No niii, üleeile sain triibud testile, kuid eile õhtul hakkas määrima, täna panin sideme, sest enam ei piirdunud ainult paberile pühkimisega. Eks nüüd siis ootab-vaatab, mis saab. Arsti aeg on 8.mai…..raseduse alguse määrimine on isegi ok, aga seda on naaatuke liiga palju mu meelest…aga mine tea….
Kas erakorralist pole lähedal, kuhu pòòrduda?
Minul määris raseduse alguses paar päeva ja lausa side oli all. Ja 16 nädalal hakkas ka veritsema ja ikka korralikult ning tulipunane veri, aga kõik oli siiski hästi. Arst põhjust ei osanud öelda, miks nii oli. Laps sündis 41+1 nädalal ja terve kui purikas 🙂
Ilmselt on see kahjuks katkemine ja kui sul võimalik, siis palun pöördu arstile ja küsi duphastonid peale. Duphaston võib aidata rasedusel püsima jääda, vahet pole, et rasedus nii väike. Ka emo saab sulle need välja kirjutada.
Minul endal oli ka katkemine ja olin loll ning lugesin siit teemasi, et mul ka määris ja kõik ok jne. Seega ma ei rääkinud arstile oma määrimistest ja lõpuks läkski nii, et ühe õhtusest määrimisest sai hoopis katkemine, hommikuks oli paras verejooks kohal.
Paraku aga tegelikult kõigil ei lähe niihästi, et ongi kõigest väike määrimine. Hiljem ütles minu arst, et kui oleksin kohe emosse või tema poole pöördunud ja duphastonid peale saanud, siis oleks rasedus võibolla püsima jäänud.
Minul oli nii, et 6 nädalal sain positiivse rasedustesti. Olin üliõnnelik. Kui saabus KV UH-i aeg kätte, tegin tol hommikul nö igaksjuhuks uue testi, sest ei ühtegi sümptomeid ega muid tunnuseid ei olnud. Rasedustesti tulemus oli õhkõrn roosa, peaaegu olematu ja hakkasin siis muretsema, kas “täpikesega” kõik korras, kas olen ikka veel rase jne. UH-s selgus, et kõik-kõige paremas korras. “Täpike” liikus aktiivselt ja temaga oli kõik korras. Siis sain aru, et muretsesin liiga palju. Ja need testid panevad ikka palju pange kaa. Kõige parem on hcg veretesti tegemine, saad kõige parema ja kindla tulemuse, kui see kodutest.
Kas käisid hommikul veretesti tegemas?
Minul oli nii, et 6 nädalal sain positiivse rasedustesti. Olin üliõnnelik. Kui saabus KV UH-i aeg kätte, tegin tol hommikul nö igaksjuhuks uue testi, sest ei ühtegi sümptomeid ega muid tunnuseid ei olnud. Rasedustesti tulemus oli õhkõrn roosa, peaaegu olematu ja hakkasin siis muretsema, kas “täpikesega” kõik korras, kas olen ikka veel rase jne. UH-s selgus, et kõik-kõige paremas korras. “Täpike” liikus aktiivselt ja temaga oli kõik korras. Siis sain aru, et muretsesin liiga palju. Ja need testid panevad ikka palju pange kaa. Kõige parem on hcg veretesti tegemine, saad kõige parema ja kindla tulemuse, kui see kodutest.
Mingist ajast hakkabki hcg tase langema.. padurasedana ei pruugi ka positiivset testi saada
Aga anna siis Meile teada, kuidas UH-i läks. Kas kõik on hästi?
Ah pole hullu käisin eile Tartu Kliinikumi erakorralises 6+2 nädalaga kuna oli mingi kahtlane pruun, küll vähene aga siiski määrimine ja kõht ka tuikas. Vaadati üle, rasedus väike , et hästi ei saa mõõta, noh heaküll, muidugi olin ma ise kindel, et midagi on nihu. Heaküll kontrolliti siis määrimist, arsti sõnul tema ei näinud seal küll midagi, ilus puhas vedel voolus!? Nii lasin hcg teha, see muidugi oli kahtlaselt madal…küsisin, et ega mul siis vist lootust pole, nii rahulikult vastati MIKS? IKKA ON!!!
Noh ok.ilus kena loomulikult need kõik olid vastused mis minu enda jaoks olid kahtlased.
Öösel kell kolm oli siis uuesti mingi pruun määrimine ja pool kuus ehtne verine määrimine. Nutsin natuke justkui miskit rohket kohe ei tulnud. Võtsin end kokku, et lähen siis erakorralisse, kuna dr. eile ütles, et nagu midagi on tulge kindlasti kohe siia vastuvõtule. Niisiis tõusin poole kuuest voodist püsti,olin kurb ja ruttasin seitsmeks EMOsse, mõtlesin, et mis ma ikka ootan. Jõudsin EMO uksest sisse silmad märjad kurtsin mure ära tädile. Ütlesin, et eile käisin juba murelikult, et soovin vastu võttu günekoloogiasse. Selle peale öeldi, et me ei hakka tunniks ajaks kedagi alla valvesse kutsuma, et tunni ajapärast saate tava uksest vastuvõtule!!!!!! prrr!!! apiii!
