Ja kuidas tunnete end selles osas nüüd (kel juba lapsed olemas)?
Pean ütlema, et minu jaoks on paras ehmatus ja miskipärast ma muudkui nutan ja nutan. Võibolla hormoonid. Aga vajaksin niiväga lohutust.
Tundsin ausalt öeldes tohutut rõõmu 😀 Olime mehega üle poole aasta proovinud last saada ja kui veel 2 korraga pakuti, mina igal juhul naersin laginal UH-s. Nutta pole siin küll midagi, alguses on raske, vahepeal veel raskem, aga tegelikult on see rõõm nendest tegelastest palju-palju suurem kui mure. Minu omad saavad varsti 2, see mõnus Browni liikumine kodus on ikka väga äge kõrvalt vaadata.
Meil oli vanem laps ca 1,5 a, kui UH-s selgus, et nüüd tulevad kaksikud. Mina olin ka algul väga ehmunud ja isegi vist nutsin pisara – abi meil kelleltki pole, tolleaegsesse korterisse viiekesi ei mahtunud, autosse ka mitte.. Aga see ehmatus läks ruttu üle ja kõik asjad said ilusti korda ning praegu arvan, et see oli parem kui lotovõit 🙂
Meie olime väga rahul. Enne UHd viskasime mehega nalja, et vat mis siis kui ühe asemel oleks kaks…oligi.
Praegu, kui nad 7. saavad, on nad juba igati tublid ja suured ning väga sageli on mängukaaslane omast käest võtta. Kui antaks uuesti valida, siis…jah, võtaks sama komplekti.
Jah, algus ei olnud lihtne, aga oleme jätkuvalt väga rahul.
Enne tüdrukuid oli mehega diskusioon teemal järgmine laps, et noh poiss läheb kooli siis paras kodus olla esimene kooliaasta. Ma siis ütlesin mehele, et järgmisena palun kolmikuid 🙂 Mees teatas, et ma ei ole nii võimekas, ma vastu et kui kolme ei saa siis lepin ka kaksikutega. Mees vastu, et saad inimene aru MA EI OLE NII VÕIMEKAS! Mina teatasin siis et kui kahte ei saa jääb pidu üldse ära. Pood on kinni ja rohkem sellel teemal juttu ei aja.
Ja siis u 2-3kuu pärast näitas test kahte triipu. No selge. Käisin arsti juures ära, tehti uh aga täpike oli nii väike, et kutsuti kahe nädala pärast tagasi. Läksin siis kohale, arst tegi uh ja ühel hetkel teatab no nii kaks väga ilusat täpikest teil siin. Ma vait kui sukk… küsin arglikult – mis asja? Kaks täppi? Eelmine kord oli ju üks. Arst oli just uh pildid välja printinud ning räägib et vaja kahe nädala pärast uuesti tulla. Ei osanud alguses noh ega jah selle peale öelda 🙂 aga see kõik toimus vahetult enne abikaasa sünnipäeva. Sõidan siis autoga koju, omal käed värisevad, et kas tõesti on mu soov täitunud? Koju jõudes helistasin mehele -Kas sa istud? Vastu et jah istun. Ma teatan siis mehele uudise – SAAD ARU NEID ON KAKS! Teisel pool telefoni vaikus…. kukkumist kuulda ei ole. Küsin, et kas kuulsid -neid on kaks. Mees küsib vastu, et kas sa inimene teed minuga nalja sünnipäeva puhul? Ma siis lubasin mehele pildid saata sõnumiga.
Siis oli küll, et kallis palju õnne sünnipäevaks 😀
Kui kolmandasse uh-e läksin siis esimese asjana küsisin -kas neid on endiselt kaks või on neid nüüd juba kolm? Arst vaatas ja siis hakkas naerma, et endiselt kaks ilusat täpikest, ei ole kolmandat juurde tulnud.
Praegu vaatan neid kahte pisikest magavat preilit ja endiselt on täiest uskumatu tunne!
Eks nendega on muret ja vaeva aga see kõik kahvatub kui sulle vaatab vastu neli säravat silma ja tuleb kaks hambutud naeratust.
Arvestades kogu seda alguse vaeva ning neid pikki haiglas olekuid nii ootuse ajal kui peale preilide sündi, siis iga kell olen valmis seda kõike uuesti läbi tegema!
Sai küll pikk jutt, aga loodan et natuke lõbusat juttu kulub ära!
