Avaleht Ajaviite- ja muud jutud Mälestus lapsepõlvest

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )

Teema: Mälestus lapsepõlvest

Postitas:
Kägu

Mis on teie esimene mälestus, mis teil meenub, kui oma lapsepõlvele mõtlete?

Mul meenub, kui kunagi sugulastele Mustamäele külla läksime ja see, kui palju inimesi seal oli ja kuidas elu ümberringi käis, tundus minu jaoks nii tohutult põnev (ise olen väikesest maakohast pärit). Sel ajal olin oma sugulaste peale nii kade, et tahaks ka nii väga kuskil paneelika korteris elada, mis mul nendest loomadest, sellest suurest rohelisest aiast, vaikusest ja järvest maja taga…

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(21) (1)


Postitas:
Kägu

Väga palju helgeid mälestusi, reeglina aegadest, kui lapsena suviti maal sai õega koos mängitud.

(7) (0)


Postitas:
Kägu

Ma mäletan kuidas vanaema meid õega 3-4.aasta vanuses lasteaeda viis ja meie röökisime nagu segased ja põlvili anusime, et ta meid kaasa võtaks ja sinna ei jätaks.
Sõpradega oldud aeg ja kõik need mängud jms on ka hästi meeles aga kõik muud ei tahaks mäletada.

(11) (2)


Postitas:
Kägu

Meenub hiiglaslik kombain viljapõllul. Seda monstrumit võis lõputult vaadata.

(12) (0)


Postitas:
Kägu

Lapsepõlv – ema õmmeldud uued helesinised põlvpüksid. Koguaeg esimesena torkab see pähe. Ei tea miks.
Lapsepõlv üldises mõttes väga väga suur hunnik sõpru õues. Suviti hilja õhtuni maja taga mängimine. Soe suve lõhn.
Miskipärast oma perega ei seostu mul ühtegi ilusat mälestust. Isegi kui proovin pingsalt, ikka ei tule.

(6) (0)


Postitas:
Kägu

Ma ei tea, vbla keegi teab sajaprotsendiliselt, et see on just tema ESIMENE mälestus lapsepõlvest. Mina ei tea, milline esimene on. Lapsepõlvest on hulk mälestusi, aga ajalisse järjekorda on neid esimese otsa omasid ikka üsna keeruline panna.

(8) (6)


Postitas:
Kägu

Ma ei tea, vbla keegi teab sajaprotsendiliselt, et see on just tema ESIMENE mälestus lapsepõlvest. Mina ei tea, milline esimene on.

Ilmselt väljendasin end halvasti. Mõtlesin seda, et kui keegi palub teil oma lapsepõlve mälestustest rääkida, siis mis on see asi, mis teil kohe pähe tuleb? Mõni eriti erk mälestus, kas siis just väga hea või väga halb, et nii selgelt meelde jäi.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(8) (1)


Postitas:
Kägu

mälestusi on hästi palju – kui ema mind kleidiga õue saatis (igaks jõuluks õmmeldi ilus kleit ja kui hakkas väikseks jääma- siis anti niisama selga). Muidu jooksin dressides ringi. Eks ronisin aia otsa ja jäin aialipi külge kleiti pidi rippuma – röökisin nagu pasun aia küljes. Isa tõstis maha ja kleit oli lõhki kah! Ema lohutas, et saan jõuludeks uue.
Mäletan, kuidas maakodus läksin maja taha metsa suure kivi juurde ja ise oskasin tagasi tulla – nii põnev oli see tunne, kui tundsin – et saan ise hakkama
Pikutasin hommikul ema-isa voodis ja mõtlesin, et mis asi see mina on, olin kuskil 4ne.
Suuremana lamasin rohus, vahtisin pilvi ja mõtlesin -kõik on nii hästi – on kooli vaheaeg, mul on tore pere ja muresid ei ole mingisuguseid!

