Teema: Mees ei aita last hoida

Ei, sa ei ole liiga nõudlik. Ja su laps pole enam mingi rinnalaps, kelle juurest ära üle tunniks ei saa.
Viga just selles ongi, et sa oled 100% lapsega tegelenud, isa ei oska ja laps pole harjunud. Kõigepealt las tegutsevad koos, kuni sina “lähed paned pesu pesema” jms, st oled lähedal, kuid mitte ise tegutsev. Tasapisi need vahed lähevad pikemaks ja lõpuks saadki ka kodust välja.
Ma ise olen natuke samasugune, mees väidab, et tema ei saa hakkama. Järelikult tuleb õpetada, mitte “ei saa hakkama” ei ole midagi, et nüüd nii jääbki, et kuni laste keskkoolini tegelen ja vastutan mina, et ainult mina tean, missugused riided kelle omad on, kus asuvad kummikud jms, sest tema, olgem ausad, ei viitsi.

jajah, kerge öelda, jäta laps meelega isaga.
Pole need üksikud juhused elus, kus paanikas mehed lõpuks last raputavad, et ta vait jääks !

Tasa ja targu isaga tegelema jätta, koos näidata, teha, ära seletada.

Kõik, mis eelkirjutajad räägivad selle kohta, et isa tuleb nüüd lapsega hakata harjutama, on õige.

Lisaks, panin tähele seda, et sa väljendad ennast nii: “Mees ei aita last hoida!”

Siin on kaks asja, millele tuleb tähelepanu pöörata. Kas sina hoiad last? Ei, sina kasvatad oma last, eksole. Samamoodi peaks seda tegema mees kui teine lapsevanem. Last hoidmas käib aeg-ajalt hoidja või vanaema. Teine asi, mees ei aita. Kas sa soovid, et mees oleks võrdses lapsevanema rollis või ainult “aitaks”? Pigem oleks normaalne see, et mees oleks võrdses lapsevanema rollis.

Seega, võta ette üks tõsisem jutuajamine mehega. Palun proovi hoiduda süüdistamisest, sest siis kindlasti peletad mehe hoopis eemale ja sellega teed ka endale karuteene. Hetkel on sul väga vaja puhkust, seega mehega tülli minna oleks väga halb variant. Aga samas anna talle üheselt teada, et sooviksid edaspidi last temaga koos kasvatada ja väljenda muret, et laps võõrandub temast, aga sina sooviks, et nad oleks lähedased. Ja kuna tegemist ei ole enam beebiga paku talle välja variant, et hakkad esialgu näiteks kaks korda nädalas trenni tegema ning see saab issi ja lapse ajaks. See trenn võib olla kasvõi õues tunniajane kiirem kõnd. Kui see juba toimib, siis sealt edasi lepite kokku sinu vaba hommiku või õhtu nt 2 tunni kaupa. Jne. Samm-sammult. Ärge tülli minge ja arutage muret rahulikult. Väljenda enda muret ja väsimust selgelt mehele ja võimalusel ilma süüdistamata.

Ja usu mind, 1,5h mehelt lapsega üksiolemist nõuda ei ole üldse palju! Minu mees oli näiteks 2-kuuse lapsega juba sama pikalt kodus valvel, kui käisin hingamas ja ennast tuulutamas 🙂

Kägu kirjutas:

Laps lasteaeda ja ise tööle. Kodus on muidugi hea vegeteerida, aga oled lasknud olukorra rutiinseks ja kodus mandunud. Siin on oht, et kogu suhe kohe laguneb. Ära ole selline saamatu, muuda enda elu ja murra rutiin. Mehel on praegu suur stress, sest sinu vanemahüvitis saab läbi ja ainsaks majandusliku poole kindlustajaks jääb tema. Meestel ei kasva raha puu otsas. Kahjuks oled juba lapse kasvatamisega korralikult viltu pannud ning laps ka saamatu ja sinu küljes kinni. Lasteaed võib olla abiks, algul on raske lapsel harjuda, aga suhte päästmise nimel tasub pingutada. Pärast oled üksikema kuskil pisikesel üüripinnal ja siis häbened silmad peast…
Trenniks pole ju rahagi, sest vanemahüvitis on kohe läbi, ikka tööle!

