Teema: Ma pole piisavalt rikas teise ringi mehe jaoks

autor on väga purjus olnud

vaidlen vastu – olen mehe laste näol saanud endale väga head sõbrad. Minu jaoks ei ole mehe lapsed kunagi olnud mingi koorem, vaid lisaboonus. Oleme mehe lapsed koolitanud, alati toetanud ja ise ka neile taskuraha jaganud. Nad on nüüd täiskasvanud, oma pered – olen n.ö. kasuvanaema toredatele põnnidele. Küsitakse ikka nõu, kuidas lastega hakkama saada- kuna mul on kogemus värskem. Lapsed ise on ka tunnistnaud, et vanemate lahkuminek oli õige otsus ja kui meil käivad, siis on nii hea ja kodune tunne.

Viie aastaga ei suutnud mehe lastega ära harjuda ja nendega häid suhteid luua?

Tead, ma arvan, et sinus polegi üldse asi. Ei klappinud üks kooselu, probleemid kasvasid üle pea ja sina olid vaid viimane piisk karikas, mis “aitas” neil lahku minna. Kui see poleks olnud sina, siis oleks see olnud keegi teine. Ilmne on ka see, et niiviisi tekkinud järgmine suhe ei saagi õnnestuda. Sa olid lihtsalt “plaastersuhe”, sillaks inimeste liikumisel ebaõnnestunud suhtest vabadusse. Selliste õnnestumise tõenäosus on alla 5%. Niiet ära võta isiklikult.

EDIT: Aa, ok, teema algataja ei ole kirjatüki autor… nojah, aga mõte jääb samaks. “Sina” asendada sõnadega “see naine”

Kägu kirjutas:

Kas mulle tundub ainult või ongi vähem osalev lapsevanem teatud eas põnnide jaoks lihtsamini selles «hea vanema» rollis? Kes tuleb sünnipäevale tõukeratas näpus, samal ajal kui igapäevalapsevanem hoolitseb, hambad ristis, olme eest ja ei jaksa kalleid kinke teha. Halvimal juhul on tegemist veel tõprast isaga, kes elatise tasumisega nõus pole ja ema rassib siis nii tööd kui lapsevanemdamist kahe eest. Ja kes ennast paradoksaalsel kombel halvasti, majanduslikult saamatu ja läbikukkununa tunneb? Jep, ikka suure vaeva nägija. Nädalavahetused isaga – väga mõnus, aga kui nädala sees on laste uneaeg kell 21 ja emmed jõuavad töölt-poest-ringidest kuskil 18 paiku, jääb neid lastega koosolemise tunde õhtuti ikka nutumaiguliselt vähe. Mis Lottemaad, teatrid ja spaade külastused? See privileeg jääb pühapäevastele pereliikmetele.

Küsimus polegi rahalistes võimalustes vaid hoopis kasvatuses ja käitumises.
Kipub väga sageli nii olema, et isegi mõistlik lahus elav lapsevanem, kes elatist korralikult maksab, hakkab seda lahus elamist lapsega kohtudes üle võlli üle kompenseerima, lapsele on kõik lubatud, mitte midagi pole keelatud, ja kui see laps oma põhikoju tagasi läheb, siis sellel peamisel lapsevanemal tuleb jälle hakata kasvatama ja kuri olema.
Jalgratas jalgrattaks, aga arva, kes lapsele rohkem “meeldib”, kas see, kes lubab lõhkemiseni komme pugida, või see, kes piirab? Kas see, kes käsib enda järelt koristada, või see, kes lubab poriste jalgadega tuppa marssida? See, kes käsib õppida ja kes käib lapsega hambaarsti juures, või see, kes jookseb lapse iga tahtmist mööda kinno ja kaubakeskusesse ja lõbutsema? See, kes käsib pool üheksa magama minna või see, kes lubab nõrkemiseni telekat vaadata?

Ja lisaks, kui ka kasvatuslikud erimeelsused saavad lahus elavate vanemate vahel mõistlikult lahendatud, siis tuleb teise ringi mehe võtnud naisel ikkagi arvestada millegi sellisega, mida ta kurameerimisperioodil ei osanud arvesse võtta – mehe lapsed on suure tõenäosusega igal teisel nädalavahetusel tema juures, nad ei pruugi temasse hästi suhtuda ja kui suhtuvadki, siis on nendest aru saamine ja sellest tulenevalt ka nendega hästi läbi saamine suure tõenäosusega keerulisevõitu asi. Tore, kui õnnestub ja kui väärtushinnangud klapivad. Aega jagada tuleb ikka paratamatult. Kui tahad meest ainult endale, siis ei ole teise ringi mees sinu jaoks.

