Mul oli mees ka kindel, et tema on ainult natuke aega minuga, siis läheb välja. Ma peale ei käinud, talle ei istu haiglad ja sünnitust kartis ta ka. Peale tugiisiku loengus käimist oli alles nõus natuke aega minuga olema. Mul polnud selle vastu midagi, peaasi, et haiglasse sai viia. Tegelikkus oli selline, et oli peaaegu kogu aeg minuga sünnituspalatis, väljas käis endale korra kohvi ostmas ja hommikul hakkasid töökõned tulema, siis käis koridoris tööjutte rääkimas. Nii et lõpuks juhtuski nii, et läks just välja telefoniga rääkima, kui tagasi tuli, siis oli laps juba väljas. Pärast ütles, et ei olnud see sünnitus nii hull midagi. Ta ise oli kogu see aeg nagu vana rahu ise.
Teise lapse sünnitasin ilma mehe juuresolekuta, kuna ta oli suuremaga kodus. Mulle meeldis ilma meheta rohkem, saab keskenduda ja ei pea mõtlema ka sellele, et kuidas mees vastu peab.
Kui ta ikka ei taha tulla või sünnitus tekitab võõristust, siis las ta olla väljas. Meestel on sünnituse ees oma hirmud ja neid teemasid on siin perekoolis küllalt olnud, kus mees pärast sünnituse juures olemist ei suuda naist tükk aega naisena omaks võtta. See, et ilmtingimata mehega sünnitama, on muutunud juba ühiskonna surveks, et üks sõbranna käis mehega, teine käis mehega. Ei pea nii olema, kui teie perele sobib teistmoodi.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.09 11:35; 15.09 14:40;