Tervist sünnitajad, keda ootab ees plaaniline või ka plaanimata keisrilõige. Ma teen siia sellise teema, et need, kes selle juba läbi teinud on, saaks kirjutada abiks vihjeid ja nõuandeid, mida arstid ega õed ei räägi enne ega pärast ja mille eest ei hoiatata. Kui siia igasugu kogemusi koguneb, siis aitab see ehk mõnel naisel närve säästa raskel ajal.
Eks ma ise alustan. Tänapäeval teadupärast lõigatakse kõht lõhki bikiinipiirkonnast. Mul on nüüd 4 nädalat opist möödas, reede õhtul avastasin, et üks koht armi peal kuidagi nagu ajab märga või vedelikku välja. Kogused olid minimaalsed, kui vajutasin vatipadjaga, siis sain nõelapea suuruse täpi padjale. Aga siiski. Haav ajab vedelikku välja, õudus kuubis, eks ole. Mädaneb järelikult, on põletikus, ma saan veremürgituse ja suren ära. Laupäeva hommikul olin ma kõpsti (tegelikult ikka suht liibadi-loobadi, ega käia pole väga mugav) erakorralises kohal. Arst vaatas, silmaga peale ja ultraheliga haava alla ja teatas mulle siis põhjuse… teil kasvavad armi sees karvad.
Selgus siis, et armkude on paks, neetud kuradi karvad, mis enne oppi maha raseeritakse, hakkavad tagasi kasvama mingil hetkel ja armi seest väga hästi naha alt välja ei saa. Siis tekkib sissekasvanud karv ja sinna ümber nagu väike põletikukolle, mis vedelikku välja võib ajada. Ma siis küsisin, et mis teha ometi, ei saa ju paranevat haava raseerida ega vahatada, arst ütles, ei, jumala eest, siis hakkavad otsast peale uuesti kasvama. Tuleb ära kannatada ja varem või hiljem läheb olukord normaalseks tagasi.
Paar tundi hiljem istusin ma kodus ja häbenesin silmi peast, arstil ilmselt nüüd midagi süldilauas rääkida — kuidas patsient sissekasvanud karvaga erakorralisse tuli. Keegi asjapulk oleks võinud selle info mõnda infobrshüüri või rasedaraamatusse kirja panna, mida peotäite kaupa jagatakse, eks ole. Mul oleks mitu närvirakku rohkem ja erakorralises järjekord jupp maad väiksem.
Võtke siis teadmiseks 😛
Teema: Mida keisrilõike kohta ei räägita…
Mul hakkas haav ca paar nädalat pärast keisrit samamoodi vedelikku välja ajama (küll rohkem kui teemaalgatajal) ning oli samuti suur mure, kuna olin ka kuulnud hirmujutte mädastest põletikest. Läksin siis samuti erakorralisse ning minu haava kohta öeldi, et selline vedelik antud juhul on ok (ühte suurt põhjust ei nimetatudki) ja ei ole põletikune, kuid arst ütles, et siiski oli õige tegu kohale tulla, kuna ise ei pruugi neid olukordi õigesti hinnata.
Sellisest sissekasvanud karvade võimalikust probleemist kuulen samuti esimest korda (tõesti, hea teada), kuid tuleks meeles pidada, et alati võib haavast tuleval vedelikul värske opihaavaga olla mõni muu ja tõsisem põhjus. Seetõttu soovitan vastse haavaga ikkagi kahtluse korral alati EMO’s ära käia. Parem karta, kui kahetseda.
Paksu armakudet võib mingi aja möödudes kergelt sõrmede vahel mudima hakata – siis jääb “ilusam” arm, sest armkude lahutatakse niimoodi laiali. Kindlasti teha seda alles siis, kui arm enam ei valuta ja endal on mugav tunne seda teha.
Minu keisriarm on küll nii palju ülevalpool, et karvade sissekasvu pärast ei pidanud muretsema, seega – keisri armi lõigatakse ilmselt vastavalt oludele erinevatesse kohtadesse.
Minul oli plaaniline keiser ühes Tallinna suurhaiglas. Kokku kestis 3h. Emakaverejooksu ei saadudki pidama, seega kaotasin emaka. Tegemist oli väga kogenud opereeriva arstiga, aga see oli minu eripära.
