Olen just hiljuti mehega kokku kolinud. Mul endal on eelmisest suhtest kaks last ja tulen hetkel vaevu ots otsaga kokku iga kuu.
Meil on küll suur armastus omavahel jne aga mulle jubedalt käib pinda, et ta elab minu kulul. Otsib juba pool aastat tööd. Käib erinevates firmades ja saab seal töötada 2-3 päeva ja hakkab mingi hala pihta, see ikka ei sobi ja otsin miskit paremat jne. Eelmises töökohas töötades ei suutnud mitu korda hommikul ärgata ja saatis sms-i et ei tule vms. Valetas midagi kokku.. juba see häirib mind. Tegu on juba keskealise mehega aga kohusetun et üldse ei ole. Valetab nüüd ka mulle siin, et küll pole tööl seal inimest kes temaga tegeleks jne. Hetkel aga on tal nüüd oma rahad kõik otsas ja sööb ja joob minu kulul. Ja ta ei ole mitte väikese isuga.. mehel sõna otseses mõttes pole raha et suitsugi osta. Üüri ta ei maksa ja koju ostab asju ikka üli harva. Isegi kui raha on siis seda väga ei tee.. ta on loomult ka selline säästlik ja kokkuhoidlik. Tunnen nagu ta kasutaks mind lihtsalt ära. Ja ma olen öelnud, et ka minul pole raha ja ma ei saa sind ka ülal pidada. Sellest pole muutunud midagi. Mida siis teha? Hetkel tunnen küll, et rahaliselt oleks mul üksi kergem..
Teema: Mees elab minu kulul
Tunnen nagu ta kasutaks mind lihtsalt ära.
Ära sa märgi, tunned või?
Hetkel tunnen küll, et rahaliselt oleks mul üksi kergem..
No siis ole algkooli matemaatikatunnid kasutult mööda külge maha jooksnud.
Mida siis teha?
No on ju päris selge, et oled ämbrisse astunud. Roni nüüd kähku ämbrist välja, eksju.
Kui ruttu te, inimesed, siis mingite meestega kokku kolite? Kui endal on lapsed, siis ma küll ei kujuta ette, et mingi tont kolib minu koju sisse enne, kui ma saan olla veendunud tema usaldusväärsuses, oma eluga hakkamasaamises, soovis ühisesse ellu panustada, omavahelises jäägitus klapis, ühesugustes väärtushinnangutes jmt. Suur armastus – olgu pealegi, ikka võib ju tunduda, et ka sellist kohusetunde ja enesekriitilise meeleta valetajat saab armastada. Aga miks peab kohe kokku kolima??? Saab ju suhelda, koos väljas käia, teineteist tundma õppida, enne kui hakata oma lastele mingit uut inimest peale pressima. Mis teid sunnib selleks? Üksikutest veel saan aru – ise vastutad enda eest, oma asi, kus ja kuidas elkad või kelle enda juurde elama lased. Aga kui on lapsed – milleks?
Miks pidi töölt ära tulema? Saab paremat tööd otsida ja samal ajal ebameeldivat tööd teha
Teemaalgataja postitusest tuleb välja, et ikka väga mõjuv põhjus oli- töö algas vara hommikul, aga mehele ei meeldinud nii vara ärgata ja siis ta mitu korda ei läinudki tööle, aga ma ka ei saa aru, miks siis kohe vallandati, ta ju nii viisakalt saatis sõnumi, et täna ei tule. Ikka julmad vereimejad on need tööandjad. Ja uutes kohtades, mis mees vaeva ja valuga leiab, on samasugused orjapidajad. Vaene mees.
Sa pead talle kurvastusega teatama, et sinu napp sissetulek ei võimalda paraku pakkuda talle väärilisi elutingimusi ja seega on mõistlikum lahku kolida, sest sul juba on kaks suud toita. See oleks minu soovitus. Kui mehel on nt ema elu ja tervise juures, siis saad mehe ehk tema põllesappa tagasi lükata, too ema on ilmselt pojakese ülalpidamisega harjunud.
Teine variant, kui armastus on ikka väga suur, on osta odavamaid makarone ja kohaneda, ehk ka mehe nimel cv-sid saata, sõpradelt uurida, kas neil on tööd pakkuda, aga jälgi siis, et töötingimused ikka mehekesele sobiksid.
