Põhiküsimus on pealkirjas tõstatatud, olen igasuguste kogemuste ja nõuannete osas tänulik. Natuke taustast ka. Olen kahekümnendate keskpaigas, kuid kolmekümnes eluaasta pole enam mägede taga. Mingeid ratsionaalseid, objektiivseid kriteeriume arvesse võttes, mida minu teada naised vastassugupooles hindavad, peaksin olema harju keskmine. On kõrgharidus, majanduslik kindlustatus ning ka mõned hobid. Välimuselt meesmodell just pole, aga mõõdukalt trenni teen ja kasv on sisuliselt eesti keskmine.
Milles probleem seisneb? Mul pole naistega mingeid sisulisi kogemusi. Olgu, nooruspõlves olin häbelikum, natuke nohiklik ning ei tikkunud suurde seltskonda. Viimastel aastatel on sotsiaalne pool kõvasti arenenud, suhtlusringkond laieneb, aga näib, et ükski naine ei näe minus meest. Ütlen ausalt: kindlasti pole ma klubihunt, kes suudaks naisi kiiresti ära rääkida, aga praeguses vanuses võiks ju juba midagi muud ka hinnata, kui vaid esmamulje põhjal otsuseid teha.
Mitme neiuga on olnud “teema”, nad tundsid mu vastu huvi. Kuid millegipärast nendepoolne huvi kadus (ei oska põhjust öelda, võib olla olin liiga aeglane ja tagasihoidlik). Hiljuti juhtus nii, et 2 neiul, kellega kunagi kergelt romantilisel tasandil suhtlesin, purunes suhe. Mõlemad hakkasid minuga rääkima ning alguses mõtlesin, et mine tea, ehk on millekski lootust. Paari kuu jooksul aga selgus, et nad otsivad lohutust, lihtsalt õlga, kellel nutta, tahtsid lihtsalt rääkida (kusjuures pikalt ja hingemuredest, aga kui julguse kokku võtsin ja küsisin, et kas niisama jalutama või kohvikusse minna ei tahaks, sain konkreetselt korvi).
Probleem ei seisne pelgalt mitte eespool kirjeldatud loos, vaid on palju laiem. Sobin küll selleks, kellele oma muredest rääkida, kuid rohkemaks mitte mingil juhul. Kusjuures paar näidet on selliste koduhoidvate ja pere väärtustavate naistega, kellele minusugune võiks ometigi ju sobida. On keegi sarnases situatsioonis olnud või oskab nõu anda? Kahekümnendate alguses ma seepärast väga ei põdenud, praegu läheb aga küll meel mustaks.