Millises kohas on teemaalgataja puudutanud raha küsimust? Võib olla tal on piisavalt kõrvale pandud, et lapse viienda eluaastani kodus olla. Kõvasti eeldad.

Kuidas see legendaarne väljend oligi? Assumption is the mother of all fuckups…

Olgu, kuidas on, aga kui ema läheb tööle, siis on lapse isa kasvatuses osalemise küsimus veelgi aktuaalsem ja põletavam.

Ma arvan, et suure vea teevad naised ise – juba alguses meest teadlikult või alateadlikult kõrvale tõrjudes. Naisele ei sünni lapse eest hoolitsemise oskus kaasa, seega on mõlemad noored vanemad alguses kogenematud. Miks haarab esimesena imiku ema, et teda riietada või mähkmeid vahetada? Mees saab ju algul täispalgaga isapuhkust võtta. Naine on sünnitusest nõrk, otse loomulikult teeb alguses kõik toimetused peale imetamise mees! Juba sünnitusmajas on mähkemvahetus jms otse loomulikult isa ülesanne. Edaspidi, kui mees tööl käib, on mõlemal vaba aega võrdselt – näiteks trenni jaoks 1-2 õhtut nädalas. Vastu tööpäeva muidugi isa imikuga üleval olla ei saa, aga ühel puhkepäeval küll, samuti poole oma puhkusest.
Võidavad kõik – isa ja laps saavad lähedaseks, emal jääb üle energiat mehega lähedane olla.
Kägu, kolme lapse ema.

Minul on oma mehega õnneks tohutult vedanud. On lastega kodus kui vaja, käib nendega mänguväljakutel, kinos, ujumas.
Uskumatu, et on olemas mehi kes üldse lapsega kahekesi aega ei veeda. Mul mees ärkas alati peaaegu ise ja andis beebile öösiti süüa ja krooksutas teda. No kõike tegi ja teeb nendega siiamaani.
Mehele tuleb selgeks teha, et ka tema töö on lapse eest hoolitseda, kuigi see peaks olema iseenesestmõistetav.

Kägu kirjutas:

Kui mees siis vahel küsis, et miks seksi ei saa või miks nii kuri ja väsinud olen koguaeg, siis ütlesimgi talle, et ma olen ju koguaeg lapsega ja tema mind ei aita, oli vaikus majas.

Ma seda seksist keeldumisega karistamist väga ei praktiseeriks, pikas perspektiivis ei vea välja. Meestel on selleks puhuks väga lihtne lahendus, nagu sa ehk tead – kui kodus seksi ei saa, otsitakse mujalt, kus lahkemad ollakse.

Mulle tundub, et mõned käod mõtlevad olukorda palju traagilisemaks, kui see tegelikult on. Ma olen kohanud mehi, kes on juba beebieas lapsega võrdselt tegelenud, aga need on siiski erandid. Ja see, et aastane laps on ema küljes kinni, on ka ealine iseärasus, mitte vale kasvatuse tagajärg. Loomulikult eelistab laps vanemat, kellega koos ta enamuse ajast veedab.

Minu peres on olukord sarnane teemaalgataja omaga, väikekeste erinevustega. Näiteks on meie peres ka vanem poeg kes vajab (ja saab ka!) isa tähelepanu, kellel on trennid, nv võistlused mööda Eestit, sõbrad/sünnipäevad jne. Minu mees küll ei karda väikelapsega koos olemist, aga initsiatiivi välja ei näita. Kui on valida, kas nooremaga liivakasti või vanemaga jalkavõistlustele, siis valib viimast. Tööpäevad on väga pikad, ka nv sees teeb arvuti ees tööd. Ja kui kurdan, et ei jaksa enam, siis helistab ja kutsub vanaema appi. Nv ka nooremat ei hoia, kuna üritame seda aega koos veeta.