Kolmas variant on käredamat häält kodus teha ja mehe kallal vinguda, et miks ta ei teeni, näidata naabrimehe uhket autot ja küsida, mida tema on saavutanud, uudistest vms saadetest edukatest ja ilusatest meestest vaadates küsida, miks tema selline tossike on, sõpradest rääkides rõhutada, et näe, tema küll käib korralikult tööl ja toidab ära oma naise ja neli last ning ostis just hiljuti suvila jne. Eks siis mees vaatab, kas jääb sinna või otsib pehmema pesa.
Olen just hiljuti mehega kokku kolinud. Mul endal on eelmisest suhtest kaks last ja tulen hetkel vaevu ots otsaga kokku iga kuu.
Meil on küll suur armastus omavahel jne aga mulle jubedalt käib pinda, et ta elab minu kulul. Otsib juba pool aastat tööd. Käib erinevates firmades ja saab seal töötada 2-3 päeva ja hakkab mingi hala pihta, see ikka ei sobi ja otsin miskit paremat jne. Eelmises töökohas töötades ei suutnud mitu korda hommikul ärgata ja saatis sms-i et ei tule vms. Valetas midagi kokku.. juba see häirib mind. Tegu on juba keskealise mehega aga kohusetun et üldse ei ole. Valetab nüüd ka mulle siin, et küll pole tööl seal inimest kes temaga tegeleks jne. Hetkel aga on tal nüüd oma rahad kõik otsas ja sööb ja joob minu kulul. Ja ta ei ole mitte väikese isuga.. mehel sõna otseses mõttes pole raha et suitsugi osta. Üüri ta ei maksa ja koju ostab asju ikka üli harva. Isegi kui raha on siis seda väga ei tee.. ta on loomult ka selline säästlik ja kokkuhoidlik. Tunnen nagu ta kasutaks mind lihtsalt ära. Ja ma olen öelnud, et ka minul pole raha ja ma ei saa sind ka ülal pidada. Sellest pole muutunud midagi. Mida siis teha? Hetkel tunnen küll, et rahaliselt oleks mul üksi kergem..
Vabandust, aga kui hea see seks teil on, et sa sellist asja talud?
Tööl ei käi, elab sinu korteris.. parasiite ei tooda majja.
Parasiitidele tehakse tõrjet ja puhastatakse elamine ära.
Kui ruttu te, inimesed, siis mingite meestega kokku kolite? Kui endal on lapsed, siis ma küll ei kujuta ette, et mingi tont kolib minu koju sisse enne, kui ma saan olla veendunud tema usaldusväärsuses, oma eluga hakkamasaamises, soovis ühisesse ellu panustada, omavahelises jäägitus klapis, ühesugustes väärtushinnangutes jmt. Suur armastus – olgu pealegi, ikka võib ju tunduda, et ka sellist kohusetunde ja enesekriitilise meeleta valetajat saab armastada. Aga miks peab kohe kokku kolima??? Saab ju suhelda, koos väljas käia, teineteist tundma õppida, enne kui hakata oma lastele mingit uut inimest peale pressima. Mis teid sunnib selleks? Üksikutest veel saan aru – ise vastutad enda eest, oma asi, kus ja kuidas elkad või kelle enda juurde elama lased. Aga kui on lapsed – milleks?
Jah, jutt kõik on õige, aga see lõpmatu lastega pareerimine veits ülepingutatud. No ei saa kõiki otsuseid ainult laste seisukohast võtta. Ei, ma ei ole see, kes seletab, et laps on õnnelik, kui ema on õnnelik. Aga! tõesti-tõesti on ka emal õigus pisut enda peale mõelda. Antud juhul muidugi jumala vale otsus, just selle parasiitluse pärast.
Mina ikka ei saa aru, miks tullakse siit nii ilmseltet asja küsima? Et “mida teha?”, aga küsiks vastu, et mida sa tahad teha? Rahuldab sind selline elu, oli se see, mida ootasid?
Teemaalgataja ise näeb ka, et olukord talle ei sobi ja jüdib ikka “mida teha?” Ausalt, mida teha rumala inimesega?
