Seega võtsin lihtsalt teadmiseks, et see mees on ema “lemmikmees” ja et emal on oma “lemmikasjadele” õigus nii, nagu minulgi oli õigus oma “lemmikasjadele” oma kodus. Sellest tulenevate muutustega tuli mul lihtsalt arvestada ja nii lihtne see oligi.
Ülalpeetav “lemmikmees” on oluliselt suurem väljaminek, kui nt moeasjad ja riidehilbud. Täpselt samamoodi ka isa uus “lemmiknaine”, kui isa on lapse elus olemas ja kohal. Lemmiku positsioonil sekspartner on reeglina ka kulukam, kui kallis tõukoer või -kass.
Ma ei ütle, et nii ei või, aga lihtsalt – selliseid lemmikuid saavad endale lubada vaid jõukad inimesed, mitte sellised, kes peavad vajalikuks perekooli kurtma tulla, et raske on. Teemaalgataja ilmselgelt pole nii rikas, kui sinu ema. Kui ei saa endale sellist kulukat lemmikut lubada, siis ei saa, emal on kohustus oma lapsed ära toita ja üles kasvatada.
Ja on veel üks oluline nüanss. Sinu moeasjad ja riidehilbud ei tule ei sinu ega su emaga kobisema, kui miskit ei meeldi. Koer ja kass ka ei tule. Aga ema/isa partneril on see võimalus alati olemas, et nad hakkavad ennast oma ülalpidaja ja tolle laste arvelt tarbetult jõuliselt kehtestama. Tähendab, nii ema kui lapsed loobuvad mitmetest hüvedest selle nimel, et keegi nendega õiendaks. Mismoodi see pereväärtusi toetama peaks? Või täiskasvanute vastu austust äratama? Teemaalgataja partner pealekauba valetab teemaalgatajale ja töökohtadest jääb ilma laiskuse tõttu, see ei ole nende omavaheline kokkulepe ega ei ole tingitud invaliidsusest. Mis väärtus on sellel mehel pereliikmena üldse? Mis eeskuju on ta lastele?
Ole nüüd, minu ema oli kõike muud kui rikas ja juba enna mehe tulekut elasime ikka väga kokkuhoidlikult ja vaeselt. Võib-olla selline vaeselt elamine õpetabki muuhulgas ka paindlikkust ja kohanemisvõimet, mis iseenesest on head omadused. Ega ma väidagi, et selline mees mingi vältimatu pereväärtus on – tõenäoliselt ei ole ja ikka tahaks ju alati, et inimesed meie ümber oleks ideaalsed ja elu oleks ideaalne jne – aga kui kellelgi selline suht jobu, aga samas kahjutu mees juba olemas on, ja naine temaga koos elada tahab, siis – ma ei tea, ma kuidagi mõistan, et ju siis nii lihtsalt on. Ja ma tõesti ei suutnud lapsena selles mingit katastroofi näha – samuti nagu ei suutnud katastroofi näha selles, kui ema mees minuga vahel õiendas. See ei olnud oluline, st minu kui lapse maailmas olid olulised hoopis muud asjad – kool, sõbrad, mängud, suvevaheaeg, seiklused, ema jne. Raha ja see, kas seda oli palju või vähe, oli täiskasvanute kauge maailm, mis mind eriti ei huvitanud või huvitas tõesti ainult siis, kui mingit konkreetset asja tahtsin. Aga noh, ei taha tegelikult vaielda, ju siis teiste(l) lastel on teistmoodi.
Edited: õiendamine üldjoontes on muidugi nõme ja ma tegelikult ei kiitnud seda heaks ei siis ega nüüd. Aga kahjustav see siiski polnud.
