Natuke ekstreemsem näide ka, nimelt on mu kasuisa asjade armastaja. Alati, kui koju lähen, pean talle midagi viima (kasvõi shokolaadi), sest ema ütleb, et ta on nagu väike laps, et teda rõõmustavad kingitused. Niks ei võiks teda rõõmustada, et ma üle pika aja neile kulla lähen? Ma ei salli temasuguseid (ma ei ütle, et sina selline oled) asjade armastajaid.
Võib-olla ei ole su kasuisa otseselt “asjade armastaja”, aga talle on oluline, et ka teda kuidagi meeles peetakse … st et külla lähed ju eelkõige oma emale, aga siis tunneb tema ka end tähtsana:) St et ta ei tahagi otseselt midagi materiaalset, aga midagi saades tunneb rõõmu, et teda ka personaalselt meeles peetud on.
Mul isa naine on samasugune:)
Aga miks ei võiks ta end tähtsana tunda läbi selle, et ma kulutan neile külla minemise (edasi-tagasi) peale 100+ eurot ning sõltuvalt transpordivahendist 8-12h ning tõesti iga kord ei ole meeles enne poest läbi hüpata, et talle midagi osta. Ta omistab asjadele liiga suurt tähtsust ja see on teda vähemalt viimased 20a saatnud, samas vaimus on ta ka mu venda kasvatanud.
Näide. Viisin emale tagantjärgi sunnipaevakingi. Karbis oli mitmeid erinevaid asju ning ema siis võttis ühe neist, ulatas mulle tagasi, ning ütles, et annaksin kasuisale, sest “tal on siis hea meel”. Minu meelest ei ole see normaalne.
Ükskõik kellele teisele külla minnes viin neile alati rõõmuga kommikarbi vms, aga kuna kasuisa (mitte tema JA ema, teda peab eraldi meeles pidama) puhul on see kohustus, siis ma ei näe selles mingit rõõmu.