Noh vaatasin siis Terevisioooni EMOS tunnikese nuttes ja valutades, ühtegi patsienti selle aja jooksul seal ei käinud, kedagi ei huvitanud kuidas ma end tunnen!? Läksin siis valvearsti vastuvõtule, seal ma olin nagu nähtamatu, istusin veel pea tunni…siis kutsuti kabinettti,rääkisin mis mure..selle peale mingi näitsik nn. arst või kes iganes ütles, et kui Te tahate siis me VÕIME vaadata!??? Ma küsisis mis mõttes kas ma tahan?, et no ma ei tea , et ega tegelikult ma tulin niisama Terevisiooni vaatama , et ega mul polnudku midagi, äitäh Teile! Ja tulin lihtsalt tulema…
Ma tahaks karjuda kõva häälega! Kas see on ERAKORRALINE MEDITSIIN, USKUMATU!
Selge on see, et tõenäosusega on see raseduse katkemine ja pean sellega toime tulema aga no hallooo , mis suhtumine,…ma lihtsalt olen šokeeritud suhtlemis oskusest patsiendiga. Kas raseduse kaotanud naine on mingi piimapakk tööstuse liinil, läks katki kõrvale, järgmine…
Mul lihtsalt pole sõnu!!!!!!!
Uskumatu suhtumine seal siis…ma peaksin sinna homme minema…mul oli ka vaid õhkõrn triip ja madalate numbritega veretest, aga juba 6 päeva peale viljastumist hakkas veidi määrima, pearinglus, väsimus, jne. Ja ka emakas läks iga päevaga järjest rohkem toonusesse ja igakord kui ärritusin, liigutasin end veidi rohkem, auto kiirendas siis mul oli kõht nii toonuses nagu hakkaks kohe sünnitama. Olen 34 ja 3 lapse ema ja pole enne sellist asja raseduse alguses kogenud. Ehk siis karta oli koguaeg et ju emakas ta välja viskab, mida ta nüüd täna õhtul tegigi aga mõtlesin ka et lähen hommikul sinna erakorralisse kontrolli UH-sse et kas kõik puhastunud või mis seal toimub…aga nii lugedes ei julge sinna minnagi…
Armas teemaalgataja ja viimane kägu – teile mõlemale kiiret taastumist ja ärge andke alla! Paraku on need arstid liiga külmavõitu-neil kõigist savi! Minul esimese rasedusega oli pea sama teema. Olin rase 12+ ja just 1 päev enne KV UH-i hakkas punast verd tulema. Läksin siis kohe emosse (kell 18.25), ootasin järjekorras 2h enne kui üldse jutule võeti. Siis seletasin pisarates ja kõhuvaluga, mis mureks. Tegid veretesti, mille peale öeldi, et kõik korras. Seejärel tehti UH-i ja arst ütles peale pikka vaatamist, et ei näe midagi, et ma läheksin koju ja puhkaks. Ütles, et helistaksin hommikul oma arstile! Läksin koos mehega koju, nutsin ja aimasin halba. Sain magama 00.15. Öösel kell 04.00 tundsin aga midagi alt välja tulemas. Läksin wc-sse ja kus voolas verd, hakkasid tükid tulema. Hüüdsin meest, ja tuli vaatama. Üritas aidata, aga Ma ei suutnud midagi ega muule mõelda kui oma Täpikesele. Kell 06.00 hakkas õudus pihta – hakkas verd tulema täiega ja oli megavalus. Nii valus, et arstid ütlesid, et nad ei saa midagi teha, võta valuvaigistit ning see aitab. Ma olin nii nõrk, olin palju verd kaotanud. Olin rohtusi täis söönud, et valus poleks. Ma läksin sinna KV UH-sse, mis mulle oli määratud. Arst naeratas ja küsis, kuidas enesetunne on? Vastasin, et kaotasin eile oma beebi. Kontrollisid ja kõik oli kenasti ära puhastunud. Ma valutasin eelmine päev terve päev otsa kõhtu jalad kõveras ja seda verd tuli väga-väga palju. Mees ûtles, et oleks pidanud nad tegelikult haiglasse sisse kirjutama. Ma tean, mida te tunnete! Meil õnneks nüüd 1a poiss kodus, kes toob päikest igapäev koju 🙂
Kirudes arste: mul oli raseduse katkemine, olin võõres linnas, öösel olid valud ja verejooks, hommikul läksin võõra linna haiglasse. Poed polnud veel lahti, sidet mul polnud, mingi vetsupaberi nutsakas oli püksis. suvine aeg lühiksed püksid: tunnen kuidas veri mööda sääri alla jookseb. Mulle vastu tulnud inimene mõõtis mind pealaest jalatallani ja teatas, et arst on koosolekul, oodake pool tundi.Tundub, et koosolek on tähtsam kui verejooksuga patsient.
Mees ûtles, et oleks pidanud nad tegelikult haiglasse sisse kirjutama.
Mis arst su mees on?