Moraal seisneb selles, et need ohud, mida arst Teile enne oppi ette loeb ja nõusolekule allkirja võtab, neid tuleb ka väga tõsiselt võtta. Neid ei loeta Teile ette lihtsalt suusoojaks.
Mul oli erakorraline keiser. Platsenta hakkas irduma, millest tekkis suur verejooks, kus oleksin kaotanud elu. Läks hästi, tehti keiser ja varsti sain koju. Mis aga hiljem juhtus? Tuli välja, et opi käigus sain mingi bakteri, mis põhjustas mulle emaka- ja põiepõletiku. Kohutav valu! Palun ärge tahtke niisama keisrit!
Minul oli plaaniline opp, kõik läks hästi, komplikatsioone ei esinenud. Hämmastaval kombel pole isegi armi, ühe nurga peal on väike täpp, see on kogu arm.
Muidugi oleks võinud ka halvasti minna ja tulla põletik +kõikvõimalikud muud komplikatsioonid. Sama lugu on ju loomuliku sünnitusega. See kõik on puhas loterii, kuidas kellelgi operatsioon kulgeb või sünnitus õnnestub. Mõni taastub hästi kiiresti, teine üldse mitte. See sõltub hästi paljude asjaolude kokkulangemisest.
Minuteada arstid soovitavadki pärast oppi väiksemagi kahtluse puhul (näiteks kui tõuseb palavik) EMOsse minna kontrolli. Seega tegid sa, teemaalgataja, õigesti et läksid. Kõiki komplikatsioone ei saa ette näha või üles lugeda, läheks pikale. Ja samamoodi võib palju komplikatsioone olla pärast loomulikku sünnitust, millest arstid eelnevalt ei räägi. Infovoldik võiks muidugi olla 🙂 Mina seda lugeda ei julgeks. Võtaks vastu ja vaataks alles siis kui opp/sünnitus läbi.
Minul oli erakorraline keiser peale pikka piinlemist, laps ei liikunud sünnitusteedes edasi. Keisriarst oli väga vastu, käskis ikka ise sünnitada, aga peale 4 tunde presse otsustati lõpuks keiser teha. Keiser aga ei läinud hästi. Kohe tuli palavik, aga öeldi et see on okei peale keisrit. Haiglas ju vaadati haava kordi ja kordi päevas, aga keegi midagi halba ei leidnud. Sain titaga koju ja palavik tõusis üle 39. Käisin paar päeva hiljem niite välja võtmas ja öeldi ikka,et kõik on korras, et ju mingi viirus. Paar päeva kannatasin veel ja alles siis pöördusin EMO-sse. Haiglasse võeti koheselt ja tilga alla, kuna ma ei suutnud kõndidagi. Päev hiljem haiglas aga juhtus midagi, mu haavast hakkas mäda purskama. Haav läks mitmest kohast lahti ja mäda muudkui voolas. Iga väiksemagi liigutuse peale voolas minust mäda välja. See oli väga hirmus. Proove tehes avastati, et haava mädanema mineku põhjuseks oli kakabakter. See tähendab seda, et presside ajal tuli ka kakat ja enne keisrit ei puhastatud mind ära a tehti nii öelda musta tööd. Haavast jooksis mäda nii umbes kuu aega ja pea kaks kuud läks aega,et haav kasvaks kokku.
Peale sellist kogemust on kadunud ka soov saada rohkem lapsi.
Kuulen ka sellist asja esimest korda 🙂
Minul arm sellisel kõrgusel (tegelikult ikka üsna madalal, jääb ka napimatesse bikiinidesse peitu kenasti), et karvad seal ei kasva õnneks.
Aga kui jätkata teemat, mida keegi keisri kohta enne ei teadnud, siis mina olin kuulnud ka pidevat hirmutamist, et mis kõik juhtuda võib ja pärast nii halb olla jne, kuid tegelikkuses oli kõik üsna lihtne ja paranes kiirelt. Mõned päevad olid ebameeldivamad, kuid kuna iga päevaga läks kõik kergemaks ja laps oli ju terve, siis jätkus jõudu kenasti need mõned vastikumad päevad üle elada. Umbes sama, nagu oleks mandliopil käinud. Viimane oli mõnes mõttes hullemgi, sest päris kaua ei saanud süüa ja taastumine võttis oma mitu nädalat. Keisriga jalutasin nädala pärast vabalt lapsega õues ringi.
