Et vanasõnad on lihtsalt hämmastavalt tõesed.
1. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld – selle reha otsa olen palju astunud. Nüüd kõrges vanuses oskan teinekord suud kinni ka hoida.
2. Kõik pole kuld, mis hiilgab – ka selle reha otsas käidud. Eriti kehtib inimeste kohta, kes esmapilgul toredad tunduvad. Harva on esmamulje õige ja seda enam ei tähtsustagi.
3. Ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis – oi, kui valus reha see on. Teate, ärge sinna parem astuge.
4. Meega meelitab rohkem kärbseid kui äädikaga – jajaa, vananedes jääb seda reha vähemaks, sest põhjendamatult kõrge enesehinnang kombineerituna noorusrumalusega hakkab kaduma. Head kombed ja kavalus on ülitähtsad.
5. Enda silmas palki ei näe, teise silmas pindu küll – no on ikka vastikud inimesed niisugused.
6. Ja põhiline – tahad sõbrast lahti saada, laena talle raha. No see on ju lausa uskumatult triviaalne, aga jummel kui õige.
Neid asju on kindlasti veel. Ega need vanad eestlased olid ühed targad inimesed. Aina vaata ja imesta.
No ja see ka, et vananemine on kohutavalt ebameeldiv, kuid sellega kaasnev elutarkus on ikka lausa hindamatu väärtusega.
Väärt mõtted!
Üks küsimus selle vaikimise kohta. Kas suu kinni hoidmine on hea pigem rumalamaks seltskonnas? Küsin seepärast, et olen kogenud juhuseid, kus suu kinnihoidmine pärast iseendale kätte maksab – näiteks selle näol, et ise siis kannatama pean. Kas kannatamine on mõttekas? Kui jah, siis millises olukorras?
Ma ei ütleks, et just rumalamas seltskonnas peaks suu kinni hoidma. Pigem rohkem analüüsida, kus, kellele ja mida üldse tasub rääkida. Kui enda põhimõtte, vajaduse või seisukoha kaitsmiseks peab sõna võtma, tuleb seda teha. Kui see aga pole oluline, siis milleks asjatult vaielda või targutada. Pigem tuleb elukogemusega see, et oskadki sõltuvalt seltskonnast leida sobivaid jututeemasid, sh nii endast targemas kui rumalamas seltskonnas.
Toon näiteid ka. Noorena oli minu maailm must ja valge ning lisaks armastasin kohutavalt vaielda. Nui neljaks pidi mulle õigus jääma. Nüüd olen aru saanud, et loll õiguse tagaajamine ebaolulistel teemadel on mõttetu ja heade suhete nimel on tasub teinekord pigem suu kinni hoida ja kaasa noogutada. Ei pea pidevalt maailma muutma, eriti kui lisaks mustale ja valgele on ka palju halle toone.
Samuti tasub suu pigem kinni hoida teemadel, mida ei valda. Pigem siis rohkem kuulata ja küsida, kui rumalusi lahmima hakata. Just on siin ka see külmale maale asjade võtmise teema ja lausa valus ning solvav on lugeda ühe kaaskodaniku lausrumalaid mõtteavaldusi, kuidas tema küll ennast öösel küüditada ei laseks ja üleüldse ei lubaks mingeid võõraid koju sissegi. Ausalt, teate, pigem ära räägi sellist jama.
Või siis oma eraelu avalikustamine pooltuttavatele ja töökaaslastele. Muidugi võib seda teha, aga ei maksa unustada, et inimesi ei saa alati usaldada ja kunagi ei tea, kes seda infot halvasti kasutada võib. Ei pruugi, töökaaslased võivad olla ka sinu parimad sõbrad, aga tihti tasub teatud asju mitte kõigile pläkutada.
No ja siis on sellised taktitunde küsimused. Näiteks jälle üks PK ammune teema, kuidas minia kirus, et mehe suguvõsa on matslikud ja harimatud, ei loe nad tarka kirjandust, Sirpi ei telli ja joovad lamava mehe veini. Õudus! Ja loomulikult pidi ta siis ühisüritustel omaenese tarkuse ja hea maitsega hiilgama. Viisakas inimene joob selle veinipokaali ära või loobub taktitundeliselt, kui ikka üldse sisse ei lähe, aga ei hakka kõva häälega võõrustajate halba veinimaitset kiruma, eks. Sirpi loeb kodus.
Ehk siis neid olukordi ikka on, kus suu kinnihoidmine annab kokkuvõttes parema tulemuse. Küll aga tuleb vajadusel enda eest seista, või ka teiste, nõrgemate, eest. Kui ikka liiga tehakse või on vaja ei öelda, tuleb suu lahti teha.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.02 20:20; 16.02 23:14;
