Avaleht Pereelu ja suhted Mees – ma lähen hulluks!!!

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )

Teema: Mees – ma lähen hulluks!!!

Postitas:
Kägu

Oleme mehega koos olnud ja elanud ligi 5 kuud, tal on armas 5-aastane poeg. Töötan lastega ja mul on öövahetused, kodus saan viibida üsna vähe. Mees oli juba enne meie kohtumist kodune ja nüüd, pool aastat hiljem ootame, et ta saaks kinnituse tööleasumiseks.

Mure seisneb selles, et nüüd, esimest korda peale meie koosoldud aega palusin esimest korda, et ma saaksin hetkeks oma aja. Ma tundsin, et mul lihtsalt on seda vaja. Olin pikki vahetusi pidanud oma töö juures ning mees tahtis lapse võtta. Tegimegi siis nii, et kui mina eile töölt jõudsin, läks mees lapsele järele. Sain kiiruga maski näkku pandud, vannis käidud, supi valmis keedetud ja paar korda oma meelislugusid kõlaritest kuulata. Ja 2 tundi oligi täis nagu niuhti. Õhtul ma siis ütlesin, et lähen jalutama. Mees oli sellest väga haavunud, ütles, et tema tahaks ju kaa. Selgitasin taaskord, et armas inimene, mul on vaja seda üksi teha, sest seni oleme me igal pool koguaeg ninapidi koos olnud.
Ma olen küllaltki iseseisev inimene ja ma saan palju positiivset sellest, kui saan omaette olla – eriti kui töö on selline, et pean seal palju suhtlema ning mees on pidevalt kodune ja ootab oma naist koju.
Ma saan sellest kõigest aru, aga nüüd kui ma siis palusin, et mul on vaja ennast laadida, tekkis sellest suur tüli ja ta täna ütles, et said ju oma 2 tundi, palju sul siis veel vaja on.
Tuletan meelde, et tema poeg on hetkel meiega, kui nad eile koju jõudsid, siis teatas, et homme lähme ujuma ja pole mingit vastuvaidlemist sest sa juba said oma aja.
Minule omakorda selline fakti ette panemine ei sobi – mul pole trikood ning kes selle siis ostab. Ostsin see kuu oma mehele terve uue garderoobi, et ta talvel ennast ära ei külmetaks, aga nüüd veel ostku ma uus trikoo, et saaks ujuma minna. Vabandust, aga see ei mahu mu plaanidesse sellisel moel.

Mul on tunne nagu mind tiritakse ja sikutatakse pooleks lõpuks. Saan aru- mees on pidevalt kodune ja tal on aega nii palju et igavus tapab juba, samas kui minul pole üldse sellist võimalust. Aga kes siis nüüd järele peaks andma ja kuidas?

Lapses pole küsimus- tegelegu lapsega ja tehku ja mingu kuhuiganes soovi on, kuid mina ei pea alati olema kaasas, sest tegu pole ju minu lapsega. Ja ma ei mõtle seda halva pärast – kui oleks võimalus olnud, siis ma polekski lapsega veel kohtunud – enne oleks ju tarvis mehega olla koos ja saada aru, kas meil ikka klapib, aga esimesel kuul juba mees tahtis, et ma lapse ära näeks. Aga 5 kuud on minu jaoks vähe, et pühendada ennast täiesti jäägitult kellelegi. Laps peab olema nr 1 ja samamoodi tema heaolu ja kes muu selle eest siis hoolitseb kui ikka vanem.

Mees aga tahab minus tekitada süümepiinu, sest ma pole nõus võtma ette ühiseid peretegevusi – anna andeks, aga mees, sinu pere on sinu laps, mina ei kuulu ja ei hakkagi kuuluma sellisel määral sinu peresse kui seda on sinu enda laps.

Ühesõnaga mees läks vihaselt koos lapsega ujuma, lapsel muidugi hea tuju ja teda sugugi ei häirinud see, et mina kaasa ei tule, aga mees oli lausa vihane.

Mismoodi ma veel peaksin enda soove ja kõike selgitama mehele, et ei tekiks tüli iga kord, kui ma soovin olla omaette või käin välja idee, et ehk mees läheb ja teeb lapsega kahekesi?