No aga armastus kompenseerib ju kõik. Kui ikka armastad, siis kannatad kõik välja. Muide, väga õige, et selles artiklis ega ka üheski muus selleteemalises loos ei siin ega mujal pole hakatud tähelepanu pöörama sellele, mida lapsed tunnevad. Üks kägu küll eespool ütles, et teismelised saavad paremini aru, mis armastus on ja et emme-issi peavad nüüd uue armastuse pärast lahku minema, aga seegi oli öeldud rohkem vanemate seisukohast. Et nad sind pärast vihkama ei hakka. See ongi peamine. Et nad sind, head inimest, pärast vihkama ei hakkaks. Selle pärast on mõistlikum ka ise olla see pühapäevavanem, lööd kaks kärbest ühe hoobiga: saad uue parema abikaasa ja lapsed armastavad sind rohkem.

Elada tuleb osata!

Kägu kirjutas:

Minu arust paras jalgratta leitamine see teema üldse. Igaüks teab juba iidamast aadamast, et mida rohkem lapsi, seda suuremad kulud. Ja mitte ainult toit, mida siin ühe teemas oksendamiseni keegi lahkas. Kõik kulud, abs. kõik. Ja veel seda ka, et kärgperenduse inimesed las igaüks tegeleb oma lastega ja oma eksidega ise. Mis krd jama see juba aastaid ketrub lollide seas, et “mehel oli pere, mees läks minema, leidis uue ja appi appi! kas tõesti mees ei saagi enam lapsI teha, mis nüid saab, laske meestel ometi persid luua, armatada, lapsi teha, kas te arvate et meestel, pole õigust lapsi saada, sellise imearsatibulinnutibi jutt ju.

Midagi ei saa aru. Äkki enne õpiks kirjutamise selgeks, kui hakkad armastama ja lapsi tegema.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Minu arust paras jalgratta leitamine see teema üldse. Igaüks teab juba iidamast aadamast, et mida rohkem lapsi, seda suuremad kulud. Ja mitte ainult toit, mida siin ühe teemas oksendamiseni keegi lahkas. Kõik kulud, abs. kõik. Ja veel seda ka, et kärgperenduse inimesed las igaüks tegeleb oma lastega ja oma eksidega ise. Mis krd jama see juba aastaid ketrub lollide seas, et “mehel oli pere, mees läks minema, leidis uue ja appi appi! kas tõesti mees ei saagi enam lapsI teha, mis nüid saab, laske meestel ometi persid luua, armatada, lapsi teha, kas te arvate et meestel, pole õigust lapsi saada, sellise imearsatibulinnutibi jutt ju.

Midagi ei saa aru. Äkki enne õpiks kirjutamise selgeks, kui hakkad armastama ja lapsi tegema.

Jutt sai vigadega, aga mõte jääb samaks. Minu jutt inspireeritud kõikidest jurajuttudest siit ja ajakirjandusest, milles üks viimastest alles hiljuti siia torgati. Kus keegi naine laskis sellist udu ja häma, mida kirjutasin. Appi, appi, elatis suur, laske meestel ometi lapsi teha ja armastada, kas siis meestel polegi õigust peret luua jne. Oli ju tibulinnujura.
Ainult piisavalt jõukad mehed suudavad ülal pidada mitut peret. Seega probleemi pole. Eelmine naine kirjutas kenasti ilmaliigsete tundepuhanguteta kõik välja. Ja imestama paneb see, et seda üldse peab inimestele selgitama, tänapäeval. Oh seda mõistust!

Kägu kirjutas:

Eks see kärgperendus nõuab ikka meeletult raha jah. Kohtusin just mehega, kellel on eelmisest suhtest kolm väikest last. Elatis siis 690 eurot kuus sellest aastast. Mees on tubli, rabab mitmel rindel, et saaks elatise makstud ja ka selles mõttes tubli, et ei plaani rohkem lapsi saada. Sellegipoolest on ju juba ette selge, et uuele perekonnale jääb tal vähe aega ja ressurssi.

mees ongi rahakott

Kägu kirjutas:

minu eksil on 3 last uue naisega lisaks meie kahele lapsele. kõigile raha küll jagub aga aega mitte.ajapuuduse tõttu kannatavad minu lapsed.
lahku läksime selle uue suhte pärast.

Ja need uued naised nüüd kelgivad siin oma suuremeelsusega, kuidas nad lubavad ja koguni käsivad ega tee vähimatki numbrit sellest, et nn isa oma lastele elatist maksab. Lastel isa küll ei ole, aga raha on, sest issi uus armastus on lihtsalt niivõrd tore inimene.

