Teema: Miks rasedana trennist loobutakse?

Loobutakse ilmselt ikka sellisest trennist, mis rasedatele ei sobi, või siis juhul, kui on riskirasedus ja füüsiline koormus on vastunäidustatud. Mina näiteks olen terve raseduse trenni teinud (praegu on käsil viimane raseduskuu), pole isegi koormust vähendanud.

I trimestril võib enesetunne olla nii vilets ja unevajadus nii suur, et mingit trenni teha ei jaksa, saa ega taha. Lisaks mõnede trennide puhul hakkab ka suhteliselt kohe vastik surve. Mina näiteks saan pmst kõigepealt aru, et miskit toimub selle järgi, et jooksmisel oleks nagu keegi telliskivi põie peale pannud. Katsu sa siis jooksmas käia või jooksmisega seotud spordiala harrastada, kui kui raske ja kandiline telliskivi nagu kõhus oleks. Mõne nädala pärast tulevad muud kellad ja viled ka juurde, nagu eespool viidatud. Ma olen siis, kui enesetunne lubama hakkab rasedate trennidesse läinud ning kõndimine ka võimaluste piires kogu aeg “menüüs”.

Ratsutamisest loobusin ma raseduse ajal ilmselgetel põhjustel. Esimesed 10 nädalat oli enesetunne nii õudne, magasin ja öökisin. Sundisin ennast päevas vähemalt paar km jalutama. Nüüd on 2. trimester ning enesetunne juba täitsa hea. Teen tempokat kõndi ja üritan iga päev läbida vähemalt 4 km, ideaalis 7-10 km. Aeg-ajalt teen kodus jõu- ja kardiotrenni (jälgin loomulikult pulssi ja enesetunnet).

Miks ma seda teen? Soovin olla paremas vormis kui esimest last oodates – kuna siis oli võimalus pikutada esimesed 10 nädalat (ei olnud kodus mudilast ja koera, keda kantseldama peab), siis oli mu vorm nii kehv, et kukkusin 2. trimestril kiirkõndi tehes mitu korda kokku. Need kogemused olid nii jubedad, et jätsin pooleli ja lõpuks ma tõesti ei jaksanud isegi 2-3 km normaalses tempos läbida. Kaalutõus oli kusjuures mõõdukas – 12 kg (olen pikka kasvu).
Aga kui sellist kogemust ei oleks olnud, siis vaevalt et ma praegu nii usin oleks.

Mina loobusin, sest esimesed 12 nädalat oli katkemisoht, sealt edasi toonused kuni sünnituseni välja.

Minul on ka juba kahel korral selle raseduse jooksul füüsilise koormuse keeld peal olnud. Kõigepealt 7. nädalal kahtlase määrimise tõttu ja siis 11. nädalal korraliku verejooksu tõttu. Ujuda ka ei tohtinud. Muidu olen harjunud ikka jooksma ja kodus hantlitega jõutrenni tegema + kätekõverdused, plank jne. Kusjuures seda spordipiirangut oli väga raske taluda, palju raskem kui muid keelde, nagu saun ja seks nt 🙂 Nüüd 15. nädalal olen vaikselt jälle hakanud hantlitega treenima ja erinevaid harjutusi reitele ning tuharalihastele tegema ning tegin ka just natuke uurimistööd selles vallas, milliseid kõhulihase harjutusi soovitatakse rasedatele, et lihaste diastaasi vältida.

Mina näiteks ei saanud eelmise raseduse ajal mingit kiirkõndigi (st minu jaoks normaalse kiirusega kõndi) teha, kõht tõmbus kohe kõvaks. Kusjuures seda probleemi ei olnud, et poleks jaksanud või nii, seetõttu unustasin ma selle koguaeg ära ja alles siis tuli meelde, kui olin sunnitud peatuma ja hingamisharjutusi tegema hakkama. Kõndida muidugi sain, aga pidin end teadlikult aeglaselt jalutama sundima.

osad loobuvad enesetunde tõttu (kui ikka kõht valutab koguaeg või iiveldab, siis raske trenni teha), teised arsti soovitusel (riskirasedus), kolmandad kuna trennistiil ei sobi (a la maadlus, poks) ja kolmandad lihtsalt kardavad ja hoiduvad kõigest ja teevad siia teemasid stiilis “sõin pooltoorest kana, mis ma nüüd tegema pean?”.