Vanasti, kui naasin oma 5-päevaselt töövahetuselt, oli mul kuldne reegel – tööle järgnev päev on MINU päev ja siis teen mida MINA tahan, et ma saaksin PUHATA! Praegu ainult töö ja pere ja kodu ja pidev kellegagi koosolemine.
Ma tõesti tunnen, et ma ei jaksa pikalt sellises suhtes olla ning mees oma õrna hingega mõtleb ja tunneb ilmselt sama, aga mismoodi siis edasi – lapsel ju kõige nõmedam seis, kui emmel-issil uued kaaslased kõrval pidevalt.

Aitäh, hakkas kergem.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(51) (13)


Postitas:
Kägu

Tead ma ühest küljest täiesti mõistan sind. Mul on alati olnud väga suur üksi olemise vajadus. Enne kui ma oma kaasaga kokku kolisin tundsin ma tõelist õudu selle ees, et kuidas ma ometi kogu oma ülejäänud vaba aja temaga koos olen (me mõlemad töötame enam-vähem samadel kellaaegadel). Nüüdseks oleme koos elanud juba pea 4 aastat ja tuleb tunnistada, et ma olen veidi muutunud ja pidevalt koos olemine enam nii väga ei hirmuta. Tõenäoliselt läks see üsna valutult ka seepärast, et mu elukaaslane oli algusest peale väga armas – ei olnud sellist asja, et mind oleks fakti ette pandud või sunnitud midagi koos tegema vaid ta lihtsalt rääkis mulle, kuidas ta mind armastab ja tahab koos aega veeta (ja no mina sulasin :D). Praeguseks oleme lahendanud olukorra nii, et mina naudin oma aega siis, kui kaasa oma hobiga tegeleb või kauem tööl on või tööreisil käib. Kuna ta on väga seltskondlik, siis ta käib ka enam koosviibimistel, mille mina tihti vahele jätan ja oma aega naudin.

(7) (1)


Postitas:
Kägu

No, me elame hetkel ühetoalises korteris, maksame võrdselt, aga kui ma koju tulen, siis pole päris nii, et ma lähen teise tuppa üksi olema. Ikka kõik oleme siin koos, mõni päev kahekesi ja mõni päev kolmekesi.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(5) (8)


Postitas:
Kägu

Jeerum!
Küll mul on ikka hea elu! Pole meest = puuduvad ka sellelaadsed probleemid!
Rahu ja vaikus. Käin, kus tahan ja kellega tahan. Ise oma aja peremees. Mõnus 🙂

(54) (7)


Postitas:
Kägu

Milleks sulle üldse mees, ela üksi ja tee mida tahad teha. Ei pea end suhtesse vägistama kui väga tähtis on omaette olemine.

(39) (8)


Postitas:
Kägu

Mina tegin kohe alguses mehele selgeks, et ma ei kavatse tema lapsega aega viita. Hea meelega näen, et ta koos lapsega läheb kinno, Barcelonasse, loomaaeda, restorani, kuhu iganes. Hea meelega on laps teretulnud ka meie koju, aga mina siis lahkun. Ma eeldan, et mulle teatakse ette ja ma saan võtta oma aja ja puhata mujal. Lähen restorani, loomaaeda, kinno vms 🙂
Teen neile vähemalt ühe söögikorra söögi valmis, veendun, et lapsele on puhas voodipesu ja voodi ja lahkun.

Mina ei pea oma mehe lapsega aega viitma. Tõsi, ma pean olema lahke, viisakas nagu iga inimesega, aga ma ei pea oma mehe lapsega lõunasöögilauda jagama.

PS ma olen väga selle poolt, et mu mees peab maksma vähemalt poole lapse kuludest ja veetma temaga ka aega. Kui ta seda ei teeks, ma ei elaks temaga. Mees peab laste eest hoolitsema võrdselt laste emaga.
Mina aga ei pea oma mehe lapsega aega veetma, ma lasen lapsekesel segamatult oma issiga suhelda ja lähen ise rahumeeli kodust spaasse, restorani või sõbranna poole. Kui mulle ei sobi, et laps tuleb (Näiteks olen haige), siis läheb mees temaga kusagile mujale.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
(44) (35)


Postitas:
Kägu

Ostsin see kuu oma mehele terve uue garderoobi, et ta talvel ennast ära ei külmetaks, aga nüüd veel ostku ma uus trikoo, et saaks ujuma minna.