Olen just hiljuti mehega kokku kolinud. Mul endal on eelmisest suhtest kaks last ja tulen hetkel vaevu ots otsaga kokku iga kuu.
Meil on küll suur armastus omavahel jne aga mulle jubedalt käib pinda, et ta elab minu kulul. Otsib juba pool aastat tööd. Käib erinevates firmades ja saab seal töötada 2-3 päeva ja hakkab mingi hala pihta, see ikka ei sobi ja otsin miskit paremat jne. Eelmises töökohas töötades ei suutnud mitu korda hommikul ärgata ja saatis sms-i et ei tule vms. Valetas midagi kokku.. juba see häirib mind. Tegu on juba keskealise mehega aga kohusetun et üldse ei ole. Valetab nüüd ka mulle siin, et küll pole tööl seal inimest kes temaga tegeleks jne. Hetkel aga on tal nüüd oma rahad kõik otsas ja sööb ja joob minu kulul. Ja ta ei ole mitte väikese isuga.. mehel sõna otseses mõttes pole raha et suitsugi osta. Üüri ta ei maksa ja koju ostab asju ikka üli harva. Isegi kui raha on siis seda väga ei tee.. ta on loomult ka selline säästlik ja kokkuhoidlik. Tunnen nagu ta kasutaks mind lihtsalt ära. Ja ma olen öelnud, et ka minul pole raha ja ma ei saa sind ka ülal pidada. Sellest pole muutunud midagi. Mida siis teha? Hetkel tunnen küll, et rahaliselt oleks mul üksi kergem..
Piret, sina?
Piret, sina?
Mina. Mis tahad?
Tundub mingi väljamõeldud lugu olevat.
Nii rumalat täiskasvanud naist lihtsalt ei saa olla olemas.
Tundub mingi väljamõeldud lugu olevat.
Nii rumalat täiskasvanud naist lihtsalt ei saa olla olemas.
Seda enam, et teemaalgataja ise enam teemas ei osale.
Miks tehakse teema, küsitakse nõu ja siis ise enam ei vestelda kaasa?
Tundub mingi väljamõeldud lugu olevat.
Nii rumalat täiskasvanud naist lihtsalt ei saa olla olemas.Seda enam, et teemaalgataja ise enam teemas ei osale.
Miks tehakse teema, küsitakse nõu ja siis ise enam ei vestelda kaasa?
No oled sina meil detektiivike.
Teemaalgataja läks tööle.
Kui ruttu te, inimesed, siis mingite meestega kokku kolite? Kui endal on lapsed, siis ma küll ei kujuta ette, et mingi tont kolib minu koju sisse enne, kui ma saan olla veendunud tema usaldusväärsuses, oma eluga hakkamasaamises, soovis ühisesse ellu panustada, omavahelises jäägitus klapis, ühesugustes väärtushinnangutes jmt. Suur armastus – olgu pealegi, ikka võib ju tunduda, et ka sellist kohusetunde ja enesekriitilise meeleta valetajat saab armastada. Aga miks peab kohe kokku kolima??? Saab ju suhelda, koos väljas käia, teineteist tundma õppida, enne kui hakata oma lastele mingit uut inimest peale pressima. Mis teid sunnib selleks? Üksikutest veel saan aru – ise vastutad enda eest, oma asi, kus ja kuidas elkad või kelle enda juurde elama lased. Aga kui on lapsed – milleks?
Täpselt minu mõte. Ma ka kolm aastat elanud lahus. On lapsed, pool aega isa juures. Ma tutvusin ka pool aastat tagasi ühe meesterahvaga. Hea küll, ta käib tööl. Minul oma elamine, tal üürikas. Ja hakkas ka üks hirmus kokkukolimise jutt, tema annab üürika ära, tema ei poolda sedasi lahus elamist. Ma vastasin ausalt, et tunneme nii vähe aega, et ma pean ikka väga kindel inimeses olema, et teda lastele koju tuua. Küsisin ka, miks vaja tormata. Miks ei võiks lasta asjadel rahus kulgeda, õppida teineteist tundma, käia ja olla. Ei sobinud, hakkas mind süüdistama, et olen ikka eelmises suhtes kinni jne, jne. Saatsin pikalt, tundus ka nagu tahaks soodsalt eluaset pigem
Tundub mingi väljamõeldud lugu olevat.