Kehv mees, ütlete teie? Sugugi mitte. Tänu tema jõupingutustele saame me endale lubada praegust elutaset (oma maja, 2 autot, puhkus välismaal kogu perega kord või kaks aastas) ja mina saan rahulikult kodus olla 3 aastat, mitte viia 1,5 aastast sõime VH lõppedes. Asi ei ole ükskõiksuses oma laste suhtes, vaid TÖÖJAOTUSES. Igaüks teeb seda, mis tal kõige paremini välja tuleb. Üks rabab tööd, teine hoolitseb kodu/laste eest. Ja oleme ausad, ega mees ei saa beebi eest naisega võrdselt hoolitseda kasvõi sellepärast, et tal rinda pole. Väikelapsega on aga teine lugu. Tunnen, et ka meil on olukord paremaks muutunud lapse suuremaks saades (1,5a+). Tekkivad ühishuvid, laps on õues palju aktiivsem, saab paljudest asjadest aru ja oskab ennast väljendada ning isa-lapse suhe saab hoopis muud tähendust võrreldes röökiva imiku süles kandmisega ja kärutamiesega. Usun, et ka teil saab asi korda, lihtsalt on aeg järgmisele etapile üleminekuks.

Mida mina teeks sinu asemel? Vähehaaval tekitaks mehele lisakohustusi. Aga mitte süüdistavas ja käskivas vormis vaid julgustades teda lapsega rohkem tegeleda. Siin oli palju soovitusi: saada nad lapsega koos õue või käi ise ära lühikeseks ajaks, nt õues jooksmas, või käigu nad koos ujumas kord nädalas. Varsti tekib teil lapsel spordivarustust: jooksuratas, tõukeratas, pallid jne. Olgu nende kasutama õppimine mehe rida.
Ja ise ole toetav, kiida last last ja meest. Kasuks läheb ka nt koos reisile minek, siis on mehel rohkem aega oma lapse paremini tundma õppimiseks ja vähem segavaid faktoreid. Usun, et kõik saab korda 🙂

Kägu kirjutas:

Mulle tundub, et mõned käod mõtlevad olukorda palju traagilisemaks, kui see tegelikult on. Ma olen kohanud mehi, kes on juba beebieas lapsega võrdselt tegelenud, aga need on siiski erandid. Ja see, et aastane laps on ema küljes kinni, on ka ealine iseärasus, mitte vale kasvatuse tagajärg. Loomulikult eelistab laps vanemat, kellega koos ta enamuse ajast veedab.

Minu peres on olukord sarnane teemaalgataja omaga, väikekeste erinevustega. Näiteks on meie peres ka vanem poeg kes vajab (ja saab ka!) isa tähelepanu, kellel on trennid, nv võistlused mööda Eestit, sõbrad/sünnipäevad jne. Minu mees küll ei karda väikelapsega koos olemist, aga initsiatiivi välja ei näita. Kui on valida, kas nooremaga liivakasti või vanemaga jalkavõistlustele, siis valib viimast. Tööpäevad on väga pikad, ka nv sees teeb arvuti ees tööd. Ja kui kurdan, et ei jaksa enam, siis helistab ja kutsub vanaema appi. Nv ka nooremat ei hoia, kuna üritame seda aega koos veeta.

Kehv mees, ütlete teie? Sugugi mitte. Tänu tema jõupingutustele saame me endale lubada praegust elutaset (oma maja, 2 autot, puhkus välismaal kogu perega kord või kaks aastas) ja mina saan rahulikult kodus olla 3 aastat, mitte viia 1,5 aastast sõime VH lõppedes. Asi ei ole ükskõiksuses oma laste suhtes, vaid TÖÖJAOTUSES. Igaüks teeb seda, mis tal kõige paremini välja tuleb. Üks rabab tööd, teine hoolitseb kodu/laste eest. Ja oleme ausad, ega mees ei saa beebi eest naisega võrdselt hoolitseda kasvõi sellepärast, et tal rinda pole. Väikelapsega on aga teine lugu. Tunnen, et ka meil on olukord paremaks muutunud lapse suuremaks saades (1,5a+). Tekkivad ühishuvid, laps on õues palju aktiivsem, saab paljudest asjadest aru ja oskab ennast väljendada ning isa-lapse suhe saab hoopis muud tähendust võrreldes röökiva imiku süles kandmisega ja kärutamiesega. Usun, et ka teil saab asi korda, lihtsalt on aeg järgmisele etapile üleminekuks.