Ise oled 5 kuud mehega koos elanud. Pigem oleksin endale ostnud trikoo. Miks peaks mehe laps sulle number 1 olema? Isegi tavalises peres ei ole lapsed numer ühed.

(27) (2)


Postitas:
Kägu

Mis heategu see mehe garderoobi uuendus siis oli? Miks küll? Mina oleksin pigem endale ostnud midagi vajaliku või kasvõi oma meeleheaks. Ma kaldun arvama, et mees nüüd vaatas, et opaaa, saabki sinu kulul kenasti elatud ja riided selga. Väga mugav.

(49) (1)


Postitas:
Kägu

ei oskagi kohe midagi kommenteerida.

(26) (0)


Postitas:
Kägu

Saan teemaalgatajast suurepäraselt aru. Olen ka ise seda tüüpi, kes vajab üksjagu seda “oma” aega.

Antud olukorras, kus meest ilmselgelt ärritab naise soov mõnda aega üksinda olla, ma seda niimoodi ei väljendaks. Rõhuksin pigem isa ja poja kvaliteetajale, et nad peavad saama kahekesi olla vms.

Ma võin ju aru saada küll, et mees on kodune ja tal on igav ja tahaks rohkem aega koos veeta (see siin ju iga kolmanda koduse naise jutt:), aga tööl käival inimesel peaks olema võimalus end välja puhata. Koos (võõra) lapsega ja ühetoalises korteris see paraku aga võimalik ei ole. Vähe sellest, et mehele riided selga ostad, oled siis nagu kohustuslikus korras tema lapsehoidja veel ka … Paneks ehk paika reeglid, et sinu öövahetusele järgneval päeval last teile ei tooda.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(22) (2)


Postitas:
Kägu

PS ma olen väga selle poolt, et mu mees peab maksma vähemalt poole lapse kuludest ja veetma temaga ka aega. Mina aga ei pea lapsega aega veetma, ma lasen temal segamatult oma issiga suhelda ja lähen ise rahumeeli kodust spaasse, restorani või sõbranna poole. Kui mulle ei sobi, et laps tuleb (Näiteks olen haige), siis läheb mees temaga kusagile mujale.

Ega teie kooselu nii kaua ei kesta. See paneb sinu mehe äärmiselt vastikusse olukorda. Sa annad kõigiti teada, et koos olemine tema lapsega on sulle ebameeldiv. See, et kui sina oled haige, peab mees lapsega mujale minema, näitab juba millised piirangud see mehe elule paneb – teie kodu järelikult ei ole mehe kodu, vaid ainult sinu kodu – sina käsed pood ja lased. On ikka väga suur vahe, kas sa ei tule paljudele üritustele kaasa (mis on täiesti ok), või et sa täiesti sihilikult väldid igasugust kokkupuudet sinu mehe jaoks kõige lähedasema inimesega. Vaene mees ja vaene laps, sest lõpuks laetakse need kogunenud pinged tema peale.

See on analoogne situatsioon nagu minu mees kippus suhte algul tegema: sõidutas mind peole, ütles, et “naudi”, aga ise lauda ei tulnud, kügeles kusagil eeskojas ja ootas. Mis sa arvad, kas ma sain rahulikult lõõgastuda ja peost täielikult mõnu tunda kui teadsin, et mu kaaslane igavleb ja passib niisama? Mina olin plaaninud mitmeks tunniks jääda. Edaspidi muidugi mehel end sõidutada ei lasknud, loobusin lihtsalt pidudel veini joomast. Ehk siis see, kui sa ütled, et “tunne oma pojast rõõmu, mina vastu ei ole”, aga tegudega näitad, et ta poeg on sulle täiesti vastuvõetamatu, näitab, et su sõnad on lihtsalt silmakirjaks öeldud, tegelikult ei hooli sa sugugi kuivõrd vaba ja meeldiv on sinu mehe ja tema lapse vaheline suhtlus.

