Mees on hästi ükskõikne minu suhtes kogu aeg olnud. Ei ole kallistamist, musitamist, ei võta käest kinni, viimasel ajal ei võta kaissu ka enam.
Koos oldud juba 7 aastat, lapsi pole. Asi pole isegi selles, et me nii kaua koos olnud oleme. Ta pole kunagi nunnutaja olnud.
Mina tunnen, et ei suuda olla terve elu koos nii ükskõikse inimesega.
Kuidas teil mehed on, kas pööravad tähelepanu?
Muidugi pöörab. Kui tööl on olnud kiiremad ja stressirikkaid ajad, siis jääb tähelepanu natuke vähemaks, aga päris ära ei kao. Ma ei kujuta ettegi suhet, kus elatakse koos ja teineteisest välja ei tehta. Minu jaoks on loomulik, et erinevate tegevuste juurde käivad puudutused ja head sõnad. Perekooli äärmuskägude jaoks ütlen, et pidevat tüütut kabistamist ja amelemist ei toimu, kõik on täpselt nii, nagu meile endale meeldib.
Arusaamatuks jääb, kuidas sellise ükskõikse mehega siis üldse suhtesse satutakse? Midagi pidi ju ometi olema, et see mees teistest meestest eristus? Maailm, hea küll, Eesti, on täis ükskõikseid mehi. Järelikult teemaalgataja mees päris nii ükskõikne ikka polnud, nagu suvaline võõras mees? Või olid sina suhteloomisel see aktiivne pool?
Kas mees seksuaalselt on aktiivne? Seksida tahab?
Asi pole isegi selles, et me nii kaua koos olnud oleme. Ta pole kunagi nunnutaja olnud.
Järjekordne: “Ma olen nii eriline, kõigist tema eksidest parem ja mina suudan teda kindlasti muuta!” keiss? Eks nii arvavad nende joodikute ja naisepeksjate kaaslased ka. Keda muud siin ikka süüdistada on kui ennast, alguses ju kõlbas. Teadsid ju algusest peale, millise mehega tegu on.
Arusaamatuks jääb, kuidas sellise ükskõikse mehega siis üldse suhtesse satutakse? Midagi pidi ju ometi olema, et see mees teistest meestest eristus?
Ma tahan ka teada, kuidas teemaalgataja üldse temaga kokku sai ja miks siis 7 aastat juba ootab, et midagi muutuks, kui mees on kogu aeg samasugune ükskõikne. Kas suhe tekkis kuidagi nii, et teemaalgataja küsis mehelt: kas tahad minuga välja tulla? Mees vastas: ma ei tea, ükskõik, võib ju kah. Siis käisid väljas ja teatud kohtingute järel teemaalgataja küsis: kas tahad mu juurde kohvile vms tulla? Mees vastas: vahet pole, võib ju kah, ja läks. Ja siis jälle mõne aja möödudes teemaalgataja küsis: kas tahad minu juurde kolida? või võib, ma kolin sinu juurde? Või lihtsalt hakkame koos elama ja mees jälle kehitas õlgu ja vastas: kuidas ise tahad. Ja nii nad nüüd siis elavadki 7 aastat?
Mees on hästi ükskõikne minu suhtes kogu aeg olnud.
Tüüpiline naine.
Alul sobib ükskõik, milline mees, peaasi, et mehe lõhn oleks juures.
Läheb pisut aega mööda, siis süttib järsku küünal, et “tunnen, et ei suuda enam sellisega”. Ja kohe tuleb teema, et mees on paha ja süüdi.
Olen teemaalgataja.
Issand, kui õelad kommentaarid. Tüüpilised eestlased ikka, tunnete head meelt kui teistel halvasti on ja elate kibestumist välja.
Mida siin eestlastega pistmist on? Arvad et teised rahvad on jube lahked ja suuremeelsed? Ise oled venelane?
Olen teemaalgataja.
Issand, kui õelad kommentaarid. Tüüpilised eestlased ikka, tunnete head meelt kui teistel halvasti on ja elate kibestumist välja.
Ära mine labaseks! Ise sa oled oma elu imelikuks elanud! Mis heameel sellest kellelgi olla saab, võõrad inimesed.