Nii rumalat täiskasvanud naist lihtsalt ei saa olla olemas.Seda enam, et teemaalgataja ise enam teemas ei osale.
Miks tehakse teema, küsitakse nõu ja siis ise enam ei vestelda kaasa?
Sest inimestel on perekooli kõrvalt ka oma elu, töö jne. Ei ole aega passida ju siin 24/7.
Mis lapsed siia puutuvad? Kui lapsi ei oleks, siis oleks selline mees hea?
Kui lapsi ei oleks, siis jääks see raha, mis laste peale kulub, mehe toitmiseks üle ja teemaalgatajale oleks see kulukas hobi paremini jõukohane. Ilmselt oleks tal siis ka väiksem korter ja vähemad elamispinnakulud.
Kui lapsi ei oleks, siis ei peaks mõtlema, et teemaalgataja poputab oma nikupukki laste arvelt – et sama rahaga, mille ta mehe peale kulutab, saaks ta ju hoopis midagi laste heaks teha.
Teemaalgataja, sa teed praegu oma lastele halba selle suhtega.
Lapsed puutuvad asjasse sedavõrd, et kui üksikud inimjesed kokku-lahku kolivad, on see nende isiklik otsus – kõik, mis teed, teed endale. Aga kui inimesel on lapsed – miks peavad need taluma seda, et keegi kolib sisse, elab, osutub tropiks, kolib välja, tuleb järgmine… Miks lapsi sellesse segada? See ei tähenda ju, et emal peaks puuduma võimalus “iseendale mõelda”, nagu siin öeldi – käigu, suhelgu, sõbrustagu, miks mitte. Aga miks peab selle kokkukolimisega nii väga kiirustama, eriti kui on näha, et härra ei tule iseendagi elu korraldamisega kuigi hästi toime. Enne, kui lasta kellelgi enda juurde sisse kolida, võiks ikka veenduda, et mingit parasiiti koju ei too. Milleks lastele selliseid kogemusi korraldada?
Kui ta ikka päriselt armastaks, siis tunneks ta ka vajadust teha kõik, et hoopis ise pakkuda kõike vajalikku. Mehele käib au pihta, kui ta on naise poolt ülalpeetav. Seda muidugi juhul, kui mees on ikka mees. Hetkel on ta rohkem nagu ahjualune. Võimalik, et ta ei saagi isegi neid 2-3 päeva kestvaid töid, vaid redutab kusagil päeva maha. Võiksid isegi tõe huvides kontrollida.
Kui ta juba nii kergekäeliselt valetab tööandjale, sest ei viitsi üles tõusta hommikul, siis pole tema jaoks mingi kunst valetada ka teistele.
Tõesti, ava enda silmad. Ja selline mees pole mingil juhul eeskuju, keda enda lastele peremudelina näidata.
Paku mehele, et proovige mõnda aega kumbki eraldi elada, kuniks ta on enda asjad korda saanud, sest sa ei jõua kõike üleval pidada üksi. Vaata, kui kiiresti ta armastus selle jutu peale otsa saab. Selliste meeste kohta on oma väljend: Alfons (naiste kulul parasiteerijad).
Alfonsitest lähemalt: http://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/kes-on-alfons-ja-miks-ukski-naine-ei-tohiks-tema-vorku-langeda?id=69353637
Meil on küll suur armastus omavahel jne aga mulle jubedalt käib pinda, et ta elab minu kulul.
see armastus kestab täpselt nii kaua, kui ta saab Sinu kulul elada. ta ju kasutabki Sind ära ja Sina lased seda teha. oma viga.
Tundub mingi väljamõeldud lugu olevat.
Nii rumalat täiskasvanud naist lihtsalt ei saa olla olemas.Seda enam, et teemaalgataja ise enam teemas ei osale.
Miks tehakse teema, küsitakse nõu ja siis ise enam ei vestelda kaasa?Sest inimestel on perekooli kõrvalt ka oma elu, töö jne. Ei ole aega passida ju siin 24/7.
Oma teemas kaasarääkimine mõnel korral = 24/7 Perekoolis passimine – tüüpiline PK must-valge maailmanägemus.
