Teema: Miks paljud ettevõtted survestavad inimesi asukohaga?

Eesti ettevõtjate arusaam paindlikust töökorraldusest tähendab, et töötaja on paindlik. Paindlik tööaeg tähendab, et töötaja on igal ajal kättesaadav ja valmis tööd tegema. Kaugtöö tähendab, et sa ei pea küll kontoris viibima, kuid pead olema valmis 10-15 minuti jooksul sinna jõudma, kui ülemus(t)el tuleb idee koosolek korraldada. Keegi pikka aega Soomes elanud ja siis Eestisse tulnud tegelane kirjutas just hiljuti artikli sel teemal. Meie ettvõtjad ei armasta oma asju planeerida ja tahavad, et kõik juhtuks just sel hetkel, kui neil selleks sobiv aeg on. Seega alluvad peavad olema valmis hüppama, kui käsk tuleb.

See on tõesti nii, et tahetakse, et sa teeksid tööd kuskil ülemuse silma all, mingis idiootlikus avatud kontoris, kus töö edeneb palju visamalt, mürataust on suurem, kolleegide mula pigem takistab kui aitab töötegemisele kaasa. Isegi kui see töö on selline, et sa ei saa selle tegemisest kõrvale viilida ka kõige parema tahtmise juures, sest see on kohe näha, kas töö on tehtud või ei ole. Ikka käib kõva vaidlemine, et peaks ikka kontoris koha peal seda tööd tegema.

Mina olen vaielnud ja lõpuks kasutanud seda taktikat, et lihtsalt ilma vaidlemata lähen teen tööd kodust. Kohal käin vaid koosolekutel. Alguses suuliselt pole eriti kokku leppida saanud, kuid praktikas kui ma teen kodust, siis inimesed on siiski aru saanud, et töö tehtud saamise poole pealt pole erilist vahet, kas ma istun seal kuskil nurgas lauas või teen sama asja kodust.

Osadele meeldib kontoris tööl käia ja neil ei ole kodus nii häid töötamise tingimusi. Mul on kodus palju parem töökeskkond kui kontoris, eriti suur vahe on selles, et kontoris põleb pea kohal kogu aeg päevavalguslamp, mis sirab silma, kodus ma saan vähemalt päevasel ajal teha tööd loomulikus, aknast paistvas valguses. Kodus jääb ära ka peamurdmine, et mida süüa tohib või saab, et see kedagi teist kuidagi ei häiriks, muidugi on ka ajavõit, sest isegi kui kontor asub väga lähedal (minu tee kontorisse võtab 30 minutit), siis eelnev sättimine võtab ka veidi aega. Kodus ma veeren voodist välja teen kohvi ja olengi tööl. Eriti mõnus on see kodus töötamine kui ilm on kole ja ei tahaks nina välja pista.

Olen kodust töötanud vahelduva eduga alates aastast 2008. Vahepeal olen kaks korda töökohta vahetanud, mõlemal korral on alguses olnud selline vaidlemise periood, et kas ikka peab seal kontoris kohal istuma. Mõnda aega olen kontoris püüdnud tööd teha, asi on lõpuks ikka selline, et tööl toimub tehniliste asjade nokitsemine, aga kui on vaja mingeid ideid välja käia, siis sisuline töö on tulnud teha kodus. Ma ei suuda normaalselt keskenduda kui mu ümber inimesed pidevalt ringi liiguvad, keegi hõigub kedagi, telefonid helisevad, kontsad klõbisevad jms.

Ma elan Tallinnas, olen mõelnud maale kolimisele, kuid eriti ei julge. Sest siis peaks linna alles jääma ikkagi mingi eluase, et juhul kui on vaja töökohta vahetada, siis alguses on nagunii see periood, et hakkab jälle pihta see nõudmine, et oleksid ikka kontoris kohal.

Minu tööks on tõlkimine, toimetamine, reklaamtekstid, tekstide tellimine, meediamonitooring. Enamasti kõik sellised asjad, et kõik saab aetud meili teel, silmast silma suhtlemiseks hädavajadust ei ole, kunagi ei ole ka nii kiire, et peab helistama või kuskile kohale jooksma.

Neid töökohti on küll, kus lastakse kodust tööd teha, aga vähe. Kahjuks on Eestis nii, et kolleegid, kes mingil põhjusel kodus töötada ei saa, hakkavad kullipilgul jälgima ja kaebama. Eks väike kadedus on hinges.