Mina ikka mõned kuud enne kokku kolimist vaatasin, et kas see mees on selline, nagu mul vaja. Palju kokkuleppeid tegime ja rääkisime oma ootused suhtele läbi. Kuna need ootused olid üsna sarnased, siis otsustasime koos elama hakata ja aasta pärast kooselu algust abiellusime, sest kõik klappis.
Ja raske on uskuda, et võiksin pärast 7aastast kooselu ärgata ja imestada, et mis inimene see küll on, kellega ma oma elu ja voodit jagan.
Olen teemaalgataja.
Issand, kui õelad kommentaarid. Tüüpilised eestlased ikka, tunnete head meelt kui teistel halvasti on ja elate kibestumist välja.
Ja mis suurepärast nõu sa loodad siit saada?
Oled leidnud algusest peale ükskõikse oleva mehe, olnud temaga koos palju aastaid ja nüüd on järsku probleem, et mees on ükskõikne.
Viga ei ole mehes vaid sinus. Lepi mehe ükskõiksusega või leia uus mees.
Kuule taksistist mamsel, ütle oma mehele tänusõnad edasi, teise mehe poolt, et ta on sind vägisi kannatanud 7 aastat ja pole uuesti turule lasknud, kuna hoolib ülekäänud meeste vaimsest tervisest ????
Kuule taksistist mamsel, ütle oma mehele tänusõnad edasi, teise mehe poolt, et ta on sind vägisi kannatanud 7 aastat ja pole uuesti turule lasknud, kuna hoolib ülekäänud meeste vaimsest tervisest
Otsi abi!
Siin jah libameistril läksid lausa vahepeal kontod segamini, mille alt kirjutada. Ole teinekord hoolsam!
Mu mees ei kallista ega musita ka. Üldse. Kaissu võtab küll. Kõik muud hellitused kerjan välja. Mõnikord, kui juhtub, et mulle pähe musi teeb, siis on täielik wow efekt ja küsin, kas valus ka oli 😀 Ma juba harjunud. Koos oleme pea 10 aastat. Polnud ta ka alguses juba musitaja.
Olen kaa see “õnnelik”, kes kaheksa aastat nö oma mehe tähelepanu näljas elas. Kelle käest tähtpäevadel küsiti, et kas nüüd on vaja lilli ka tuua või siis unustati üldse tähtpäevad ära. Kellega ei kõnnitud käest kinni, kellest poes kõnniti mitu sammu eespool jne. Miks ma lasin sel kesta? Ei tea isegi, ju enese madal enesehinnang, mis omakorda lapsepõlvest pärit. Arvan mina, aga mine tea. Majanduslikult iseseisev, väga heal järjel, sale ja paljude meeste meelest ka kena. Vähemalt komplimente olen saanud väljastpoolt kodu küll. Oleks pidanud suhte varem lõpetama. Kui tunned, et miskit olulist on sinu jaoks sellest suhtest puudu, siis lõpeta see suhe ära, ära piinle aastaid nagu mina seda tegin. Teine inimene ei muutu ja asi ei ole sinus. Hoolivaid mehi, kes seda ka välja julgevad näidata, on olemas 🙂
pöörab küll tähelepanu, sõimab näo täis kui miskit ei ole nii nagu tema tahab, magab teises toas
Mina olen oma mehega koos olnud 22 aastat. Viimati seksisime 11 aastat tagasi. Ja see oligi kõik. Muide, see temapoolne külmus tuli järk-järgult, iga aastaga hakkas see vähenema, kuni kadus sootuks. Nüüd ei kallista, ega suudle ka enam. Olen temaga loobunud igasugustest üritustest ja koosviibimistest. Elame ühes korteris nagu 2 võõrast, suhtleme, aga ka seda suht harva. Asi ongi läinud niikaugele, et mina elan oma elu (käin sõbrannadega väljas ja reisimas) ja tema elab oma elu. Tegelikult olen umbes 11 aastat juba oodanud, et see asi kord läbi saaks, et ta endale kellegi teise leiaks, et ka mina saaksin puhta südametunnistusega oma elu jätkata. Aga keegi vist teda ei tahagi… Ma ei tea. Olen selle pärast väga palju nutnud, püüdnud temaga rääkida, aga see pole kusagile viinud. Ta lihtsalt vaikib ja eemaldub minust veelgi. Ainsad korad, kui ta musi teeb, on vana-aasta öösel. Kõik. Uskuge või mitte. Ausaltòeldes on see niivõrd tülgastav, et ei taha enam sedagi saada.
