Aga need süümepiinad, ma kardan tohutult oma laste arengu pärast, just nende tuleviku pärast…kardan, et pidevas tahvlis oleku pärast jäävad nad rumalamaks ja võtan neil võimaluse tulevikus edukaks saada. See ajabki mind nutma, et ma ei suuda olla selline ema nagu ma ennem haigeks jäämist olin. Ma ei nuta kunagi laste ees, lähen alati ülesse oma magamistuppa “uudiseid” vaatama…lapsed on sellel ajal ikka tahvlis.
Tegelik sina ei karda, depressioonile tüüpilised mõttekäigud kardavad. Mõtted, millel pole reaalsusega mingit pistmist.
Kogu Eesti noorsugu istub ninad tahvlis. Pole vaja muretseda, ega nad siis selle pärast hukka ei lähe. Kümnete tuhandete emade lapsed on tulevikus hukas ning nendele emadele võib juba praegu sildi “läbikukkunud ema” rinnale kinnitada?
Igale asjale on võimalik erinevat moodi läheneda. Sina lähened depressiivselt, teine läheneb stiilis: olen hea lapsevanem, jõuan lapsele kaasaegse tehnikavidina hankida, et laps tänapäevaelu normaalsusest maha ei jääks teiste lastega võrreldes. Ja üldse ei muretse.
Hm, välja kah ju ei saa last saata. Väljas on sellised lapsed, kellel pole tahvlit kodus, kuna vanemad on kolmandast Eestist, seega kodune kasvatus teadagi väljas olevatel lastel milline ja kui enda laps sellistega läbi käib, siis õpib lolle kombeid ja elu hukas. Jälle põhjus muretsemiseks.
Kui depressiooni nurjatud mõtted ära unustada ja olukorda reaalselt hinnata – kuna sa nii palju oma laste pärast muretsed ja isegi nii väikestes asjades – sa ei ole ju kehv ema, nn läbikukkunud. Võimalik, et oled üldse üle keskmise ema. Lihtsalt mõtled endast kehvasti ja üritad ka kägusid sellesse uskuma panna. Aga kuna ornitoloog pole kägu, siis tema õnge ei lähe. Tema ei usu.
Sinu emotsioon pole reaalsus. Kuigi alati minnakse selle õnge ja emotsiooni tõlgendatakse reaalsusena. Kui nii tunnen, siis nii ka järelikult on. Ja selline mõte paneb omakorda veel kehvemini tundma. Nõiaring.
Tahad, ma näitan sulle reaalset pilti depressiooni poolt maalitu asemel? Kõik see, mis sa iseendale mõtetes ütled (selle tõttu kehvad emotsioonid tekivadki, emotsioonid ei teki niisama), kas sa seda ütleks ka teistele naistele? Eluilmaski ei ütleks, sest see oleks ülepingutatud, ülemõeldud, ülekohtune ja ülimalt julm. Aga miks sa enda vastu nii julm ja ülekohtune oled? Kindlasti oled. Ma olen kindel, et sa ei pannud siia kirja peaaegu mitte midagi, mida sa tegelikult negatiivset iseenda kohta pidevalt mõtetes ütled ja milliseid hinnanguid annad. Ole iseenda vastu sama mõistlik, nagu sa teiste vastu oled.
Nüüd luba PK kolleegiumile, et iga päev hakkad lapsega koos nn kvaliteetaega veetma. Natukenegi. Iga päev. Paned igal õhtul enne voodisse minekut iseenda jaoks paberile kirja, mida sa järgmine päev koos lapsega teed ja järgmisel õhtul kirjutad taha TEHTUD! Ning paned kirja järgmise päeva “ülesande” iseendale. Aga ära hakka kohe meeletult ambitsioonikaid asju ette võtma.
Seda PK kolleegiumile detailselt ette kandma ei pea. See on iseendale. Püstitad endale ülesande: selliselt teen ühe nädala. Kui nädal on möödas, siis vaatad lehte ja näed lehelt puust ja punaselt, et hakkad august välja tulema. Sest lehel on ju kirjas faktiliselt.
Ma ei tee nendega midagi kasuliku, ei vooli nendega, ei joonista nendeg.. ei õpeta lugema, kirjutama. Neil on kõik asjad olemas mida hing ihkab, ega ei ole kedagi kes neid suunaks ja õpetaks nende asjadega mängima. Lihtsam on anda neile tahvel kätte ja ise samal ajal voodis patja nutta.
Sa valetad iseendale ja ajad ka meile siin kägu. Ei usu? Võta reaalselt (jah, reaalselt!) paber ja pliiats kätte, kirjuta pealkirjaks:
Mida ma lastega kasulikku teen
ning paari päeva jooksul lisa sinna punkte, mis meelde tulevad, mida sa lastega juba tänaseks päevaks kasulikku teinud oled. Pole kahtlustki, et sinna saab kirja rohkem kui üks, kaks või kolm asja.
Valetamise eest vabandada pole vaja. 🙂