Aga sellest, et kaaslastele tuleb üksi olekuks aega jätta, saan ma küll väga hästi aru, vajan ise ka omaette olemise aega.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(46) (9)


Postitas:
Kägu

Lase jalga ja vaata lastetu mees. Lisaks elab ju veel sinu kulul. Olin mehega suhtes, kellel oli samuti laps. Laps taheti mulle samuti kaela riputada. Juba kuu pärast käima hakkamist pidin superema valmis olema. Midagi mulle ei sobinud, siis hakati kohe süütunnet tekitama (a’la sa ei võta minu last kui enda oma jne). Sellise mehega omakorda lapse saad, siis pead üleval last, meest ja lisaks mehe vanemat last. Lisaks ei jõua ta teie ühise lapse eest elatist maksta, kui peaksite lahku minema. Samas oma isaõigusi nõudma on sellised kõvad mehed.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(33) (4)


Postitas:
Kägu

PS ma olen väga selle poolt, et mu mees peab maksma vähemalt poole lapse kuludest ja veetma temaga ka aega. Mina aga ei pea lapsega aega veetma, ma lasen temal segamatult oma issiga suhelda ja lähen ise rahumeeli kodust spaasse, restorani või sõbranna poole. Kui mulle ei sobi, et laps tuleb (Näiteks olen haige), siis läheb mees temaga kusagile mujale.

Ega teie kooselu nii kaua ei kesta. See paneb sinu mehe äärmiselt vastikusse olukorda.

Seni, 14 aastat on kestnud…laps suur ja rahul, FBs jutustame peaaegu iagpnädalaselt. Mees rahul. Ex rahul, mina rahul.
Ja kui ma haige olen, siis loomulikult ma ei soovi last nakatada.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
(18) (7)


Postitas:
Kägu

Et mõnel ikka see fantaasia lendab.

(11) (1)


Postitas:
Kägu

. See, et kui sina oled haige, peab mees lapsega mujale minema, näitab juba millised piirangud see mehe elule paneb – teie kodu järelikult ei ole mehe kodu, vaid ainult sinu kodu – sina käsed pood ja lased.

Naise haiguse ajal ei tookski mõistlik mees last enda juurde koju.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(17) (1)


Postitas:
Kägu

. See, et kui sina oled haige, peab mees lapsega mujale minema, näitab juba millised piirangud see mehe elule paneb – teie kodu järelikult ei ole mehe kodu, vaid ainult sinu kodu – sina käsed pood ja lased.

Naise haiguse ajal ei tookski mõistlik mees last enda juurde koju.

Oma lapse viskaksid ka välja? Laps ei ole ju külaline, selles see point ongi. Ühel alaealisel lapsel peaks ikka võimalus olema oma isa juurde tulla ilma ette teatamata. Minu lapsed küll ei pea ette teatama, et oma isaga suhelda. Iseasi on see, et loomulikult ei pea see haige naine tegema mehele ja mehe lapsele haigena süüa, mehel endal ju ka käed küljes. Ja nad ei pea ka ilmtingimata mehega omavahel tegutsema samas toas, kus haige puhkab. Aga keelata terve kodu… (vaevalt et te kööktoas elate) ma ei tea mis asi see on, aga igatahes ei ole see mingi soe ja südamlik pereelu.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(16) (15)


Postitas:
Kägu

ma olen väga selle poolt, et mu mees peab maksma vähemalt poole lapse kuludest ja veetma temaga ka aega. Kui ta seda ei teeks, ma ei elaks temaga. Mees peab laste eest hoolitsema võrdselt laste emaga.
Mina aga ei pea oma mehe lapsega aega veetma, ma lasen lapsekesel segamatult oma issiga suhelda ja lähen ise rahumeeli kodust spaasse, restorani või sõbranna poole. Kui mulle ei sobi, et laps tuleb (Näiteks olen haige), siis läheb mees temaga kusagile mujale.