Kindlasti küsite, miks ma pole tema juurest minema läinud? Kui ma isegi teaks. Siiski üks põhjusi oli see, et äkki tal ongi mingi stress, et praegu ei taha. Ootasin. Aga et see ootamine nii pikaks on veninud, seda ma ei osanud isegi oma kõige hullemas unenäos ette näha. Nüüd on aeg aga nii palju edasi läinud ja tegelikult pole enam tahtmistki hakata kellegi uuega midagi aretama. Tahaks lihtsalt kõikidest meestest vaba olla, elada üksiku naisena. Ma ei usu enam ühtki meest, sest nende olemuse taga võib olla nii palju võltsi ja petlikku, isegi rohkem, kui naistel. Kujutage ette, jah, inimene on suutnud mind 11 aastat panna ootama, selgitusi andmata, kui samas tal pole ehk enam ammu mu vastu enam midagi. Aga noh, kuna see asi juba nii hapuks on läinud, siis ega ma talle seda rõõmu ka ei paku, et ise temast lahutama hakkan. Las siis teeb kunagi esimese sammu, kui isu korralikult täis saab, vähemalt ei hakata tema sugulaste poolt mulle truudusetust ja moraalitust ette heitma.
Mees on hästi ükskõikne minu suhtes kogu aeg olnud. Ei ole kallistamist, musitamist, ei võta käest kinni, viimasel ajal ei võta kaissu ka enam.
Koos oldud juba 7 aastat, lapsi pole. Asi pole isegi selles, et me nii kaua koos olnud oleme. Ta pole kunagi nunnutaja olnud.
Mina tunnen, et ei suuda olla terve elu koos nii ükskõikse inimesega.
Kuidas teil mehed on, kas pööravad tähelepanu?
kui 3a jooksul lapsi ei tulnud, oleks olnud aeg meest vahetada miks sa temaga elad?? saamatu oled??
Kui sa vajad tähelepanu ja nunnutamist, miks sa ometi hakkasid elama mehega, kes pole algusest peale nunnutaja olnud? Kui su motiiviks oli midagi muud, siis naudi seda midagi muud nüüd. Ka rahaline kindlustatus on väärtus, mida hoida ja säilitada, kui see on sinu jaoks oluline. Kui peaksid lahku minema, siis võta seda elu nüüd kui õppetundi. Sa tead, mida sa vajad ja see mida vajad, peab olema suhte alguses olema võimendatult kohal. Justnimelt võimendatult, sest kui ajaga suhe jahtub, et ikkagi jääks seda omadust piisavalt ka pärast järgi.
Kui sa vajad tähelepanu ja nunnutamist, miks sa ometi hakkasid elama mehega, kes pole algusest peale nunnutaja olnud? Kui su motiiviks oli midagi muud, siis naudi seda midagi muud nüüd. Ka rahaline kindlustatus on väärtus, mida hoida ja säilitada, kui see on sinu jaoks oluline. Kui peaksid lahku minema, siis võta seda elu nüüd kui õppetundi. Sa tead, mida sa vajad ja see mida vajad, peab olema suhte alguses olema võimendatult kohal. Justnimelt võimendatult, sest kui ajaga suhe jahtub, et ikkagi jääks seda omadust piisavalt ka pärast järgi.
Päris alguses oli naine ilmselt nii armunud, et ei saanud arugi, et kõik õrnused ja tähelepanuavaldused ainult tema algatusel tulid. Mingil hetkel, kui esimene armumine möödas ja argipäev käes, hakkas alles seda tähele panema ja eks siis ka ikka veel ootas ja lootis.