(24) (1)


Postitas:
Kägu

Kõige eredamalt meenuvad suveõhtud, kui tulime naabritüdrukuga ratastega ujumast, köögi uks oli lahti, ema küpsetas pannkooke ja lõhn hõljus üle õue. Olime siis juba koolilapsed.
Kui olin väike, ei meenu suurt midagi, ehk see, kui saime kutsika ja möllasime temaga päevade viisi õues.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(8) (0)


Postitas:
Kägu

Huvitav, et mina mõtlesin ka, et mis see mina on 🙂
Aga esimesed mälestused on seotud meie tolleaegse kodu ja päikesega seal. Ma ei tea, kas see on esimene mälestus, aga mäletan, kuidas tahtsin päikesepaistelisel hommikul vanemate juurde nende voodisse minna ja milline õnnis rõõm see oli sinna pugeda. Ja siis samasuguse nubluna, vb 4-aastasena püüdsin kuskil keskhommikul esikus päikeseviirus raadio järgi virgutusvõimlemist teha ja mõtlesin, et mis see algseis on.

(11) (0)


Postitas:
Kägu

Minu ESIMENE mälestus on selline, et toimus pildistamine ja mina istusin oma tädi süles ning tema kõrval oli üks suure habemega mees. Teda ma hirmsast kartsin ja kogu aeg vaatasin, et ta mulle lähemale ei tuleks.
Mingi 14-16 aastat hiljem nägin ma ka seda pilti ning selgus et ma olin siis 1,5 aastane.

(11) (0)


Postitas:
Kägu

minu esimene mälupilt on selline, et istusin lastesõime esikus nn mähkimislaua peal ja ema pani mulle kirjusid flanellist sipukaid jalga.

(8) (3)


Postitas:
Kägu

Mäletan, et mind viidi mööda pikka hämarat koridori kuskile ruumi, kus oli suur ümmargune paljude tuledega pimestav lamp, valges kitlis näomaskidega tõsised inimesed ümberringi, mind hoiti süles ja asetati siis palja kehaga sellele jääkülmale lauale – mäletan siiamaani seda õudust täis tunnet ja et mind emast lahutati – ema jäi kabineti ukse taha istuma. Põhimõtteliselt meenutab see mälestus midagi sellist nagu tulnukaröövi üleelanud inimesed võiksid tunda või mäletada.
Kui täiskasvanuna ema käest uurisin, et mis imelik mälestus see on, selgus, et olin alla aastasena oma pea vastu tugitooli ratast katki kukkunud – kiirabis õmmeldi peahaav kokku. Kiirabis oli veel öeldud, et hea, et pealuu lõge polnud veel kinni kasvanud, et see suur löögi jõud läks läbi selle lõgeme välja.
Uskumatu, et alla üheaastaselt kogetud sündumus võib niimoodi ajus salvestuda ja terveks eluks meelde jääda.

Järgmised mälestused on ikka aastaid hilisemad – Soome TV pealt tulevad lastesaated (mingid ümmargused mummud punane ja sinine), minu tuba, ehitud kuusk, kõrvapõletikud, lasteaia toidud (leivasupp ja kaamelitatt ehk karamellikisell) ja mõned lasteiaiakaaslased, vihmaussi poolekstegemine, lasteaia kokkuklapitavad voodid (kartsin, et mind klapitakse koos voodiga kokku ja pannakse kappi kus ära lämbun), öine äike (pagesin hirmust vanemate voodisse), oksendasin lasteaiakasvataja peale. Kui nüüd mõelda, siis kõik need mälestused sisaldavad mingeid tol hetkel olulisi emotsioone.

(9) (2)


Postitas:
Kägu

Mina mäletan, et vanaema õde elas kusagil Karu tänaval mingis muldvanas puulobudikus imeväikses korteris, kus wc oli kusagil eemal õue peal. Kui seal külas käisime, siis ma ei saanud aru, kuidas nii koledas kohas on võimalik üldse elada. Seal oli umbes samasugune ümbrus ja elu nagu filmis “Tagahoovis”. Meie pere elas uhkes Stalini aegses kõrgete lagedega suures korteris, kus köök oli sama suur kui elutuba. Vannituba oli äge – seal oli suur veeboiler, mille all oli puudega köetav ahi, et vesi soojaks läheks. Jutt käib Tallinnast.