Meie peres oli juba kas poega, kui arvasin, et tütar võiks ju ka olla. Üllatus oli aga suur, kui sain teada, et neid oli kaks ja hiljem selgus- mitte tüdrukud! vaid poisid, nii, et kokku meil nüüd neli poissi peres! Aga siiani ei ole kordagi sellepärast kurvastanud, kaksikud kohe kahesed. Pigem ikka rõõm! Väga paljud on öelnud, et sulle antakse nii palju kui sa kanda suudad. Kindlasti saad hakkama ja naudi oma kaksikute ootust.
Üllatust ja kerget hirmu. Tänutunnet.
Mina olin ¨okis. Päris pikalt olin ¨okis. Mulle tundus täiesti uskumatu, et kuidas nii ometi juhtuda sai. Ligi pool rasedust püüdsin sisemuses leppida, et nüüd neid tulebki kaks. Tegin kabuhirmus plaane, et kuidas kahega hakkama saada ja hankisin mõned abivahendid, mida ühega poleks vajalikuks pidanud.
Kui nad tulid, siis tegelikult polnud üldse nii hull kui olin kartnud. St vastsündinuaeg oli ikka piisavalt hull, aga mitte sellepärast, et neid oli kaks, vaid sellepärast, et üks lastest ei hakanud algul ilusti sööma-juurde võtma. Minu jaoks oli aeg sellest kui lapsed ilusti rinnale sain kuni selleni, kui nad käputama hakkasid, üsna puhkuseks. Edasi kuni u 1.5a vanuseni oli päris raske, aga nüüd on lapsed värskelt kahesed ja pole enam väga viga, tasapisi läheb kergemaks nendega. No ja toredad hetkel kaaluvad raskused üles. Täna õhtul just pugesid mulle koos kaissu, tegid pai ja seletasid, et \”emme pai\”. Nii nunnud ja muidugi ei kujuta enam ammugi ette, et ühte neist meie peres poleks.
Mina planeerisin sünnitada kaks last väikese vanusevahega, sest soovisin kaks korda saada VH. Planeerisin, et vanema lapse riided-asjad lähevad üle nooremale. Kuid tuli välja hoopis, et sündisid kaks last korraga. Majanduslikult oli raske. Füüsiliselt oli raske. Ma ei nautinud beebiiga, minu jaoks see oli raske töö. Ma kirjutasin enne siin ja olen sama arvamuse juures, et riik ei toeta eriti kaksikuid kahekordse VH näol või VH saamist pikema perioodi jooksul. Jah, VH on saamata tulu, kuid süsteem on ebaõiglane.
Nüüd lapsed lähevad kooli. Kõike on vaja osta korraga topelt. Kui lapsed lõpetavad kooli, siis on vajalik ka kahekordselt arvestada kuludega.
Tore on see, et lastel on alati mängukaaslane olemas. Aja kokkuhoid – käivad ühes lasteaia rühmas, treeningutes, ei ole vaja käia kaks korda koosolekutel jne.
Teemaalgataja, kas kaksikud on sinu esimesed lapsed?
Meie saime oma lapsed pärast 7 aastat ebaõnnestumisi IVF-i teel, seega ei tulnud üllatusena ja rõõm oli kahekordne 🙂
Kuna nad me esimesed lapsed, siis ei osanud midagi arvatagi kui raske võib olla aga praegu tean, et ega see ikka iga päev üks lust ja lillepidu pole 😛
Beebidena oli kõige kergem, nüüd on neil oma soovid ja all väga kärsitud jalad 😛 On päevi, mil olen surmväsinud ja tuju 0 aga samas on ka palju rõõmu. Kujutan ette, et siis läheb natuke lihtsamaks kui nad ümbritsevast maailmast rohkem aru hakkavad saama 🙂
Mina ootan kaksikuid ja oleme mehega väga õnnelikud. Kolm last juba olemas :P. Põnevil oleme me kõik 🙂
Meie abikaasaga tundsime suurt-suurt rõõmu, kui saime teada, et kaks … Esimesed lapsed. Nii eriline tunne. Ja kaksikute vankriga linnas jalutada on ka tõeliselt uhke tunne … vaadatakse ja tullakse rääkima, et oi, kui armsad jne. Ühesõnaga see on veel suurem asi kui lotovõit 🙂 Ja algus oli meil küll väga lihtne. Magavad, söövad, vaatavad natuke mõnda mänguasja, jälle magavad … Elu nagu lill … no kui nad kõndima hakkavad, siis on lõbus, sest raudselt läheb üks ühele poole ja teine teises suunas, nii et pooleteise aastasest kuni kaheaastaseks saamiseni ma üksi nendega õues käima ma ei kippunud, aga kuskilt kolmeaastaselt tuleb neil ikka juba väga mõistus pähe ja nad on nüüd nii asjalikud. Käime nendega poes, siis kumbki võtab oma pisikese käru ja siis üks asi ühe kärru ja teine teise omasse ja emme-issi ei pea ühtki käru lükkama. Lihtsalt jalutame 🙂 Loodan, et sul on ema või keegi pereliige ka natuke abiks, siis on veel lihtsam. Minul vanemad ei aidanud üldse, aga õnneks abikaasa super issi.