Mu enda mees ei ole ka enam suurem asi õrnutseja. Käest ja ümbert kinni käimised, tervitus- ja lahkumismusid jms, mis naise jaoks siiski enamasti oluline on, lõppesid umbes kümnendal abieluaastal. Algul tundus, et lapsed väikesed ja seepärast tähelepanu vähem, siis oli meil mõlemal pikk ja töökas periood ja nii see läks … Tahaksin tõesti rohkem tähelepanu saada, aga no mis sa teed:)
Mina olen oma mehega koos olnud 22 aastat. Viimati seksisime 11 aastat tagasi. Ja see oligi kõik…
Kujutage ette, jah, inimene on suutnud mind 11 aastat panna ootama, selgitusi andmata, kui samas tal pole ehk enam ammu mu vastu enam midagi. Aga noh, kuna see asi juba nii hapuks on läinud, siis ega ma talle seda rõõmu ka ei paku, et ise temast lahutama hakkan. Las siis teeb kunagi esimese sammu, kui isu korralikult täis saab, vähemalt ei hakata tema sugulaste poolt mulle truudusetust ja moraalitust ette heitma.
Kaks kõva kivi ei jahvatavat head jahu… Aga te vanemad inimesed, eks teate ise paremini, mis teile hea on.
Mina olen oma mehega koos olnud 22 aastat. Viimati seksisime 11 aastat tagasi. Ja see oligi kõik. Muide, see temapoolne külmus tuli järk-järgult, iga aastaga hakkas see vähenema, kuni kadus sootuks. Nüüd ei kallista, ega suudle ka enam. Olen temaga loobunud igasugustest üritustest ja koosviibimistest. Elame ühes korteris nagu 2 võõrast, suhtleme, aga ka seda suht harva. Asi ongi läinud niikaugele, et mina elan oma elu (käin sõbrannadega väljas ja reisimas) ja tema elab oma elu. Tegelikult olen umbes 11 aastat juba oodanud, et see asi kord läbi saaks, et ta endale kellegi teise leiaks, et ka mina saaksin puhta südametunnistusega oma elu jätkata. Aga keegi vist teda ei tahagi… Ma ei tea. Olen selle pärast väga palju nutnud, püüdnud temaga rääkida, aga see pole kusagile viinud. Ta lihtsalt vaikib ja eemaldub minust veelgi. Ainsad korad, kui ta musi teeb, on vana-aasta öösel. Kõik. Uskuge või mitte. Ausaltòeldes on see niivõrd tülgastav, et ei taha enam sedagi saada.
Kindlasti küsite, miks ma pole tema juurest minema läinud? Kui ma isegi teaks. Siiski üks põhjusi oli see, et äkki tal ongi mingi stress, et praegu ei taha. Ootasin. Aga et see ootamine nii pikaks on veninud, seda ma ei osanud isegi oma kõige hullemas unenäos ette näha. Nüüd on aeg aga nii palju edasi läinud ja tegelikult pole enam tahtmistki hakata kellegi uuega midagi aretama. Tahaks lihtsalt kõikidest meestest vaba olla, elada üksiku naisena. Ma ei usu enam ühtki meest, sest nende olemuse taga võib olla nii palju võltsi ja petlikku, isegi rohkem, kui naistel. Kujutage ette, jah, inimene on suutnud mind 11 aastat panna ootama, selgitusi andmata, kui samas tal pole ehk enam ammu mu vastu enam midagi. Aga noh, kuna see asi juba nii hapuks on läinud, siis ega ma talle seda rõõmu ka ei paku, et ise temast lahutama hakkan. Las siis teeb kunagi esimese sammu, kui isu korralikult täis saab, vähemalt ei hakata tema sugulaste poolt mulle truudusetust ja moraalitust ette heitma.
Päris kole on lugeda, kuidas sa oma elu raiskad. Et siis oma parimad aastad oled raisanud mingile mõttetule ootamisele? Lapsi on teil ka või pole neidki? Teie elu tundub nii mõttetu vägikaikavedamine, et sellist jama pole kohe ammu lugenud.
Lase mees minna ja mine ise. Võib-olla saate lõpuks siiski õnnelikuks ning ei pea elu lõpuni mõttetult koos olema nagu kaks vana mädanend kändu.
Ise jätsin mehe, kes muutus minu suhtes väga külmaks pärast laste sündi. Ta ei märganud mind enam naisena. Elasime 4 aastat seksita, kuid siis sai minu mõõt täis ning läksime minu ettepanekul lahku. Ja hästi oli, et seda tegime, sest nüüd on kummalgi juba ammu uus kaaslane, kellega suhtlemine ja sobivus on parem.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