Ise töötan kodust, kui tahan, aga päris tihti eelistan siiski töö juurde minna, kuna mõnikord tahaks kellegagi näost-näkku rääkida. Lisaks saab lõuna ajal sooja toitu, kodus ainult endale ei viitsiks tegema hakata. Mu töökoht on õnneks kodule väga lähedal, kui pikemalt sõitma peaks, siis käiks ilmselt vähem.

Ülemus on mul üldse teises riigis ja ajatsoonis, nii et keegi kunagi kobisenud ei ole. Lepingus on mul siiski sellekohane punkt olemas, et võin teha tööd ükskõik kust ja ükskõik millal, peaasi, et tehtud on.

miks ta peaks valima selle, kellest kollektiivi liiget kunagi ei saa, kellega kontakteerumiseks peab hakkama meilima või helistama, keda ootamatule välknõupidamisele kutsuda ei saa

Tänapäeval on kollektiivid mitmesajaliikmelised, inimesed vahetuvad kiiremini kui nende nime jõuad meelde jätta ja mingeid välknõupidamisi ei toimu nagunii, kui just mingit suurema katastroofi ei teki, aga viimase puhul ujuvad oma urgudest välja ka need, kes kodus töötavad.

Ega siis kodus töötamine ei tähenda seda, et sa kolleegidega üldse ei kohtu. Paljud käivad kontoris vähemalt korra nädalas ja kodustöötaja on nagunii skype kaudu kaasinimestega pidevas kontaktis. Meil käis nagunii pool elu Skype kaudu, isegi siis kui olime kontoris kohal, sest kontorihoone on lihtsalt nii suur, kahes majas, mitmel korrusel inimesed laiali, lihtsam ja kiirem on skype vahendusel asi ära arutada, kui hakata kuskile teise majja, teisele korrusele jooksma, vaatama, kas inimene on üldse parasjagu kohal. Jah, isegi kontoris töötav inimene ei pruugi kogu aeg oma laua taga istuda. Ikka tuleb ette, et on vaja meilida ja helistada ja ei saagi kohe välkkoosolekut pidada, sest teine on vbla hoopis teises linnaski seoses tööga.

Ärka üles oma vanamoodsast maailmast.

jimmy kirjutas:

Ja üldiselt tundub, et see kaugtöö on töötajate silmis kuidagi üle idealiseeritud. Kui seda võimalust ei ole, siis tahetakse seda saada, aga tegelikult ei suuda ega taha paljud neist soovijatest tegeliklt tõhusalt kodust töötada.

Ma olen sellega täitsa nõus. Minu sõprusringkonnas saavad enamus kodus töötada, sh ma ise. Hoolimata sellest käiakse 95% juhtudel siiski tööl. Peamiseks põhjuseks on minu hinnangul see, et kodus pole lihtsalt nii mugav tööd teha. Näiteks:
1) paljud elavad 2-toalises korteris, mis tähendab, et tööd tuleb teha köögi laua taga ja läpakaga. Ei ole mugav.
2) töövahendite puudus. Nt mul pole kodus erialast kirjandust, mida töö tegemiseks vaja läheks. Paljud sõbrannad töötavad korraga 2 arvuti ekraaniga, siis läheb töö kiiremini. Keegi ei hakka koju 2 monitori ostma, seda enam, et paljudel pole kodus nende jaoks ruumi.
3) paljud kasutavad tööks mingit majandustarkvara. Iseenesest saaks seda kasutada ka kodust kaugligipääsu kaudu, kuid üks mu sõbranna on öelnud, et kuigi tal on korralik arvuti, siis kõik tööks kasutatavad programmid tõmbavad arvuti nii uimaseks, et see ei tasu ära.
4) mõnel inimesel pole kodus töötamiseks piisavalt distsipliini, kuigi alguses oldi veendunud, et sellega probleeme pole.

Mu küsiks neilt, kes sooviksid kodus töötada, et kas te olete mõelnud sellele, kuidas see reaalselt toimiks? Kui nt oma kabinetti pole ja lapsed tulevad kell 14.00 koolist, siis kus see töö tegemine täpsemalt toimuks jne.

Ma olen suht veendunud, et päris paljud loobuksid kodus töötamise võimalusest. Eriti just need, kellel pole tööle pikk maa minna.