(6) (0)


Postitas:
Kägu

Esimene meenutus on päikse käes liivakastis mängimine.
Samuti mäletan, et jooksin hommikul rõõmsalt õue, jalas punased püksid. Naabri kukk nägi ja jooksis mulle heast peast kallale. Pärast öeldi, et ei tohi punast kanda 🙂
Hilisemas eas juhtus, et läksin oma uute Tartu botastega poodi ja astusin kogemata porilompi. Nutumaitse oli suus.
Pilvede vaatlemist mäletan ka . Üldse oli lapsena koguaeg hea ilm. Mina olin iga ilmaga ainult õues.
Tallinna kohta meenub, et seal oli müügil mingi väiksem saiapäts. Kodulinnas sain ainult tavalist suurt saia. Kohukesi müüdi ka ainult Tallinnas.
Kodus mängis ka pidevalt raadio. Võimlemise saade on ka hästi meeles.

(7) (0)


Postitas:
Kägu

Isa surm. Võõrad onud tulid meile koju, et teatada, et isa sai infarkti ja suri teel haiglasse. Mäletan, et emale ütlesin, et ma nutan sellepärast, et mul läks midagi silma.

(11) (0)


Postitas:
Piibuga naine

1) Kõnnin roosas kleidis ja vaatan, kuidas ema katab lauda – võtab laudlina madalast sahtlist, märkan pilti seinal, tuul liigutab kardinat. See on minu aastasel sünnipäeval. Arvasin alati, et see on mingist külaskäigust, aga kui ma tuba kirjeldasin, selgus, et see on minu kõige esimene kodu. Fotosid sellest kodust pole ja ära kolisin ma sealt umbes 1,5-aastasena.
2) Seisan ema-isa magamistoas suure peegli ees, hoian uhiuue põlle volangidest kinni ning imetlen pähepunutud patse. Olen 2,5-aastane ja seda pean ma esimeseks teadlikuks mälestuseks, seda millest alates ma vist aiman, et olen “mina”

(6) (1)


Postitas:
Kägu

Üldse oli lapsena koguaeg hea ilm.

Tallinna kohta meenub, et seal oli müügil mingi väiksem saiapäts. Kodulinnas sain ainult tavalist suurt saia.

Oli jah hea ilm, mina ka mäletan seda. Päike säras ja ilusad pilved olid. Aga Tallinnast sai just pikka saia, mida mujal ei müüdud. Väikest saia ei mäleta. Sai oli vanasti küll täitsa müstiliselt hea!

(6) (0)


Postitas:
Kägu

Vanaema pannkoogid suhkruga ja vanaaegsete tähtedega väike raamat, millest ta meile mõnikord jutte luges.

Suur õunapuuaed, kus meil kahe puu otsas ka ronida lubati.

Koos isa ja emaga autos, kus ma täiest kõrist laulda röökisin (viisi ma ei pidanud ega pea siiani) ja vanemate naeratavad näod.

(3) (0)


Postitas:
Kägu

On kevad ja ma lähen õue. Õues maja ees on suur kask, mis õitseb parajasti, kõik on neid pikki rippuvaid urbi täis. Kasel on ka rohelised hiirekõrvad.
Minul on seljas eest nööpidega roosa kootud kampsun.

(2) (0)


Postitas:
Kägu

Väidetakse, et laps hakkab end mäletama alles mingi 3-4-aastaselt. Siin kirjeldavad mitmed mälupilte imikueast. On see võimalik või lihtsalt ettekujutus?

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(1) (1)


Postitas:
Kägu

Minu esimesed mälestused on jalutuskäigust vanematega – mina kõndisin ema ja isa vahel käest kinni hoides ning nemad lennutasid mind kätest tõstes üle lompide. Ema arvates võisin ma olla nii kahe-kolmene.