Minu kogemus, millest ise varem ei teadnud:
1. Keisriarm on julgelt üle 20cm ning hiljem on kõik arstid imestanud, miks nii pikk lõige tehti. Mina ma ei tea, ma pole ühelgi naisel nii pikka armi näinud. Jah, see siiski jääb aluspesu alla, nii et pole hullu.
2. Ilmselt siis närvide jm kahjustus selle lõike tõttu on selline, et kõhulihaste harjutuste tegemine ka 3a hiljem on selline nagu ma ei treeniks kõhulihaseid, vaid teeks mingit veidrat harjutust, mis venitab midagi mul seespool.
3. Mõnda aega pärast keisrilõikust võib see lõikearm olla nagu “põlleke”, st on selline paks kiht, kõik sõltub vist sellest, kui “osasvasti” õmmeldaks.
4. Plussiks osutus see, et keisri käigus avastati mul väike müoom, mida tavasünnituse käigus poleks avastatud. See oli küll pisike (ca 1 cm), aga arst võttis selle siiski jälgimisele. Kuna teadsin, et see on olemas, tuletasin arstile iga kord UH-s meelde see ka üle vaadata – muide see olevat UH-s nii väike, et arst igakord ütles, et kui ma poleks öelnud, siis seda kontrollida ei teaks, sest tavakontrolli käigus sellist lihtsalt ei tuvasta.
5. Väidetavalt pidi olema tavaline, et KL käigus satub kõhuõõnde õhku, mis tekitab valu. Mina vaevlesin üle 24h sellistes valudes, et oli suur hirm, kas ja mis viga on. Ämmakad laiutasid käsi, kuni üks taipas anda mingi geeli, mida peale määrida ja valu kadus tunniga. Tema ka selgitas, et see pidi olema keisri puhul tavaline ja kiirelt leevendatav. Mina aga ei saanud olla üheski asendis, ka mite magada, sest iga liigutus (ka hingamine!!!) tekitas valu ja nii 24h järjest. Oleks piisanud aga kohe ühest heast ämmakast.
Imelik, aga minul ja minul tuttaval peale tehtud seljasüsti keisri ajal ilmnesid hiljem seljavaivused. Meil on nüüd diagnoos, 4-5 diskiprolaps.
Imelik, aga minul ja minul tuttaval peale tehtud seljasüsti keisri ajal ilmnesid hiljem seljavaivused. Meil on nüüd diagnoos, 4-5 diskiprolaps.
Epiduraali kõrvalmõju, seljavalusid esineb epiduraali tagajärjel ka naistel, kel on olnud loomulik sünnitus.
Oli erakorraline keiser.
1. Keegi juba mainis seda organismi sattunud õhku. Mul oli ka sellest ühes õlas lausa kohutav valu. See tuli vist viiendal päeval pärast oppi ja kestis õnneks vaid ühe ööpäeva. See tähendas aga seda, et ühe külje peal ma reaalselt ei saanudki olla, vaid nagu proovima hakkasin, rööksin valust. Õnneks see möödus.
2. samuti tuli haavast mingit vedelikku. Arvasin, et mäda ja läksin emosse (ca 2 ndl peale oppi). Sela vaadati, et kõik on ok, lihtsalt nn haavavedelik.
3. Isesulav niit ei sulanud tervenisti. Ehk siis käisin haiglas seda sõlmekest ära lõikamas ja ülejäänu pidi ise sulama. Aeg muudkui läks, aga haav oli ühe koha pealt ikka lahti ca cm ulatuses ja sinine niit paistis. Ei näidanud mingeid sulamise märke. Lõpuks lausa rippus haavast välja. Tõmbasin siis ja ühelt poolt tuli terve 6-7 cm jupp niiti välja. Lõikasin selle ära ja siis hakkas haav kiiresti paranema.
