Nagu öeldud, mees leidis hiljuti uue, noore 20aastase armastuse. Kolis kodust ära, lahutasime. Ostis uue korteri ja nagu aru saan, planeerib seal uue naisega kooselu alustada.
Mina olen 40aastane, meil on kohe kolmeseks saav laps.
Vist polegi mõtet tagantjärgi arutleda, miks meil läks nagu läks, vigu sai mõlemalt poolt tehtud, ehkki üldiselt oli minu meelest suhe hea.
Pigem ei oska ma kuidagi edasi minna.
Olen masenduses, tunnen tugevat alaväärsust ja suuresti just seetõttu, et uus naine on 20 aastat noorem.
Samas olen ma ise samuti üle keskmise välimusega, hoolitsetud, kaalun 50kg (samas kaalus olen olnud terve elu, v.a lapseootus). Aga ikkagi on väga narts tunne.
Alaväärsuskompleks muudkui süveneb minus. Unetus, kurbus, lootusetuse tunne jne.
Kuidas ma saaksin ennast aidata, nii et see tõesti mõjuks? Enesehinnanguga tööd teha.. Aga kuidas kui nüüd edasi tuleb mul arvatavasti veel hakata kõrvalt nägema kuidas uuega uusi lapsi saama hakatakse ja kodu looma jne., jne.
Aga minu kui 40-se üksikvanemana tulevik tundub mulle tume.
Lapsega soovib mees edasi suhteid hoida ja seetõttu puutume ka regulaarselt kokku.
Teemaalgataja, ma kaldun arvama, et mitte uue naise vanus/noorus ei pane sind ennast alaväärsena tundma, vaid mahajätmise fakt üldiselt. On tunne, nagu oleksid lihtsalt üks mittevajalik ese, mis kolikambrisse lükatakse.
Minu endine abikaasa (vanuses 40+) jättis maha minu (35+), meie kaks väikelast, maja ja lemmikloomad. Naise pärast, kes oli minust vanem, kerges ülekaalus ja üsna ilutu. Kolis naise juurde üürikorterisse, kus elasid ka naise kolm last. Vaat see oli korraks tõsine hoop minu enesehinnangule. Mõtlesingi, et ju ma olen ikka tõeliselt nõme inimene, mõrd lausa, kui minu asemele valitakse selline komplekt. Tundsin, et mul oleks kergem, kui mees oleks kellegi noorukesega oma elu otsast alustanud, sest siis ma saaksin arvata, et keskeakriis, noor ilus liha, rutiini ja kohustuste puudumine jne. Nüüd aga lisaks südamevalule pidin kaevuma enda sisse ja aru saama, mis on minus niivõrd valesti.
Eks ma saingi aru. Teine naine oli lõbus inimene, seltskonnahing, elas hetkes ja võttis sellest viimast. Särav isiksus, ühesõnaga.
Mina aga… vaikne, planeerija, iga ilmaga ühesugune. Stabiilne ja kindel kui kalju, aga tõenäoliselt ka lõpmata igav.
Kergendus oli, kui seda mõistsin. Sain mehest paremini aru ja oskasin endaga rahu teha. Tuvist muidugi paabulindu ei saanud, küll aga mõistsin, et minu puudused paarisuhtes on minu boonus üksikelus. Meheta elamine ei löönud mind jalust maha, seda just materiaalses mõttes. Mul oli oma kodu, säästud ja sissetulek, kõik mehest sõltumatud ja ma lihtsalt tegutsesin edasi, nii nagu abielu ajalgi. Lõpuks leidsin, et ilma meheta on mõnes mõttes kergemgi, alguses igas päevas teadlikult otsisin neid asju, miks on kergem. Vähem pesu pesta, pole vaja teatud sööke teha (mees oli toidu suhtes hästi valiv, ei söönud pooli asju), vähem vaidlusi ajaplaneerimise, laste ja muu olme pärast jne. Kesisevõitu lohutused, aga mind aitasid. Õhtud olid alguses hirmsad, ei olnud kedagi, kes kaissu võtaks, kellega päevasündmusi arutada, kellelt nõu küsida. Eks ma keskendusingi rohkem lastele, olid ju neilgi omad hirmud. Paar nädalat peale mehe lahkumist kolisid lapsed ise minu voodisse ringi, et olla kindlad, et emme öö jooksul kaotsi ei läheks ja peale seda ma enam õhtuid ja öid ei kartnud. Pidevalt oli kellegi käsi mu näos või varbad kõril. Päris suur tugi seegi.
Praeguseks olen minagi 40-aastane. Üksik. Vabatahtlikult üksik. Paar tutvusringkonna meest tunnevad mu vastu suuremat huvi, kui ainult sõbra vastu tuntakse, aga ma ei taha. Mul on nii mõnus elu lihtsalt.
Ja minus ei kihvata midagi endise abikaasa teemal, olgu siis uus laps, uus maja, uus auto. Mul on uus ja vaba elu, päris hea, las nii jääbki.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.02 13:33; 26.02 12:41;