(2) (0)


Postitas:
Kägu

Kõige esimene mälestus, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, on haiglas olemine 3-aastaselt. Põgenesin palatist teise lapse juurde mängima, mind otsiti terve osakonnaga 😀

(3) (0)


Postitas:
Kägu

Minu esimene mälestus on oma 3. sünnipäevast, kui ma sain kingituseks ilusa lokkidega saksa nuku. Edasi on järjest mälestusi Tallinnas käikudest loomaaeda ja Tšehhi lõbustusparki. Olin ka maalaps ja iga suvi viisid vanemad meid õega korra Tallinna. See oli aasta suursündmus. Ükskord sai ema kusagilt poest kohukesi, lillakas paberis. Maapoodi ei jõudnud selliseid ilmaski.
Mäletan, kui keegi külas käis. Siis oli lõbus ja teistmoodi.
Mäletan pikki õuesolemisi. Suvel mängisin heinakärpa all nukkudega või ehitasin okstest pisikesi onne neile. Talvel võisin lõputult kelgumäel olla. Karupükste või puuvillaste dressipükste põlvekohad olid täiesti märjad ja jääs. Krobisesid ainult. Kootud kindad samamoodi. Haige olin siiski vaid korra talve jooksul. Siis oli ka tore, ema tegi lemmiktoite ja sain koju jääda ning päev läbi telekat vaadata. Ükskord näitas päevasel ajal “Kolme musketäri”, küll ma olin siis õnnelik, et haigus nii õigel ajal tuli!

(4) (0)


Postitas:
Kägu

Kui lapsepõlvele mõtlen, siis esmane, mis meenub, on mina isa süles ja isa mulle raamatut lugemas. Ma olin täiesti hull raamatute järele ja isa luges mulle kogu aeg ette. Üldse olin ma “oma isa tütar” – elasingi põhiliselt tema süles. Mäletan, et kui olin ca 10-aastane, siis küsiti minult, et olen juba nii suur, millal ma enam isa sülle ei roni. Vastasin, et seni ronin, kuni mehele lähen ja siis hakkan mehe sülle ronima.
Isa “tõttu” hakkasin ka ise 4-aastaselt lugema – isal oli häälepaelte op ja ta ei saanud enam mulle lugeda, kuid “Eesti rahva ennemuistsed jutud” olid just poole peal. Trükitähti ma teadsin ja kui mõnda kirjatähte (nt g ja d) ei teadnud, siis küsisin. Veerisin siis isa abil raamatu lõpuni.
Ema räägib siisani, kui kohutav oli seda lõputut tundide kaupa veerimist kuulata – ta pani köögiukse kinni, et ei kuuleks (remark: ema mul vene rahvusest ja kuigi ta eesti keelt räägib, siis tema ettelugemine oli kummaline ja mulle ei sobinud). Paar päeva pidi kannatama, siis läks asi soravaks.
Eks mälestusi on palju ja ka päris väikesest peale, kuid mälestus lapsepõlvest tähendab minu jaoks eelkõige mälestust isast ja tegemistest temaga koos.

(2) (0)


Postitas:
Kägu

Minu esimene mälestus on sellest, kuidas meil olid mingid külalised ja ema läks neid uksest välja saatma vms ja tõstis mind sellesse puust pulkadega ümmargusse maneeži. Mul olid seal mingid mänguasjad ja ma mäletan seda õnnetunnet, mis mind sellesse maneeži tõstetuna valdas. Ilmselt olid mind eelnevalt ümbritsenud võõrad inimesed ja maneežis ma tundsin ennast kaitstuna, omal territooriumil olevana.

Kui vana ma võisin olla? Äkki ca aastane.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(5) (0)


Postitas:
Kägu

Väidetakse, et laps hakkab end mäletama alles mingi 3-4-aastaselt. Siin kirjeldavad mitmed mälupilte imikueast. On see võimalik või lihtsalt ettekujutus?