See on juba rasedusest saadik nii naljakas, kuidas kõigil kaksikute peale silmad rõngasse lähevad 😛
“Kui vana laps on?”
“Kolmesed on.”
“Mismoodi, kaks või? Ooo!” 🙂 Ikka piideldi käru ja meid jne. On ikka erilisem olla kaksikute ema ja isa. Nüüd on lapsed juba suuremad ja varsti ei saa enam keegi arugi, et kaksikud on, no võivad ju vabalt 4 ja 5 aastane vend-õde sama suured olla. Komplekti on lisandunud väiksem õeke. Ausõna, alguses oli raske, aga ei vahetaks seda kampa mitte kellegi teise vastu! Ja nüüd on lausa puhkus, kui ei pea enam lapsi kandma-söötma-riietama jnejne, saadakse juba ise hakkama.
Kuna meil on ka ivf lapsed 4 aastase üritamise järel (ja 5. ivfil, eelmised kõik täiesti ebaõnnestunud), siis keegi ei lootnud 200% edu sellest katsest. Ega mingit suurt shokki ei olnud, täna on küll loteriivõidu tunne. Kolm last kahe aastaga, tehke järele 🙂
Mina olin selleks peaaegu valmis,äkki on kaksikud.Sest ma ise olen õega kaksik ,minu mehel on kaksikud õed ja minu emal on kaksikõde .Seega täielikult palju kaksikuid suguvõsas.Minul endal tüdruk ja poiss,kes nüüd juba 7 aastased ja rohkem lapsi pole. Aga täiesti erinevad poiss on tükk maad suurem.Tihti küsitakse kui vanad lapsed on ,poiss on vanem või …tegelikult kaksikud.
Mul sugulane viskas enne UH minemist nalja, et “nooh, mõtle kui on kaksikud!”
Olidki:)
Raske vist oli ka alguses, sest nad olid enneaegsed, aga “vist” sellepärast, et see on nüüdseks natuke ununenud. Lapsed saavad kohe 8.a ja juba üpriski ammu ei pea neid keegi kaksikuteks. See, et nad ühes klassis käivad…no ikka vahel ju käiakse, sest on sündinud väikese vahega.
Poiss on tüdrukust umbes 13-14 cm pikem ja on klassis üks pikemaid. Õeke on aga üks väiksemaid ja sellep keegi isegi ei arvanud kaksikute varianti.
Ma olin vist sisemas valmis, et kaksikud võiksid tulla ja see on olnud üks lõpmata lahe aeg:)
Mina olin suures suure shokis. Ämmaemand vaatab ja ütleb: teate, mina näen siin kahte… ja siin süda ning vaatame teist, ja siin ka tuksub ilusti.”
Mul hakkasid käed ja jalad värisema. Oskasin vaid korrutada: “Missasja, kuidas see võimalik on?” Oma kolm korda nii. Meie teada meie suguvõsas mehega kaksikuid pole.
Kodus juba 3,3 a ning 1,6 a poisid. Plaanisin sept-st tööle. Sest noorem saab ka lasteaeda. Ja ei olnud sugugi valmis 3 lapse jaoks. Aga üllatus jube jube suur ja hirmus, et lausa 2 nüüd tulemas. Siiamaani ikka muretsen. Kõige rohkem muretsen, et olen ise väikest kasvu. Kõigest 147 cm ja 41,5 kg. Kuidas ma küll nendega hakkama saan. KUIDAS OMETI`?????