Veider on see, et hädakisa jõuab enne tööle minekut valmis tippida, vastata ei saa. Et see ongi üks oluline tegevus hommikuti?
Tundub mingi väljamõeldud lugu olevat.
Nii rumalat täiskasvanud naist lihtsalt ei saa olla olemas.Seda enam, et teemaalgataja ise enam teemas ei osale.
Miks tehakse teema, küsitakse nõu ja siis ise enam ei vestelda kaasa?Sest inimestel on perekooli kõrvalt ka oma elu, töö jne. Ei ole aega passida ju siin 24/7.
Oma teemas kaasarääkimine mõnel korral = 24/7 Kerekoolis passimine – tüüpiline PK must-valge maailmanägemus.
Veider on see, et hädakisa jõuab enne tööle minekut valmis tippida, vastata ei saa. Et see ongi üks oluline tegevus hommikuti?
Mõnel on kombeks töö ajal tööd ka teha, mitte PK istuda. Sinul on ilmselt puhkus?
Mõnel on kombeks töö ajal tööd ka teha, mitte PK istuda. Sinul on ilmselt puhkus?
Ütleme nii, et otste kokkutõmbamine enne puhkust, st. kohal olen, aga töö on suuremalt jaolt tehtud. Päris puhkuse ajal tuleb Perekool ikka üsna harva meelde. Tänase koleda ilmaga on see täitsa omal kohal.
See mees on ju kõige ehtsam luuser kui töökohti ei suuda pidada. Selle põhjal mida teemaalgataja kirjutas näitaksin mehel küll kohe ust. Sisuliselt oled ju kolmanda lapse saanud omale kaela. Ja sellise elu juures seda armastust teil küll kauaks ei jagu kui sinu kulul elatakse ja ollakse.
Noo ausalt, kui mul peaks mingil hetkel vaja minema perekooli spetsialistide suhte- ja eluvalikute alaseid nõuandeid ja ma siia teema teeksin, salgaksin seal teemas lihtsalt maha, et mul lapsed on. Sest vahet ei ole, mis teemast või olukorrast käib jutt, niipea, kui on teada, et naisel on lapsed, läheb ainult üks laste teemal jauramine lahti.
Naine ei ole eelkõige ema – ta on eraldiseisev inimene, kellel on õigus saada nõuandeid ja tähelepanu ainuüksi tema enda isikust lähtuvalt. Tal on õigus teha valikuid, mis esmajoones teda ennast vähimalgi määral ei kahjusta ega õnnetuks tee ja alles siis – nende valikute põhjal – vaatab ta ise, kuidas oma lapsed kujunenud situatsiooni sobitada sellisel moel, et see situatsioon ka lapsi ei kahjustaks ega õnnetuks teeks. Aga lapsed ei ole peamised! Perekoolis seda üldiselt kahjuks ei mõisteta, sellepärast ongi siin tark mitte mainida, et sul lapsed on, kui tahad vähegi asjalikku nõu saada.
Mees kasutab naist ära, mitte mingit armastust ei ole!
Naine ei ole eelkõige ema – ta on eraldiseisev inimene, kellel on õigus saada nõuandeid ja tähelepanu ainuüksi tema enda isikust lähtuvalt. Tal on õigus teha valikuid, mis esmajoones teda ennast vähimalgi määral ei kahjusta ega õnnetuks tee ja alles siis – nende valikute põhjal – vaatab ta ise, kuidas oma lapsed kujunenud situatsiooni sobitada sellisel moel, et see situatsioon ka lapsi ei kahjustaks ega õnnetuks teeks. Aga lapsed ei ole peamised! Perekoolis seda üldiselt kahjuks ei mõisteta, sellepärast ongi siin tark mitte mainida, et sul lapsed on, kui tahad vähegi asjalikku nõu saada.
Kui inimesel (ükskõik kas ta on mees või naine) on alaealised lapsed, siis peabki ta tegema kõik elumuutvad otsused nendega arvestades. Seda ei pea sõnastama nii, et lapsed on peamised, aga vanem vastutab oma laste heaolu eest. Võib ju arvata, et kui vanema tehtud otsus kuidagi last kahjustab, siis ei saa (normaalne) vanem nagunii eriti õnnelik olla.