Kodutöö võimaldamine ei olegi ettevõttele vajalik, välja arvatud ehk mõned juhud, mil on võimalik kontorikuludelt kokku hoida (meil näiteks põhimõtteliselt kontorit ei olegi). Valdavalt on tegemist siiski töötajate soovile vastu tulemisega. Ja sõltub väga palju nii valdkonnast, ettevõttest, tööst kui töötajast, kas ettevõte on valmis ja huvitatud sellist võimalust pakkuma.
Loomulikult on lihtsam tööd korraldada nii, et inimesed on iga päev 9-17 kontoris kohal, aga vahel ei jää muud valikut. Mina näiteks jääksin kõigist töötajatest ilma, kui nõuaksin kohaolekut.
Ei saa ka ühte patta panna täielikku kaugtööd ja seda, et inimesed võivad paaril päeval nädalas kodus töötada. Esimesel on kõik need puudused, mida siin eelkõnelejad välja toovad, teise võimaldamine ei muuda küll inimesi võõraks ega takista töötegemist. Enamuse valdkondade ja tööde puhul neid põhjendatud ootamatuid füüsilisi koosolekuid siiski ei ole. St tehakse muidugi, aga saaks vabalt ka kas ilma või üle skaibi.

Kägu kirjutas:

Kas ja kui palju olete kokku puutunud ettevõtetega, kes soosivad kaugtööd? Tuttavate jutu põhjal tekitab hämmeldust, et miks paljud tööandjad (eriti paindlikku töökorraldust ja peresõbralikkust reklaamivad ettevõtted) survestavad inimesi kolima Tallinnasse, kuigi erinevad kommunikatsioonivahendid on olemas, töö on individuaalne, keskendumist nõudev ja ei eelda kohapeal olemist. Arusaamatuks jääb, miks keeldutakse kompromissidest, käia 1-2 korda nädalas kohapeal ning pannakse fakti ette, kas kolite Tallinnasse ja saate tööga pihta hakata või kui ei koli, siis tööd ei saa? Kas inimesed peavad uue töö tõttu hakkama iga kord kolima ja müüma maha oma korterid või majad?

ma ei saa siiani aru, miks suured It firmad,omades kontoreid mitmes linnas, peavad vajalikuks fyysilise kohalolekuga koosolekuid.
Teatud ametikohtade puhulon mugav,kui kolleeg on läheduses nõupidamiseks, sest tegelt chati suhtlus võtab nats rohkem aega.

aga kui ei meeldi Tallinna kolida, siis ei pea ju seda firmat valima. Vaba valik

Kägu kirjutas:

No aga äkki see selle konkursi parim pole piisavalt hea? See on ju võimalik, eks. Olen korduvalt näinud konkursse, kuhu ei tule ühtegi tõeliselt sobivat kandidaati. Siis need konkursid põruvad ja kuulutatakse uus või pikendatakse tähtaega. Või hakatakse tegema headhuntingut. Alalõpmata juhtub nii IT konkurssidega näiteks ja inseneride omadega, isegi kui palk on väga hea.

osadel juhtudel on põhjuseks see, et esialgset valikut ei tee mitte vastava osakonna juhataja, vaid personalitöötaja.
nt osadel alla 30stel personalitöötajatel on kombeks koheselt tagasi lükata kõik sellised cv-d, mille omanikud pole tema meelest sünniaastalt piisavalt atraktiivsed, nt pooliku kõrgharidusega 30-35a poissmehel on oluliselt lihtsam valituks saada, kui koha jaoks sobivat haridust/kraadi ja töökogemust omaval keskealisel naisterahval või abielus pereisal, sest poissmehes näeb ta omale tuleviku jaoks võimalikku lantimisobjekti.
vahel lükatakse 45+ vanuses töötaja cv kõrvale lihtsalt sellepärast, et… tal pole FB kontot.
päris mitmed personalitibid teevcad suured silmad, kui näevad TPI inseneridiplomit – nad justkui ei tea, et TTÜ kandis TPI nime veel 1990ndatelgi.