Mina ootan samuti enda esimesi lapsi ja olin ka suures hämmingus, kui ämmakas ütles, et siin on 2 last tulemas. Olen samusti pisike, 162 ja 47kg. Hetkel rasedust 22 nädalat ja ptui-ptui-ptui, kõik korras.
Mõtlesin alguses samuti, et miks mina? Kohati tundsin ka, et ei soovi kahte last…nüüd olen juba mõttega harjunud ja ei jõua ära oodata, kunas neid juba sülle saaks 🙂
Asjad välja vaadatud ja nüüd vaikeselt ostan… sest ei tea kunagi kui kiireks see lõpp minna võib 😛
Tubli! Nu Teil on vähemalt pikkust! Arvan et seal lõpupoole pole mind ennast kõhu tagant väljagi näha 🙂
Mina olin täiesti hämmingus ja lausa kurb alguses, kui arst ütles, et kaksikud on tulemas. Siis, kui rääkisin mehele ja kuulsin tema hääles sellist pettumuse nooti, selgitasin talle ja sain ka ise samal hetkel aru, et see on ju tegelikult topeltrõõm! Tänaseks oleme vist mõlemad selle mõttega harjunud ja ootame neid väikseid preilisid väga:)!
Mul 5aastaga 4last:-)
Mul oli juba 3last(noorimad 3ja.1a.),kui saime teada,et kaksikud tulemas.eks see shokk ikka oli,eriti mehele.mina pole ette pabistaja tyypi.pigem kartsin,et ei tuleks enneaegseid.(önnex ei)kutid nyyd 2,5kuused:-).olen veel möistuse juures:-) .
Huvitav, kuidas teemaalgatajal lãheb? 🙂
Mina olin ülimalt rõõmus, olin terve elu uurinud, et ega geneetilist soodumust ei ole. Nii väga soovisin kaksikuid. Ei olnud soodumust, aga näe ikkagi tulid ju ma siis nii väga soovisin. Tahan öelda, et nii nagu lastega ikka, nii ka kaksikutega. Neid on väga erinevad, minu kõik kolm last on olnud väga rahulikud beebid ja mul ei ole ei kaksikute beebiajast, ega ka kolmanda lisandumisest mingeid koledaid mälestusi. Aga nüüd, kus nad on 7 ja 5 on ikka super lahe. Meil on oma väike seltskond ja kunagi pole igav. Püüa ikka rõõmustada ja rahulikult võtta. Mida rahulikum ise, seda rahulikum vast ka laps tuleb. Ja püüa kindlasti ka abilisi leida. Elu kaksikutega peab rohkem planeerima, kui ühega. Ja tasub kasutada igat võimalust, mis elu nendega lihtsamaks teeb.
Mina ei teagi, ma olen praegu küll väga hirmul, mul on praegu 2.5 aastane poiss, kes ei ole üldse rahulik laps ja tema beebiaeg oli mulle nii suureks stressiks et ma ei mäletagi suurt midagi oleks nagu kuskil vati hunnikus elanud koos temaga vms. Nüüd saime teada et kaksikud tulemas, homme saab 14. nädalat kaksikutel täis ja ma ausalt ei kujuta ette mis saab kui nad sünnivad, ei ole majandusi raskusi ega midagi sellist aga mees on koguaeg komandeeringus kahe nädala või nädala kaupa ja mul on nii hirm kuidas üksi hakkama saada, kogu pere elab ka teiselpool eestit, kõik tundub nii hirmus :/
Oh, tahaks ka kaksikuid! 😀
Mina ei teagi, ma olen praegu küll väga hirmul, mul on praegu 2.5 aastane poiss, kes ei ole üldse rahulik laps ja tema beebiaeg oli mulle nii suureks stressiks et ma ei mäletagi suurt midagi oleks nagu kuskil vati hunnikus elanud koos temaga vms. Nüüd saime teada et kaksikud tulemas, homme saab 14. nädalat kaksikutel täis ja ma ausalt ei kujuta ette mis saab kui nad sünnivad, ei ole majandusi raskusi ega midagi sellist aga mees on koguaeg komandeeringus kahe nädala või nädala kaupa ja mul on nii hirm kuidas üksi hakkama saada, kogu pere elab ka teiselpool eestit, kõik tundub nii hirmus :/
Miks siis üldse teist last tegema hakkasite?
Sest ühe lapsega teise kõrvalt on lihtne hakkama saada ja ma olen kindel et saan hakkama aga kaks väikest last, tekitab hirmu ikka küll!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