Mulle tundub igatahes normaalsem, kui teises teemas see naine, kes tegi mehele selgeks, et nii palju raha lapsele küll vaja pole…

(8) (1)


Postitas:
Kägu

Mehe kohta, kes tööl ei käi ja kellele naine riidedki peab selga ostma, on need nõudmised ja pirtsutamised mehe poolt küll kummalised. Kirjutad, et tööl ta ei käi, st on kodune. Mispärast siis sina pärast pikki vahetusi koju tulles veel süüa pead tegema? Mis ta teeb päevad läbi, et elementaarseidki asju ei saa tehtud ja täiskasvanulikul kombel ei saa arvestatud sellega, et tööpäevad väsitavad ja töölt tulnud inimene vajab ka veidikest hingetõmbeaega. Mõistlik empaatiavõimeline täiskasvanu oleks aru saanud, et parim asi, mis ta teha saab, on ise oma poeg ujuma viia ja lasta sul puhata töönädalast. Kui ta sellistes asjades tüli üles võtab ja süümekaid sul tekitada üritab, siis ega see asi väga paremaks ka tulevikus ei lähe. Kaua sa teda tundsid enne, kui kokku kolisite? Mina mõtleks ikka tõsiselt selle üle, kui jätkusuutlik see suhe on ja kas sa ikka tahad seda koormat oma ellu, et mees ise nagu suur laps on, kellele pead riided ostma, nunnutama ja vaatama, et härra kodus istudes oma meelelahutuse kätte saaks. Sinu juttu lugedes kõlab küll nagu mees, kes lihtsalt leidis nüüd lolli, keda lüpsta. Ausalt, ma ei kujuta ettegi elu sellise mehega pead-jalad koos ühetoalises korteris.

(48) (1)


Postitas:
Kägu

Anna andeks, aga sa tundud üsna napakas olevat. Tehke nii, et sina jääd koju ja mees tööle. Siis on lugu ilmselt teistpidi. Teiseks tundub üldse nii, et kui sa nii hirmus iseseisev ja omaette olemist nautija oled ja perega koos käimised ja tegemised ajavad närvi, ela hoopis üksi. Miks sa teed oma egoga teisi õnnetuks.

(10) (9)


Postitas:
Kägu

Mina tegin kohe alguses mehele selgeks, et ma ei kavatse tema lapsega aega viita. Hea meelega näen, et ta koos lapsega läheb kinno, Barcelonasse, loomaaeda, restorani, kuhu iganes. Hea meelega on laps teretulnud ka meie koju, aga mina siis lahkun. Ma eeldan, et mulle teatakse ette ja ma saan võtta oma aja ja puhata mujal. Lähen restorani, loomaaeda, kinno vms
Teen neile vähemalt ühe söögikorra söögi valmis, veendun, et lapsele on puhas voodipesu ja voodi ja lahkun.

Mina ei pea oma mehe lapsega aega viitma. Tõsi, ma pean olema lahke, viisakas nagu iga inimesega, aga ma ei pea oma mehe lapsega lõunasöögilauda jagama.

PS ma olen väga selle poolt, et mu mees peab maksma vähemalt poole lapse kuludest ja veetma temaga ka aega. Kui ta seda ei teeks, ma ei elaks temaga. Mees peab laste eest hoolitsema võrdselt laste emaga.
Mina aga ei pea oma mehe lapsega aega veetma, ma lasen lapsekesel segamatult oma issiga suhelda ja lähen ise rahumeeli kodust spaasse, restorani või sõbranna poole. Kui mulle ei sobi, et laps tuleb (Näiteks olen haige), siis läheb mees temaga kusagile mujale.

Küll need kärgkäod on ikka ühed toredad inimesed. Pole ime, et mehed oma koduste nõidade juurest selliste armsate olevuste manu siirduvad.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
(3) (5)


Postitas:
Kägu

. See, et kui sina oled haige, peab mees lapsega mujale minema, näitab juba millised piirangud see mehe elule paneb – teie kodu järelikult ei ole mehe kodu, vaid ainult sinu kodu – sina käsed pood ja lased.

Naise haiguse ajal ei tookski mõistlik mees last enda juurde koju.