Kui selle kirjatüki autor ikka tegelikult ka eksisteerib, siis on ta lihtsalt loll, kes on kaotajaks sündinud. Teise ringi mehe omamine on lihtsalt elementaarne võimu küsimus, kumb naine, kas esimene või teine, suudab oma sõna selles kärgpere süsteemis maksma panna ehk kumma kasutada on olulisem osa mehe finantsidest.
Või kuidas mehe esimese ringi naisel on lihtsam vaene olla, kui mees juhtub ta koos lastega maha jätma ja omale võimuka teise naise võtma, kellega samuti lapsed soetab?
Vaesemapoolne naine muidugi ei olegi kunagi eriti tark, vastasel korral ta ei oleks vaene.
Ma elan juba ligi 20 aastat nn teise ringi mehega, vaene ma just ei ole, aga kogu pere jooksev raha nii meie ühiste laste kasvatamiseks, hobideks, majapidamiseks kui perereisideks tuleb mehe rahakotist.

Kägu kirjutas:

Minu tutvuskonnas on kõigil lahkuläinud isadel suhted lastega väga head.

Kui palju neid sul seal tutvuskonnas siis on? Ja mis pagana “head suhted”? Mul on oma kaugete sugulastega Prantsusmaal ka täitsa head suhted – ikka helistame ja tsätime ja käime külas.
Aga kui nad peaksid mu vanemad olema, siis tuleks küll öelda, et mul pole vanemaid.
Ma ei saa aru saamagi, kuidas seda ei mõisteta. Kodunt välja kolinud isa, mingi teise naisega elav isa, isa, kes ei ole ema mees, ei ole täisväärtuslik isa, ükskõik kui “head suhted” sul temaga on.
Sama käib ema kohta. Pealegi ei süüdista ma siin praegu kedagi eraldi, vaid lihtsalt konstateerin fakti: lahkuläinud vanemad ei ole enam vanemad, lastel ei ole enam peret ja nende suure õnne ning rahulolu võite kirjutada ainult oma fantaasia arvele, mis peab teid rahustama. See, et lapsed väga palju välja kannatavad ja ei teegi skandaali ega tõsta iga päev kisa, ei tähenda veel, et nad on õnnelikud ja rahul.

See laste rahulolu ja rõõmu toonitamine on sama rõve kui vägistaja ütleb vägistatavale: sul on ju hea, on ju, eks ju? Ja räägib teistele ka, et ta ise tahtis.

Kui ringi tõmbate, siis vähemalt tunnistage, et jama küll, aga me teisiti ei saanud, ihu nõudis. Lapsed tuli ohvriks tuua.

Kägu kirjutas:

Kui palju neid sul seal tutvuskonnas siis on? Ja mis pagana “head suhted”? Mul on oma kaugete sugulastega Prantsusmaal ka täitsa head suhted – ikka helistame ja tsätime ja käime külas.
Aga kui nad peaksid mu vanemad olema, siis tuleks küll öelda, et mul pole vanemaid.
Ma ei saa aru saamagi, kuidas seda ei mõisteta. Kodunt välja kolinud isa, mingi teise naisega elav isa, isa, kes ei ole ema mees, ei ole täisväärtuslik isa, ükskõik kui “head suhted” sul temaga on.
Sama käib ema kohta. Pealegi ei süüdista ma siin praegu kedagi eraldi, vaid lihtsalt konstateerin fakti: lahkuläinud vanemad ei ole enam vanemad, lastel ei ole enam peret ja nende suure õnne ning rahulolu võite kirjutada ainult oma fantaasia arvele, mis peab teid rahustama. See, et lapsed väga palju välja kannatavad ja ei teegi skandaali ega tõsta iga päev kisa, ei tähenda veel, et nad on õnnelikud ja rahul.

See laste rahulolu ja rõõmu toonitamine on sama rõve kui vägistaja ütleb vägistatavale: sul on ju hea, on ju, eks ju? Ja räägib teistele ka, et ta ise tahtis.

Kui ringi tõmbate, siis vähemalt tunnistage, et jama küll, aga me teisiti ei saanud, ihu nõudis. Lapsed tuli ohvriks tuua.

Täpselt nii see on. Minu eks räägib ka alati, kui toredasti kõik on ja lapse elu on nii tore. Seda, et laps vahel nutab, et issit ei ole, seda ta ju näe. Mida laps tunneb, et issi kasvatab nüüd võõraid lapsi, mis laps tunneb, kui kohtume ta isaga lasteaias, mina viin meie last, issi viib võõrast last, see pole kellegi asi. Muidugi ei ole see päriselt enam tema isa ega see uus perekond ei ole tema perekond, seal on ta külaline. Kõik need vahvad vahetused tulevad ikkagi laste arvelt, imelik, et seda siis endale ei julgeta tunnistada.