Ma arvan ka, et oleks tore, kui kaugtööd rohkem võimaldataks. Loomulikult mitte trammijuhil,vaid ikka elualadel, kus see teostatav. See aitaks mitmes mõttes kaasa regionaalarengule, töö- ja pereelu ühildamisele ning vähendaks kulusid transpordile (sh ökoloogiline jalajälg jms). Miks seda ei tehta? Mina arvan, et:
1. Kodus töötamise võimalus on suhteliselt uus asi. Ja uus asi on tihti ebamugav, hirmutekitav ning kahtlane. Tööandja on samuti inimene ja võib vabalt nii tunda. Eelkõige võib olla hirm kaotada kontrolli tööprotsesside üle.
2. Kodus töötamine nõuab keskmisest oluliselt kõrgemat enesedistsipliini. Kaugeltki kõik, kes sooviksid kodus töötada,ei sobi selleks. Nii tore ju, pesen vahepeal pesu, siis viin lapse trenni ja teen töötamise vahepeal perele õhtusöögi, mõeldakse. Tegelikkuses hakkavadki pereasjad tööaajadele sisse sõitma ja nõuab raudset kindlust, et piir paika panna. Nõrgema enesekehtestamisega isikutel (ja neid on palju), kannatab töö lõpuks ikka kuidagi (vead, tähtajad jne). Tean mitut,kes on kodutööga puntrasse joostes ikka kontorisse tagasi läinud. Eks see ebakindus ka häirib tööandjat.
3. Inimene on sotsiaalne olend. Enamik vajab hästi funktsioneerimiseks teisi kõrvale. Olen ka seda näinud, kuidas kodus töötav inimene ka õhtul pidžaamas ringi kõnnib, pea kammimata ja läppar tööasjadega telekalaual. Mind see ei häirigi, aga enamasti inimesed ise väsivad sellest ning tahavad töökollektiivi tagasi, et oleks põhjust rohkem enda eest hoolitseda. Pealegi ei saa kodust töötaja väga tihti kiitust: ülemust ega kliente ei näegi ja sugulased tuttavad pigem vähendavad inimese pingutusi. Teate ju küll “no sina ju tööl ei käi, saaksid ehk mul aidata seda, teist, kolmandat” või “nojaa, oleks mul sinu elu, tööl käima ei pea, mida sa teed üldse päevläbi”.
Kiitus ja tagasiside on motivatsiooni jaoks ülioluline,paraku kodus kipub seda nappima. Kui ülemus väga soodustab kodus töötamist, siis ta ehk teadlikult pingutab selles vallas, muul juhul oled nagu üksik hunt. Aga see rohkem lihtsalt näide,mõte selles, et kodustöötajal peab olema distsipliin ja paks nahk. Paljudel pole ja eks selle teadasaamine on tööandjale ikka väikse riskiga seotud – kui inimene ennast üle hindab, kannatab töö kvaliteet ja asutuse maine.
3. Siin kritiseeritakse ka nõudmist, et töötaja oleks kättesaadav. Tööandjale on see mugav ja turvaline. Lisaks võib kodustöötaja jääda ilma olulisest infost. Kollektiivis on infovaldamine alati parem. Kui ise midagi ei tea või oled unustanud, siis naaber nö võib hädast välja aidata. Probleem tekib just siis, kui sa ei tea, et sa midagi ei tea. Muidu ju võtaks telefoni ja küsiks, aga kui ei tea nt et reegel on muutunud vms, siis ei küsi ka. Meil kontoris ikka juhtunud, et näiteks räägid kliendiga, lepid midagi kokku, aga siis näed, et kolleeg hüppab ja vehib sul näo ees ning üritab end arusaadavaks teha. Tulebki välja, et näe krt, eelmisel nädalal olevat tulnud memo, et nii enam ei saa. Aitäh noh, sai ikka jamast päästetud. Seega koostöö kolleegidega on ikka kulla hinnaga. Ka ülemus võib nii arvata.
4. Kaugtöö tegemise võimalust peetakse privileegiks ja privileegi on väga raske kollektiivis rakendada vaid ühele. See tekitab päris palju meelepaha, et miks tema saab, aga mina mitte. Isegi, kui on hea põhjus (elad kaugemal nt), siis ikkagi teised võtavad isiklikult ja tahavad ka. Sellest võib tekkida päris korralik sõda ja motivatsioonikriis. Milleks peaks ülemus töökeskkonda sellist jama tahtma? Pigem ei tee erandit ja ongi kõik. Kui ei sobi, tulebki teine ettevõte vaadata. Keegi ei pea teistele vastu tulema, kui ta ei soovi. Ka tööandja mitte.
Ehk siis. Mina isiklikult usun, et kaugtöö populaarsus tööandjate hulgas hakkab kindlasti suurenema. Hakkamasaava töötaja puhul vähendab see ju ka tööandja kulusid (väiksemad kontoripinnad jms). Küll aga läheb ehk mõnevõrra aega, et uudsusega harjuda ja leida parim võimalus riskide hajutamiseks.