oleme abielus 5 aastat, koos 7a. lapsi on 3.
ma tunnen, et olen õnnetu temaga aga laste pärast pean vastu.
mu mees on ülihea isa lastele aga meievahelises suhtes halb abikaasa( vähemalt mina tunnen nii).
ma olen selle 7 aasta jooksul kaotanud kõik sõbrannad kuna talle nad ei meeldinud.
ma olen lõpetanud oma hobidega tegelemise, kuna mul pole aega lihtsalt ( tema tegeleb enda omadega loomulikult edasi)
ka karjäärist võin vist 3 lapsega ainult und näha.
ma tunnen ,et olen omadega ummikus. mu elu on tyhi- ainult pidev laste kantseldamine hommikust õhtuni.
Meie kodu on minu oma ( mees kolis sisse kui kokku hakkasime elama). Olen proovinud lahku minna temaga, aga lõpuks annan ikka järele- lubab mesimagusalt, et ta muutub aga ei muutu. või siis lubab end ära tappa- manipuleerib. rahaliselt ei ole võimalik ju mul kuskile mujale hakata kolima .
mida? kuidas?
enne seda suhet arvasin end olevat tugev naine- see mees on aga mind märkamatult tallaaluseks muutnud. füüsiliselt ta ei ole vägivaldne aga vaimselt küll. mind sõimatakse litsiks kui poodi lähen, või olen tund- kaks kauem väljas kui algselt arvasin.
usun, et mul on ka depressioon. ma ei tea kuidas edasi. üksi. ma ei tea.