugugi kallimate killast). Aga tegelastest ei tahtnud mu laps küll midagi teada, ainult Oskari töötoas leidis Oskariga ühise keele ja meisterdasid koos … Kui enne äraminekut pidime ikkagi kärbes Jaagu majast läbi käima (seal oli mingi kampaania, et küsimustele vastates sai pärast suveniiripoest meene, ja üks küsimus oli kärbes Jaagu majas oleva kella kohta, siis tüdruk oli nõus tulema ainult minu järel ja minu käest kinni hoides, ise värises vaprusest, ning kui olime veendunud, et Jaaku polegi kodus, ja kella üle vaadanud, põgenes tüdruk, ilma et oleks isegi ülemisele korrusele vaatama tahtnud minna – “sest äkki kärbes Jaak tuleb koju ja saab pahaseks”. Eks see ilmselt oleneb konkreetsete rollide täitjatest. Aga igatahes meie kogemuse järgi võib minna nii- ja naapidi. Muidu laps kostümeeritud tegelasi kuskil mujal kartnud ei ole.
Ning kokkuvõttes rõhutaksin veel kord, et üldiselt oli Lottemaa meie jaoks igati positiivne ja sümpaatne kogemus. Laps tahab kindlasti järgmisel aastal uuesti minna. Aga teismeliste jaoks seal ilmselt tõesti eriti midagi ei ole. Isegi need seiklusrajad tegi mu 3-aastane kõik vabalt läbi (tõsi, neil on lasteaias sarnased seiklusrajad, seega ta on varem harjutada saanud). Muu Lotte-temaatika on ka ikka rohkem koolieelikutele.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.08 16:48; 09.08 08:04;