4. Ei olnud teadlik, et haava juurde võivad naha alla mingid kõvemad tükid tekkida. Mul tekkis kõigepealt ühele poole muna, mis oli veidi valus. See läks ära. Jõudsin ka emos käia, öeldi, et see normaalne. Siis, ca poolteist kuud pärast oppi tekkis teisele poole kõvem koht. Seekord suurem ja valusam ja oli lausa näha, et ühelt poolt oleks nagu paistes. Ka see õnneks kadus.
Kui mõni arvab, et keisrist taastumine on lihtne, siis mõelge, et võib ka teisiti minna. Mul on ka loomuliku sünnituse kogemus ning taastumine oli väga kiire ja kerge.
Olen seisukohal, et võiks tõesti olla mingi infovoldik keisriga sünnitanutele, et teaks, mis on ok ja mis mitte. Jääks palju paanitsemist ära.
Minul on olnud 2 keisrit üks erakorraline, teine siis plaaniline
Peale esimest keisrit mõtlesin, et päris kohutav ikka
kõrge palavik, suured kõhuvalud, kohutav verejooks, pikk sisselõike arm kõhul, pärast taastumisel umbes kuu aega oli kõht valus, et keegi ei tohtinud vastugi minna, kõhu närvid on kahjustada saanud st ei tunne nabast allapoole umbes 5cm mitte midagi
Teine keiser oli lihtsam, sain kohe liikuda, verejooks oli olematu, aga samuti nagu eelkõnelejatel oli mul haiglas olles õlas kohutav valu, aga sellest sai lihtsalt lahti, arstid tegid süsti ja valu oli läinud. teise keisri miinuseks oli see, et piima ei tahtnud rinda tekkida ja kõhtu ei tunne endiselt, kuigi peale korralist kontrolli arsti juurde teatas doktor, et võimlemine peaks tundlikkuse tagasi tooma.
Füüsiliselt oli kõik okei. Aga … ma vaatasin ikka tükk aega oma lapsi ja mingit sünnitunnet ei olnud. Kõik käis liiga kiiresti ja kergelt. See ei olnud loomulik. Paar esimest päeva hoolitsesin oma laste eest nagu suvaliste titade eest, siis nagu jõudis pärale. Ja suht pikalt tabasin end kõhtu silitamas, et miks seal sees nii vaikne on? Võibolla oli see vaid minu probleem, aga nii see oli.
Mind pani kirjutama jutt kõhulihaste harjutustest. Kas Sul on kontrollitud, et ei oleks kõhulihase lahknemist? Sellisel juhul ongi kõhulihaste harjutuste tegemine vaevaline ja tegelikult täiesti keelatud.
Minul märkas seda probleemi ämmakas, kui tuli haiglas kontrolli tegema. Nüüd käin füsioterapeudi juures ja teen harjutusi, et lihas kokku saada.
kõhukliinik.ee võtab vastu Tallinnas ja Tartus.
Kas te sellest olete kuulnud, et jalad võivad üles paistetada? Mõni päev pärast keisrit siis, nagu puupakud, kohutavalt jämedad.
Minul oli erakorraline keiser ja samal päeval ei saanudki püsti tõustud, olgugi, et see toimus hommikul 8. Järgmise päeva lõunast ajasin jalule, vereloik põrandal, olin väga jõuetu. Teise päeva õhtuks oli olemine juba väga hea, kuid liigutada, istuda ja püsti tõusta oli väga valus ning verd tuli palju. 2 nädalat peale keisrit tekkis palavik, käisin emos, arst teatas, et näeb hüübeid emakas, saadeti koju, ravi ei määratud. Hüübed kadusid ise mingi ajaga.
Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi aga hirm oli väga suur, nii enne kui peale.
Ja siis on naisi, kes maksaks peale, et keisrilõikega laps saada. Loodan, et sellised naiivsed “esmasünnitajad” loevad seda teemat hoolikalt ja mõtlevad järgi. Keisrilõikega lapse sünd pole naisele mingi meelakkumine ja sageli palju valusam (peale oppi) ning pikema taastumisega, kui loomulik sünnitus. Tublid on need naised, kes on pidanud läbi komplikatsioonide selle tee ette võtma ning pidanud piinlema, võimetuna ka korralikult lapse eest hoolitseda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