Ta ei ole arst. Aga kui Su mees näeb pealt, kuidas oma naine jookseb verest “tühjaks”, ja valud talumatud koos rohkete pisaratega, tahtis mees arsti kutsuda. Infoliinis öeldi, nad ei saa midagi teha. Ma lamasin terve päev ja valutasin kõhtu, tõusin igakord voodist nii, et nii kui liigutasin, hakkas veri voolama ülevalt alla. See jant kestis poolteist päeva. Õnneks feise raseduse kandsin 41+1 ja sain toreda poja. Lihtsalt rasedused ei lähe alati kõik nii nagu soovid. Eks see naistele raske ole, aga naised on tugevad ja igasmõttes.
Et siin ainult negatiivsed kogemused tooni andma ei jääks ja inimesi päris ära ei hirmutaks, siis räägin vahele oma hiljutisest kogemusest, mis oli ainult positiivne ja täis hoolivat suhtumist. Mina läksin ka ITK erakorralisse vastuvõttu verejooksuga 10+ nädalal. Juba registratuuris olev tädi oli väga mõistev ja katsus mind rahustada (kuna mul käed täiesti värisesid, nii et telefon kukkus maha kildudeks) ja lohutas, et alati ei pruugi verejooks kohe kõige halvemat tähendada. Suunas mu kohe vastuvõtu õe juurde, kes oli samuti väga sõbralik, küsitles mind lühidalt sel teemal millal hakkas, palju verd on tulnud, kas valusid on (ei olnud) jne, lohutas, et see on juba väga hea märk, kui valusid pole. Siis helistas arstile, kes pidi mu läbi vaatama ja teda pidin maks 10 min ootama. Arst vaatas UH-ga et süda lööb kenasti (milline kergendus!), aga kuna verejooks ei ole lakanud, võib olukord siiski natuke ohtlik olla, sest loode on veel üsna nõrgalt kinnitunud ja veri võib ta kaasa võtta. Pakkus võimalust ööseks haiglasse jääda, et silma peal saaks hoida ja et hommikul saaks kohe uuesti UH-ga kontrollida ja seda võimalust ma ka kasutasin. Anti siis mingit verejooksu peatavat rohtu ja sidemeid ja soovitati lihtsalt puhata ja oodata. Hommikuks oli verejooksu juba palju vähem, UH-ga paistis ka et süda kenasti lööb. Arst kirjutas nädalaks ajaks haiguslehe ja soovitas nii kaua kui verejooks kestab väga rahulikult võtta. Nüüd mul juba 20+ nädalat ja kõik on siiani hästi kulgenud. Aga ITK personalile erakorralises ja sünnituseelsele osakonnale on mul küll ainult kiidusõnu öelda.
Minul oli näiteks selline kogemus. Mai lõpus hakkasid päevad. Olid natukene kummalised. Mis seal ikka, vahel ju ongi verevaesemad jne. Juunis määris ainult 2 päeva ja siis tegin testi- rase! UH´sse sain juuni lõpus ja selleks ajaks oli juba 6 nädalat rasedust. Tean täpselt, millal jäin. Päev enne päevi. 😛 Tütar nüüd juba aasta ja paar kuud peale. 🙂 Ära nüüd üle mõtle ega looda, samuti ära midagi hullu ka arva. See lihtsalt väikene võimalus, et sul sama variant. 🙂 Lihtsalt ela hetkes ja vaata mis saab. Ma usun, et kui ma oleks juuniks juba teadnud, et rase, siis oleks ka vist natuke paanitsenud.
Endal sama mure. Sain ka hiljuti kaks triipu testile. Olin niii niii õnnelik ja rõõmus. Nädalaks seda rõõmu jaguski. Üleeile hakkas korraks tumepunast, pigem pruunikat verd määrima. Eile päeval samamoodi ja natuke rohkem juba. Läksin erakorralisse, seal tehti vereproovid ja uh. Vereproov näitas rasedust, aga uh- st pole loomulikult veel midagi näha. Saadeti koju, et jälgida kas veritseb edasi ja kui asi väga hulluks läheb siis vaja tagasi minna. Ja nüüd ma siin olen, rõõmu asemel on mure ja kurbus. Eile õhtust kuni tänaseni enam ei määri üldse. Iiveldab ainult ja väga väsinud ja unine on olla. Vastik on selles teadmatuses olla, et olen ma veel rase või ei. Kas mu täpike kasvab ja areneb edasi või mitte 🙁
Määrimine ei tähenda alati katkemist. Mul määris 3 NÄDALAT!!!! Alates ca 5 nädalast vist. Oli selline tumepruun, väga palju ei tulnud, aga pesukaitset pidi ikka kasutama. Täna 16+ ja kõik on OK. Käisin ka erakorralises, öeldi, et kui tahab katkeda, ega siis midagi teha ei ole..kui palju tulema hakkab, siis tagasi. Lugesin ka meeletult foorume, nii eesti kui inglise keeles…iga kolmandal naisel pidi määrima…mõnel terve raseduse…mõnel esimese trimestri.
Kui mul sõbrannal katkemine, siis tal tuli alguses roosat limast ja iga päevaga aina rohkem…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