Minu esimene, no tõesti esimene, mitte eredaim, mälestus on ka ajast kui ma kolmene ilmselt ikka veel ei olnud.
Kõik oli vaikne ja hämar. Nii vaikne-vaikne. Ja siis järsku läks päev valgeks, töölt tulnud isa ja ema ( just sellises järjekorras) vaatasid üle võrevoodi mulle otsa.
Ju siis olid kardinad eest lükatud ja tekk, mis voodi peale kinni seotud, et ma välja ei pääseks, ära võetud.
Kui ma ükskord ülisuures stressis kokku varisesin ja psühholoogile küsimise peale seda esimest mälestust rääkisin, siis too lausa karjatas: mis? teid hoiti puuris kinni või?
Ma ei olnud kunagi enne niimoodi mõelnud, et olingi tegelikult puuris v nii.
Vanemate peale vimma kanda ka ei oska, ega muud füüsiliselt turvalist lahendust ei olnud ka. Ja ilmselt ei olnud ma nn puuris pidevalt, vaid ainult siis kui ema ja isa tõesti pidid mõlemad mõned tunnid ühel ajal tööl olema.

(2) (1)


Postitas:
Kägu

Suvine soojus ja päike. Palju sireli- ja toomingaõisi kevadel. Ülepea lumevallid teeäärtes talvel. Sügisel mulla ja kartulivarte lõhn. Männimetsa omamoodi lõhn, maasikad seal metsa all. Koduõue meeletu kirsimets ja väike nukrus, et ülemistelt okstelt just neid kõige ilusamaid kätte ei saa. Ema voodil rohelise-pruuniruuduline baikatekk. Ema “töökotist” kommi otsimine. Pikad käigud vanaemaga küla ühiskarjamaale lehma lüpsma. Hetk, kui seesama lehmakont mind järsku kleitipidi sarve otsa haakis. Valu triikrauaga põletusest, hiljem pikalt sidumas käimine. Naabritüdruku kisa esmaspäevahommikuti lasteaeda minnes ja siiras rõõm selle üle, et mina saan kodus olla. Sellised hetkepildid ja tunded just.
Kõige esimene mälestus saab olla veidi üle aasta vanusest, kui olin vanaemaga koos haiglas, sealsed kõrgete võredega voodid ja võõrad valged inimesed.

(0) (0)


Postitas:
Kägu

Talvel võisin lõputult kelgumäel olla. Karupükste või puuvillaste dressipükste põlvekohad olid täiesti märjad ja jääs. Krobisesid ainult. Kootud kindad samamoodi.

Mäletan ka neid jäätükkidest krobisevaid püksipõlvi ja kindaid. Villastele kinnastale jäi lumi kergesti kinni ja jäätus ära ja siis sai neid suuri jäätükke sealt hammastega ära kisutud. 🙂 Praegu jube mõeldagi.

Oma arvatavast esimesest mälestusest rääkides meenub heegeldatud kardin. Selline suurte aukude ja ussimustriga. See polnud tegelikult heegeldatud, ilmselt masinal kootud ja niidist, sest sinna oli väga kerge auke juurde teha. Mäletan, kuidas seinalt tapeeti sai maha kistud ja siis vanematelt riielda sain. Üldse tundus see tapeedi nurkade rebimine nii loomulik tegevus mu jaoks. 🙂

(2) (0)


Postitas:
Kägu

Mina isiklikult mäletan päris kindlasti asju varasemast east kui see 3-4
Päris palju mälestusi on mul samuti sellest puust võrevoodi ajast. Kuidas lõunaund magasin seal, ärkasin ja võre najale püsti tõusin, mäletan padjapüüri mustrit (milleks olid kollased päikesed), mäletan oma lutti (pruun kummitoru, fuii), mäletan kuidas mul mähkmeid vahetati (seda külmatunnet, kui mähe ära võeti ja palja tagumikuga ema-isa voodis ukerdasin). Ma ei tea mis mul viga on, et selliseid asju mäletan.

2-aastasena koliti mind teise tuppa, seega nö võrevoodi ajad ja mälestused on kõik varasemad. No ja nõuka-ajal mähkmetes ka suurt üle aasta ei käidud.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(0) (0)


Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )

Avaleht Ajaviite- ja muud jutud Mälestus lapsepõlvest