Mida mina teeks sinu asemel? Vähehaaval tekitaks mehele lisakohustusi. Aga mitte süüdistavas ja käskivas vormis vaid julgustades teda lapsega rohkem tegeleda. Siin oli palju soovitusi: saada nad lapsega koos õue või käi ise ära lühikeseks ajaks, nt õues jooksmas, või käigu nad koos ujumas kord nädalas. Varsti tekib teil lapsel spordivarustust: jooksuratas, tõukeratas, pallid jne. Olgu nende kasutama õppimine mehe rida.
Ja ise ole toetav, kiida last last ja meest. Kasuks läheb ka nt koos reisile minek, siis on mehel rohkem aega oma lapse paremini tundma õppimiseks ja vähem segavaid faktoreid. Usun, et kõik saab korda

Täiesti nõus, tööjaotus on igati hea asi. Aga seejuures on mõlemal võrdne õigus puhkusele, mitte nii, et mees tuleb pärast tööd koju puhkama ja naine rabab 24/7. Naine tahab ka mõnikord näiteks kogu öö järjest magada või oma hobidega tegeleda, ka näiteks segematult dušši all käia.
Mees võimaldab sinul kodus olla? Ta võimaldab kodus olla omaenda lapsel! Kui naine pisikese kõrvalt tööle läheks, peaks ju mees hoobilt võtma enda kanda pooled lasteaiast toomised kindlal ajal, olema iga kuu nädal-paar hoolduslehel, käima lapsega tööajast arsti juures, lasteaiakoosolekul, loobuma osadest komandeeringutest. Hoopis naine võimaldab mehel segamatult tööl käia!

Kägu kirjutas:

Kujuta ette, et kõik mehed ei ole 8st 17ni palgatöötajad. On ka nt ettevõtjaid, kes tööpäevadel tulevad koju hilisõhtul, on nädalavahetusel tööl ning mõtted keerlevad 24/7 töö ümber. On neid, kes töötavad kahel töökohal parema elu nimel. Ma ei räägi isegi olukorrast, kui mees töötab teises linnas või isegi riigis.

Sul on vedanud, et mehel piisavalt vaba aega ja seda ta hea meelega jagab oma perega. Samas on palju perekondi, kus naisel on erinevatel põhjustel juhiv roll laste kasvatamisel. Või ka vastupidi, kui naisel on vastutusrikas töökoht sagedaste lähetustega. Ei tasu kohe halvustada, kui mõne pere elukorraldus erineb sinu omast. Ka see teine pere võib õnnelik olla, võib olla isegi õnnelikum kui teie. See, et mees õhtuti lapsi ei vannita, ei ole küll põhjus lahutamiseks, kui on armastust ja muudes asjades klapp olemas.