Naine ei ole eelkõige ema – ta on eraldiseisev inimene, kellel on õigus saada nõuandeid ja tähelepanu ainuüksi tema enda isikust lähtuvalt. Tal on õigus teha valikuid, mis esmajoones teda ennast vähimalgi määral ei kahjusta ega õnnetuks tee ja alles siis – nende valikute põhjal – vaatab ta ise, kuidas oma lapsed kujunenud situatsiooni sobitada sellisel moel, et see situatsioon ka lapsi ei kahjustaks ega õnnetuks teeks. Aga lapsed ei ole peamised! Perekoolis seda üldiselt kahjuks ei mõisteta, sellepärast ongi siin tark mitte mainida, et sul lapsed on, kui tahad vähegi asjalikku nõu saada.
Kui inimesel (ükskõik kas ta on mees või naine) on alaealised lapsed, siis peabki ta tegema kõik elumuutvad otsused nendega arvestades. Seda ei pea sõnastama nii, et lapsed on peamised, aga vanem vastutab oma laste heaolu eest. Võib ju arvata, et kui vanema tehtud otsus kuidagi last kahjustab, siis ei saa (normaalne) vanem nagunii eriti õnnelik olla.
Arvan sama!
enamus naisi on nende kirjelduste järgi parasiidid.
Enamus eesti naisi käib tööl, teenib raha ja toidab oma lapsed ise. Eesti naiste tööhõive on üks euroliidu kõrgemaid. Trofeebeibed on eraldi ja mitte eriti rohkearvuline kategooria. Trofeemehed on veel haruldasem liik, vähemalt sellised, kes oma välimusse sama palju panustaks, kui beibed.
Koduperenaised üldjuhul teevad täistööpäeva kodu ja ühiste laste eest hoolitsemisel – asi, mida ülalpeetavad mehed reeglina ei tee.
Aga; ja seda peamiseks – ülalpeetavat meest/naist saab endale lubada inimene, kes on piisavalt rikas, et tema lapsed ja koduloomad selle all ei kannataks. Kui siia oleks tulnud virisema üksikisa, et näe, kohtusin naisega, kes kohe sisse kolis ja ma kasvatan üksi kahte last ja ei jaksa ja naine ei panusta üldse, ka siis oleks ainumõeldavaks lahenduseks lahkuminek.
Naine ei ole eelkõige ema – ta on eraldiseisev inimene, kellel on õigus saada nõuandeid ja tähelepanu ainuüksi tema enda isikust lähtuvalt. Tal on õigus teha valikuid, mis esmajoones teda ennast vähimalgi määral ei kahjusta ega õnnetuks tee ja alles siis – nende valikute põhjal – vaatab ta ise, kuidas oma lapsed kujunenud situatsiooni sobitada sellisel moel, et see situatsioon ka lapsi ei kahjustaks ega õnnetuks teeks. Aga lapsed ei ole peamised! Perekoolis seda üldiselt kahjuks ei mõisteta, sellepärast ongi siin tark mitte mainida, et sul lapsed on, kui tahad vähegi asjalikku nõu saada.
Kui inimesel (ükskõik kas ta on mees või naine) on alaealised lapsed, siis peabki ta tegema kõik elumuutvad otsused nendega arvestades. Seda ei pea sõnastama nii, et lapsed on peamised, aga vanem vastutab oma laste heaolu eest. Võib ju arvata, et kui vanema tehtud otsus kuidagi last kahjustab, siis ei saa (normaalne) vanem nagunii eriti õnnelik olla.
Jah, seda juhul, kui näha maailma ainult must-valgena ja hea või halvana. Ma ei väidagi, et naine peaks tegema või võiks teha valikuid, mis kahjustavad lapsi, aga kust maalt läheb kahjustamise piir? Ilmselgelt ei ole õigustatud käitumine a’la lasen lapsel nälga surra, sest kogu raha kulub uue mehe ülalpidamisele või tõstan lapse ööseks tänavale, et saaksin mehega kahekesi olla. Aga sellised olukorrad, kus lapsel tuleb kohaneda mõne uue inimesega ema/oma elus, harjuda näiteks väiksemate materiaalsete võimalustega või muutunud elukorraldusega vms ei ole ju tegelikult last kahjustavad olukorrad. Mis imeinimene see laps siis on, et teda iga hinna eest kõigist kohanemist harjutavatest situatsioonidest eemale tuleb hoida? Uued inimesed käivad meie kõigi (k.a laste) eludest pidevalt läbi ju nii ehk naa – mis see ema meeski siis teistmoodi on. Lisaks tuleb enamik lapsi sellega ka suurepäraselt toime, kui nendega suhelda ja kõike seletada.
