Mulle tuli lihtsalt selline mõte, et kui nad harjutada ei taha, siis tee sellest mäng. Näiteks, oletame, et nad armastavad vahukoort. Pane vahukoort suunurkadest pisut kaugemale põse peale, las püüavad keelega lakkuda. Või siis lõua peale. Enne demonstreerid näiteks issi peal ja saate kõik naerda. Samamoodi võid meelitada, et ajagu keel suust välja nii pikalt kui saavad, hoiavad silmad kinni ja sina paned neile keelele midagi maitsvat, nemad ei tohi piiluda. Siis neelavad alla ja arvavad, mis see oli. Kui midagi vedelamat paned keelele, siis peavad keele nö kausiks tegema, et ära ei voolaks. Katsuge mehega koos ka nendest mängudest osa võtta. Ja samal ajal proovige R häälikule üldse mitte viidata, las nad arvavadki, et see on mäng, mitte harjutamine.
Teine asi, et ehk ei motiveeri last see, kui sa ütled, et saavad valida mänguasja siis, kui R selge. Parem siis juba mindagi väiksemat, kas kommi või kooki, kui on nõus 15 min harjutama. Ja kohe pärast seda komm kätte. Või siis kui nad tahavad kuskile minna, midagi põnevat teha – sea tingimus, et nädala sees igapäev 15 min harjutamist ja nädalavahetusel siis lähete, kuhu nad tahavad. Noh, et ei oleks mitte nii pikalt oodata seda tasu, vaid käegakatsutavamalt.
Siis veel, katsuge lastega sõnamänge mängida. Kui nad 6-aastsed on, siis need võiksid neile huvi pakkuda. Ikka terve perega koos. Ja katsuge suunata nii, et hästi palju R häälikut sõnades.
Muidugi, mul on hea targutada, minu tüdruk oli 2a1k, kui järsku hakkas R tulema, ja seda eelkõige tänu sellele, et selleks ajaks oli päris palju minu jutu sisse tekkinud “ära” – ära sinna mine, ära seda tee, noh, sihuke mittekasvatuslik keelamine. Ja tema hakkas mind osatama, tegime sellega nalja ja tuligi kuidagi iseenesest. Tal õnneks kõnega ja artikulatsiooniga pole probleeme olnud (veel, ptüi), aga mu onupoeg oli minu arust ka juba 6-aastane, kui ta selgelt veel R ei öelnud. Oligi selline R ja L vahepealne. Aga omal ajal mingit logopeedilist abi ta küll ei saanud, pärast iseenesest arenes paremaks. Mõnikord võib tõukeks olla ka see, kui eakaaslased hakkavad naerma, et nii suur laps ja ei oska R öelda, näiteks koolis.