Kägu kirjutas:

Ma ka ei saa aru, kuidas täisaruga inimesed endale kinnisilmi, sõrmed kõrvas, sisendavad, et kõik on korras, kõik on täpp-selt nagu enne, laps ei kaota midagi, ta on õnnelik jne. Milline enesepettus.
Lisaks on selgelt märgatav, kuidas neis lahutusteemades tegelikult üldse lastest ei räägita, nagu neid ei oleks olemaski.
Jah, ma ei räägi vägivaldsest suhtest, kus üks on märatsev alkohoolik või poolsurnud narkar. Ma räägin ikka sellest, kuidas “tunded said otsa”.
Pubekad teevad lapsi. Kui kahju on lastest.

No see “laps ei kaota midagi, laps on isegi õnnelik” ei pruugi olla enesepettus ka siis, kui perekonnas olid pidevad tülid.

Mis sa arvad, kui tore on olla laps sellises kodus, kus sa oled sunnitud pealt vaatama-kuulama oma vanemate pidevaid tülisid? Mul on kogemus – ei ole eriti tore! Nii et mina lapsena ausalt soovisin, lausa “nõidusin”, et vanemad lõpuks ometi lahku läheksid ja olin õnnelik, kui nad lõpuks läksidki lahku. Sest ma tahtsin lihtsalt kodurahu ja selle ma ka sain. Ja oleks võinud tõesti veidi varemgi lahutada.

Aga kui kärgperendusest rääkida, siis loomulikult on raske, kui laste arv, keda ühel inimesel oma sissetulekust ülal pidada tuleb, kasvab väga suureks. Kui mehele on jõukohane pidada ülal 2-3 last, ei pruugi mehele enam sama jõukohane olla ülal pidada 4-5 last. Selline kärgperendus, kus ühe inimese (ütleme, mehe) laste arv kasvab suureks – see toimib materiaalselt valutult tõesti ainult siis, kui vähemalt üks (mees või siis uus naine) on piisavalt jõukas sellise elustiili jaoks. Jah, paljude lastega kärgperendus on kallis elustiil. Siin polegi nagu midagi vaielda.

(Minu isal oli kokku 3 last, seega mitte jahmatavalt suur arv, ja need sai ta ülal peetud).

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kõik need vahvad vahetused tulevad ikkagi laste arvelt, imelik, et seda siis endale ei julgeta tunnistada.

Ma ka ei saa aru, kuidas täisaruga inimesed endale kinnisilmi, sõrmed kõrvas, sisendavad, et kõik on korras, kõik on täpp-selt nagu enne, laps ei kaota midagi, ta on õnnelik jne. Milline enesepettus.
Lisaks on selgelt märgatav, kuidas neis lahutusteemades tegelikult üldse lastest ei räägita, nagu neid ei oleks olemaski.

Jah, ma ei räägi vägivaldsest suhtest, kus üks on märatsev alkohoolik või poolsurnud narkar. Ma räägin ikka sellest, kuidas “tunded said otsa”.
Pubekad teevad lapsi. Kui kahju on lastest.

Tänapäeval saadakse lapsi üldse ilma meheta ehk spermadoonori abil – ühiskond on selle valiku ilma vastu vaidlemata aktsepteerinud. Miks selle koha pealt keegi sõna ei võta, vaid räägitakse naiste õigustest ilma mehe poolse sekkumiseta lapsi saada ja looteid kaotada? Kuidagi silmakirjalik ei tundu nendest “õnnetutest” lastest rääkida, kes isaga 24/7 ühe katuse all ei ela, aga kelle isa kuhugi jäädavalt ei kao?

Kägu kirjutas:

Tänapäeval saadakse lapsi üldse ilma meheta ehk spermadoonori abil – ühiskond on selle valiku ilma vastu vaidlemata aktsepteerinud. Miks selle koha pealt keegi sõna ei võta, vaid räägitakse naiste õigustest ilma mehe poolse sekkumiseta lapsi saada ja looteid kaotada? Kuidagi silmakirjalik ei tundu nendest “õnnetutest” lastest rääkida, kes isaga 24/7 ühe katuse all ei ela, aga kelle isa kuhugi jäädavalt ei kao?

No see on ikka hoopis teine teema ju. Kui lapsel pole isa kunagi olnudki, siis ei oska ta seda ka taga igatseda. Siin on juttu lastest, kellel oli terve perekond olemas, suhted isaga välja kujunenud ja siis äkki isa lahkub ja tema perekond ja elukorraldus muutuvad. Minu sõbranna sai doonorspermaga lapse, tal on väga tore perekond ja laps õnnelik. Tema elus pole mingeid muutusi olnud, kõik on algusest peale paigas. Lahkuminek on ikka hoopis midagi muud ja pühapäevaisa pole enam see, mis pärisisa.