Oma lapse viskaksid ka välja? Laps ei ole ju külaline, selles see point ongi. Ühel alaealisel lapsel peaks ikka võimalus olema oma isa juurde tulla ilma ette teatamata. Minu lapsed küll ei pea ette teatama, et oma isaga suhelda. Iseasi on see, et loomulikult ei pea see haige naine tegema mehele ja mehe lapsele haigena süüa, mehel endal ju ka käed küljes. Ja nad ei pea ka ilmtingimata mehega omavahel tegutsema samas toas, kus haige puhkab. Aga keelata terve kodu… (vaevalt et te kööktoas elate) ma ei tea mis asi see on, aga igatahes ei ole see mingi soe ja südamlik pereelu.

Ära vahuta.
Oma lapsega koos elamine haiguse ajal on paratamatu. Aga mitte tuua eraldi elavat last koju, kus on haige inimene, on eelkõige lapse enda huvides.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(28) (1)


Postitas:
Kägu

Anna andeks, aga sa tundud üsna napakas olevat. Tehke nii, et sina jääd koju ja mees tööle. Siis on lugu ilmselt teistpidi. Teiseks tundub üldse nii, et kui sa nii hirmus iseseisev ja omaette olemist nautija oled ja perega koos käimised ja tegemised ajavad närvi, ela hoopis üksi. Miks sa teed oma egoga teisi õnnetuks.

Tegelikult on lahendus elada koos endasugusega. Meie mehega tahame näiteks mõlemad palju omaette aega ja ka lubame seda üksteisele. Nii, et mitte keegi ei tee teist õnnetuks.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(13) (0)


Postitas:
Kägu

Selline isekus ja MINA-keskne maailm kaob naisel tavaliselt alles siis, kui päris oma laps sünnib. Karmid sõnad, aga…
Mees otsib armastust, omale naist ja lapsele ema. Sina ei ole veel valmis kellegi teise jaoks elama, võib olla ei ole kunagi. Minge lahku, siis saab mees otsida rohkem emaliku tüübi ja sina saad elada endale. Lihtne

(11) (20)


Postitas:
Kägu

Selline isekus ja MINA-keskne maailm kaob naisel tavaliselt alles siis, kui päris oma laps sünnib. Karmid sõnad, aga…
Mees otsib armastust, omale naist ja lapsele ema. Sina ei ole veel valmis kellegi teise jaoks elama, võib olla ei ole kunagi. Minge lahku, siis saab mees otsida rohkem emaliku tüübi ja sina saad elada endale. Lihtne

Seda ma mõtlen ise ka, et äkki ma polegi valmis selleks. Aga seda oleks ma tahtnud teada saada enne, kui mees juba lapse kohale tõi.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
(11) (2)


Postitas:
Kägu

5 kuud oled ninapidi koos olnud ja nüüd korraga jalutamine ja üksiolek jne. Mees ei saa lihtsalt ar, mis lahti on. Kui sa oled viis kuud näitemängu teinud ja oma vajadusi maha salanu, no ega siis ei saa teda süüdistada ka.
Aga see inisemine koduse töötu inimese poolt, kuidas tema tahab ka jalutama minna… kes teda päeval keelas? Ja selles, et ta tahab kõigiga peretegemisi teha, no selles pole küll midagi kuritegelikku. Kellega ta siis peretegemisi tegema peaks, eksnaisega? Tal pole ju seda peret enam, aga

(9) (1)


Postitas:
Kägu

Aga seda oleks ma tahtnud teada saada enne, kui mees juba lapse kohale tõi.

Eriti tore oleks seda olnud teada saada enne, kui pereisa hakkasid sebima.
Maksimaalne enesekesksus ruulib. Tehakse aga teistele kõike, mida endale enesestmõistetavalt teha ei lubata, ja kamaluga peale ka veel. Millegipärast aga õnnelikud ei oldagi, kuigi ollakse endale kahminud kõik, mis tundus nii läikiv.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
(5) (17)


Postitas:
Kägu

Arvan, et siin mängib palju rolli, kelle kodus elatakse. Kui naise juurde kolib sisse mees, kes on töötu ja toob oma lapse ka veel sinna, siis on täitsa arusaadav, et naisel viskab üle. Naine on harjunud olema üksi ja korraga pereelu. Oleneb kui suur on ka korter. Kui naisel ei ole enam oma privaatruumi, siis jälle tüli majas.
See, et mees tahtis, et naine näeks last juba esimesel kuul, see on küll liiga vara.