Jah, seda juhul, kui näha maailma ainult must-valgena ja hea või halvana. Ma ei väidagi, et naine peaks tegema või võiks teha valikuid, mis kahjustavad lapsi, aga kust maalt läheb kahjustamise piir? Ilmselgelt ei ole õigustatud käitumine a’la lasen lapsel nälga surra, sest kogu raha kulub uue mehe ülalpidamisele või tõstan lapse ööseks tänavale, et saaksin mehega kahekesi olla. Aga sellised olukorrad, kus lapsel tuleb kohaneda mõne uue inimesega ema/oma elus, harjuda näiteks väiksemate materiaalsete võimalustega või muutunud elukorraldusega vms ei ole ju tegelikult last kahjustavad olukorrad. Mis imeinimene see laps siis on, et teda iga hinna eest kõigist kohanemist harjutavatest situatsioonidest eemale tuleb hoida? Uued inimesed käivad meie kõigi (k.a laste) eludest pidevalt läbi ju nii ehk naa – mis see ema meeski siis teistmoodi on. Lisaks tuleb enamik lapsi sellega ka suurepäraselt toime, kui nendega suhelda ja kõike seletada.
Teemaalgatuse puhul siis ema seletab lastele, miks ei saa enam neile üht-teist osta ja peab kokkuhoidlikumalt elama. Sest emmel on nüüd suur armastus ja seda onu on ka vaja üleval pidada. Onu ise ei viitsi hommikuti üles tõusta ja tööle minna. Mida lapsed sellest arvama peaksid? Kui tegemist ei ole just väga väikeste lastega, siis selline asi kahjustab juba ema ja laste suhet.
Jah, seda juhul, kui näha maailma ainult must-valgena ja hea või halvana. Ma ei väidagi, et naine peaks tegema või võiks teha valikuid, mis kahjustavad lapsi, aga kust maalt läheb kahjustamise piir? Ilmselgelt ei ole õigustatud käitumine a’la lasen lapsel nälga surra, sest kogu raha kulub uue mehe ülalpidamisele või tõstan lapse ööseks tänavale, et saaksin mehega kahekesi olla. Aga sellised olukorrad, kus lapsel tuleb kohaneda mõne uue inimesega ema/oma elus, harjuda näiteks väiksemate materiaalsete võimalustega või muutunud elukorraldusega vms ei ole ju tegelikult last kahjustavad olukorrad. Mis imeinimene see laps siis on, et teda iga hinna eest kõigist kohanemist harjutavatest situatsioonidest eemale tuleb hoida? Uued inimesed käivad meie kõigi (k.a laste) eludest pidevalt läbi ju nii ehk naa – mis see ema meeski siis teistmoodi on. Lisaks tuleb enamik lapsi sellega ka suurepäraselt toime, kui nendega suhelda ja kõike seletada.
Teemaalgatuse puhul siis ema seletab lastele, miks ei saa enam neile üht-teist osta ja peab kokkuhoidlikumalt elama. Sest emmel on nüüd suur armastus ja seda onu on ka vaja üleval pidada. Onu ise ei viitsi hommikuti üles tõusta ja tööle minna. Mida lapsed sellest arvama peaksid? Kui tegemist ei ole just väga väikeste lastega, siis selline asi kahjustab juba ema ja laste suhet.