Oii, miks ennast nii pudutatuna tunnete, mina vastasin ju kõigest teemaalgatajale, mitte ei kuulutanud ainuõiget tõde tervele naissoole. Kujuta ette, ka minu mees omab enda ettevõtet ja seega planeerib ka oma aega ise, mis ongi suur eelis minuarust. Teemaalgataja peres ei ole ju naine sellise elukorraldusega rahul ja mees KEELDUB lapsega tegelemast, mitte ei raba tööd teha pere heaolu nimel. Tema ei kirjuta ju, et on nii õnnelik ja kõik mehega klapib. Selline mees on ju täielik egoist ja hoolimatau. Sellepärast ka kirjutasin, et kui minu mees peaks mingil põhjuse nädala sees hilja jõudma siis nv tegeleks ta vabatahtlikult lastega aga teemaalgataja mees keeldub sellest ka ju. Mina ei halvusta teisi peresid aga selle teema algatajale tahan küll kinnitada, et need ootused oma lapse isale ei ole imelikud või nõudlikud, need peaks tegelikult olema täidetud niisamagi mehe poolt. Iga hooliv isa tahab igal võimalikul hetkel ka oma lapsega tegeleda jne. aga teemaalgataja mees ei taha üldse. No ei sunni mind miski siia talle vastama, et mida sa vingud, teised mehed käivad välismaal tööl või teises linnas, et kannata aga ära oma laisk mees. Pea iga naine veedab siiski lapseootuse mõttega, et nemad mehega saavad lapse, keegi ei mõtle, et nii, nüüd mina saan lapse ja jään aastateks koju vangi ja üksi enam midagi teha ei saa. Vaevalt teemaalgataja mees ütles last planeerides ja oodates, et mina igatahes küll keeldun selle lapsega tegelemast, sellega oled üksi. See võib ikka suur šokk olla naisele, kes on arvestanud, et hakatakse koos last kasvatama, leiab ennast mingil hetkel täiesti üksi seda tegemas, kaasaarvatud on ära võetud temalt võime kasvõi poodigi üksi minna. On ju suur vahe ikka, kas naine on pandud lihtsalt sundolukorda või on eelnevalt kokku lepitud või teada mehe töögraafik ja üldse jaotus pereelus. Selle esimese variandi juures ei saa jääda naine õnnelikuks ja rahulolevaks, siis ei saa olla mingit suurt armastust mehe poolt, muidu ei istuks naine tundega, et enam ei jõua, üksi kodus.

Kui teie olete väga õnnelik ja armastavas shutes sellise elukorralduse juures siis on ju väga tore aga ei tohi suruda maha teiste naiste tundeid, kes ei jaksa üksi ja pole arvestanud sellega, et mees keeldub lapsi kasvatamast. Sellest tekibki naistel mingi valehäbi tunnistada, et on täiesti läbi põlenud ja tunnevad, et ei saa üksi hakkama. Mingi vannitamine siis tegelikult üldse kandvat rolli ei mängi.

Kägu kirjutas:

Mul oli ka kunagi nii. nad nagu moodustasid tiimi. Üks ei viitsinud hoida ja teine ei tahtnudki, et teda hoiaks keegi peale emme. Väljendas oma pahameelt väga valjult.
kaks ühe vastu. ma jäi kaotajaks. kuni selle ajani, kui laps ise laskis mind rohkem lahti.

Nii kurb tegelikult, sest laps klammerdub ju sellepärast, et ta tunneb, et teine vanem ei hooli ja ei taha täita tema vajadusi. Ja kui mees ei viitsi ja ei taha siis ei saa tekkida ka head suhet lapsega ja siis tekibki surnud ring, et laps ei lepigi isaga, sest laps tunnetab selle tahtmatuse väga hästi ära. Laps võib eelistada kumbagi vanemat aga kui teine vanem on siiski beebist alates temaga armastuse ja hoolivusega tegelenud siis lapsel on temaga ka hea olla ja ta ei hoia kramplikult kummagi säärest kinni. Õnneks lapsed on väga andestavad ja kui isa mingi hetk ikka “ärkab” siis laps on rõõmuga nõus seda hoolt ja armastust vastu võtma.

Mina võin teemale vastata täiskasvanu seisukohast. Minu isa oli just selline mees, kes ütles, et tema beebidega tegeleda ei oska, et tema hakkab siis tegelema kui lapsed juba suuremad ja asjalikumad. No kasvasime me siis suuremaks, aga ei osanud isa meiega ikka tegeleda. Ning see on ju loomulik, kui lähedust lapse ja täiskasvanu vahel ei ole, siis on seda ka hiljem väga raske tekitada.
Nüüd olen ma täiskasvanu ja isa on mulle väga kauge isik. Ma ei tunne temaga mingit lähedust.