Mees on terve päeva kodus ja siis muidugi on igav ja kui naine töölt tuleb, siis lõbustagu teda. Nagu väike laps. Soovitan teemaalgatajale lahku kolida sellest mehest ning kui mees on saanud iseseisvaks, siis vaadaku edasi. Praegu on küll tunne, et teemaalgatajat nööritakse. Kui mees tööl ei käi, mille eest ta siis eksnaisele alimente maksab. Varsti on nii, et teemaalgataja maksab kõik mehe elamiskulud ja alimendid ka.

(23) (2)


Postitas:
Kägu

PS ma olen väga selle poolt, et mu mees peab maksma vähemalt poole lapse kuludest ja veetma temaga ka aega. Mina aga ei pea lapsega aega veetma, ma lasen temal segamatult oma issiga suhelda ja lähen ise rahumeeli kodust spaasse, restorani või sõbranna poole. Kui mulle ei sobi, et laps tuleb (Näiteks olen haige), siis läheb mees temaga kusagile mujale.

Ega teie kooselu nii kaua ei kesta. See paneb sinu mehe äärmiselt vastikusse olukorda.

Seni, 14 aastat on kestnud…laps suur ja rahul, FBs jutustame peaaegu iagpnädalaselt. Mees rahul. Ex rahul, mina rahul.
Ja kui ma haige olen, siis loomulikult ma ei soovi last nakatada.

Oot, sa lähed iga kord enne kodust ära, kui mehe laps teile tuleb, ei käi nendega kunagi mitte kusagil, nagu sa ise kirjutasid, aga jutustad selle lapsega iganädalaselt Facebookis? Et te reaalses elus ei puutu sisuliselt mitte kunagi kokku, aga Facebookis olete suured sõpsid mehe lapsega?
Väga veider elu.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(18) (0)


Postitas:
Kägu

Kui naise juurde kolib sisse mees, kes on töötu ja toob oma lapse ka veel sinna, siis on täitsa arusaadav, et naisel viskab üle. Naine on harjunud olema üksi ja korraga pereelu.

Tõesti õudne. Naine on-on üksi ja kõik on kena. Kui äkki korraga, põmm! – mingi mees kolib sisse! Lapsega!
Ma arvan, et siin tuleks kutsuda politsei. Te ei arva?

Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
(9) (11)


Postitas:
Kägu

PS ma olen väga selle poolt, et mu mees peab maksma vähemalt poole lapse kuludest ja veetma temaga ka aega. Mina aga ei pea lapsega aega veetma, ma lasen temal segamatult oma issiga suhelda ja lähen ise rahumeeli kodust spaasse, restorani või sõbranna poole. Kui mulle ei sobi, et laps tuleb (Näiteks olen haige), siis läheb mees temaga kusagile mujale.

Ega teie kooselu nii kaua ei kesta. See paneb sinu mehe äärmiselt vastikusse olukorda.

Seni, 14 aastat on kestnud…laps suur ja rahul, FBs jutustame peaaegu iagpnädalaselt. Mees rahul. Ex rahul, mina rahul.
Ja kui ma haige olen, siis loomulikult ma ei soovi last nakatada.

Oot, sa lähed iga kord enne kodust ära, kui mehe laps teile tuleb, ei käi nendega kunagi mitte kusagil, nagu sa ise kirjutasid, aga jutustad selle lapsega iganädalaselt Facebookis? Et te reaalses elus ei puutu sisuliselt mitte kunagi kokku, aga Facebookis olete suured sõpsid mehe lapsega?
Väga veider elu.

Ma olen loomulikult last kohanud sadu ja sadu, kui mitte tuhat korda ja tassikese teed joonud või 10 minutit vestelnud. Lihtsalt ma ei jää sinna jalgu tolknema, kui ta tuleb oma isaga kvaliteetaega veetma.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
(8) (8)


Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )

Avaleht Pereelu ja suhted Mees – ma lähen hulluks!!!