Ma olen ise lapsena sellises olukorras olnud, kus praegu tunduvad olevat teemaalgataja lapsed, st meie koju kolis mees, kes tööl käia ei viitsinud, keda minu ema üleval pidas ja kes minu silmis oli lihtsalt üks suht suvaline ludri. Loomulikult mossitasin vahel ja olin ema peale solvunud, kui ma ei saanud poest mõnda moeasja või uut riidehilpu vms, sest raha jäi vähemaks, kuna mees sõi nö mitme mehe eest. Aga samamoodi olin ma ema peale vahel pahane ka siis, kui ta mind varahommikul soojast voodist välja kupatas, et ma kooli läheksin, või kui ta ei lubanud mul ööseks sõbranna juurde minna või kui ta käskis mul porgandipeenraid rohida või minu tuba koristada jne. See on ju loomulik, et lapsele ei saagi kõik vanema otsused meeldida. Samuti oleks ma pidanud vist täiesti alaarenenud olema, et mitte näha oma ema muuhulgas ka inimese ja isiksusena. Mulle meeldis oma ema nö uurida ja teda tundma õppida – uurida, mis on tema lemmikvärv, lemmiktoit ja lemmiklill jne. Seega võtsin lihtsalt teadmiseks, et see mees on ema “lemmikmees” ja et emal on oma “lemmikasjadele” õigus nii, nagu minulgi oli õigus oma “lemmikasjadele” oma kodus. Sellest tulenevate muutustega tuli mul lihtsalt arvestada ja nii lihtne see oligi. Kõik see ei kahjustanud vähimalgi määral ei minu elu, tervist ega suhet emaga – ema oli endiselt vaikimisi minu autoriteet, kelle otsuseid ma usaldasin ja kelle otsuste valguses ma ennast turvaliselt tundsin – vaatamata sellele, kas need otsused meeldisid mulle alati või mitte. Ja nüüd, täiskasvanuna, on mul pigem hea meel, et selline etapp on mu elus olnud, sest seda on põnev meenutada. Noo ja ikka – ei mingit kahjustust ja läbisaamine emaga on väga hea.
Ei tea, võib-olla tänapäeva lapsed on teistsugused – st on harjunud kõike saama, nõudma, pirtsutama, oma tahtmist läbi suruma isegi siis, kui see kahjustab kogu perekonna huve, austuse ja mõistmiseta oma vanemaid kritiseerima ja kohtuga/lastekaitsega ähvardama jne, aga sellist käitumist ei taha te siin Perekoolis ju ometi õigustada? Või tahate?
Seega võtsin lihtsalt teadmiseks, et see mees on ema “lemmikmees” ja et emal on oma “lemmikasjadele” õigus nii, nagu minulgi oli õigus oma “lemmikasjadele” oma kodus. Sellest tulenevate muutustega tuli mul lihtsalt arvestada ja nii lihtne see oligi.
Ülalpeetav “lemmikmees” on oluliselt suurem väljaminek, kui nt moeasjad ja riidehilbud. Täpselt samamoodi ka isa uus “lemmiknaine”, kui isa on lapse elus olemas ja kohal. Lemmiku positsioonil sekspartner on reeglina ka kulukam, kui kallis tõukoer või -kass.
Ma ei ütle, et nii ei või, aga lihtsalt – selliseid lemmikuid saavad endale lubada vaid jõukad inimesed, mitte sellised, kes peavad vajalikuks perekooli kurtma tulla, et raske on. Teemaalgataja ilmselgelt pole nii rikas, kui sinu ema. Kui ei saa endale sellist kulukat lemmikut lubada, siis ei saa, emal on kohustus oma lapsed ära toita ja üles kasvatada.
Ja on veel üks oluline nüanss. Sinu moeasjad ja riidehilbud ei tule ei sinu ega su emaga kobisema, kui miskit ei meeldi. Koer ja kass ka ei tule. Aga ema/isa partneril on see võimalus alati olemas, et nad hakkavad ennast oma ülalpidaja ja tolle laste arvelt tarbetult jõuliselt kehtestama. Tähendab, nii ema kui lapsed loobuvad mitmetest hüvedest selle nimel, et keegi nendega õiendaks. Mismoodi see pereväärtusi toetama peaks? Või täiskasvanute vastu austust äratama? Teemaalgataja partner pealekauba valetab teemaalgatajale ja töökohtadest jääb ilma laiskuse tõttu, see ei ole nende omavaheline kokkulepe ega ei ole tingitud invaliidsusest. Mis väärtus on sellel mehel pereliikmena üldse? Mis eeskuju on ta lastele?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.