Tere!
Mul on sündimas teine laps.
Esimese sünnitasin loomulikul teel. Ja kokku kestis sünnitus ca. 9 h.
Kohe alguses olid regulaarsed ja valusad valud.
Väljutusperioodis kahjuks rebenes lahkliha.
Kas peaksin seda ämmaemandale mainima või ei ole vahet?
Mida veel silmas pidada?
Vahe lastel ca. 10 aastat.
Teine sünnitus oli täpselt poole lühem, kui esimene.
Teine oli kiirem, väga järsku tekkisid regulaarsed väga tugevad valud, samas kui esimesel korral sain terve päeva valude vahesid mõõta. Samas teisel olid pressid nõrgemad ja pidin rohkem ise kaasa pressima (esimese hooga ma polnud isegi kindel, kas tulid pressid või mitte, nii nõrgalt aimatavad olid) . Sünnitusjärgne olukord allkorrusel oli enam-vähem sama.
Sa võid ju mainida lahkliha, aga ma ei kujuta ette, kas ja kuidas ta seda takistada saab.
Mina mainisin küll seda, et esimesel sünnitusel sikutati platsenta enamvähem kohe välja, mistõttu jäi suur tükk sisse, seda avastati alles õhtul, kui olin verekaotusest teadvust kaotamas ja asi lõppes siis intensiivi ja vereülekandega :/ Ma ei tea kas tänu sellele rääkimisele või oleks ta nagunii nii toimetanud, aga teisel hakkas ämmaemand platsentaga tunduvalt hiljem tegelema, andis aega ise irdumiseks, ja pigem pressisime selle välja (st tema surus kõhule ja mina pressisin), mitte ei sikutanud.
nagu öö ja päev, esimesega läks 16,5h, kõikmõeldav valuvaigistav läks käiku, lõpuks epikas, ämmakas nägi kogenud silmaga ära, et sünnitaja on otsa jäänud, teisega läks kokku paar tundi aktiivsemat tegevust.
lahkliha esimesega ei rebenenud, teisega väidetavalt see juhtus, aga seda asjaolu lugesin üllatusega hiljem sünnitusloost, ju siis oli, ei tea.
sünnituse ajal sai ämmakaga eelmise lapse sündimisest vesteldud küll, missa hing muud ikka niiväga räägid, ilmast on ka nats nadi 😀
Esimesel sünnitusel olid meeletud seljavalud, teisel ei olnud üldse.
Esimene kestis ajaliselt poole vähem, teine kord oli pikk piinlemine, lihtsalt mitte nii intensiivne.
Esimesel sünnitusel olid väga tugevad, tihedad ja korrapärased pressid, teisel korral ainult ebamääraste vahedega rebestav valu, tekkisid pigem liigutades, presse nagu otseselt polnudki. Ise pressisin.
Esimesel korral algas sünnitegevus limakorgi eemaldumisega, teisel aga hoopis korraliku verejooksuga.
Esimene sünnitus oli väga puhas, ei otsest verd ega soolestiku sisu, ainult oksendasin paar korda. Teisel korral ei oksendanud, aga see-eest oli kõike muud. Ma muidu pelgasin seda eelnevalt, et äkki kakan kõik kohad täis, aga päriselt oli seda kergem taluda kui iiveldust ja oksendamist. Personal tõenäoliselt arvas vastupidi 😀
Esimesel korral oli mees kaasas, teisel korral ei olnud. Minul isiklikult oi ilma meheta kergem.
Esimesel korral sain mõned väikesed rebendid, teisel korral olin ikka päris katki.
Esimesel korral läks kõik probleemideta, teisel korral ilmnesid probleemid sünnituse ajal nii minul kui ka lapsel. Õnneks kõik laabus.
Sarnased asjad: loomulik sünnitus, ilma valuvaigistiteta. Külm, janu.
Laste sündimise vahe oli 10+ aastat, kedagi mu eelnev sünnitus ega seal juhtunu ei huvitanud.
2. sünnitus oli esimesest poole pikem, aga kulges väga rahulikult. Haiglasse ei tahetud kuidagi vastu võtta, et mul polevat sünnitaja nägu ja “valudki” 15 min vahega. Tihedamaks ei läinudki ja valus ei olnud, lihtsalt selline tugev toonus. Siis alles võeti haiglasse, kui avatus oli 6 cm, siis leiti, et ju ikka läheb asjaks.
Laps oli palju suurem kui esimesel korral ja pressima pidi kauem ning see oli raskem, aga kõik jäi terveks.
Esimene 2,5 a tagasi – esilekutsumine 42+1, eriti midagi ei hakanud toimuma, sain oksütotsiini, siis tulid tugevad valud, mis kestsid 4-5 h, aga emakas oli kinni kui lukuga. Anti epiduraali, sain 3 h magada ja kui ärkasin, oli täisavatus ja edasi läks 1,5 h ja laps oli valutult käes. Suur laps, aga rebendeid minimaalselt.
Teise sünnitasin hiljaaegu. Paistis, et läheb jälle esilekutsumiseks, käisin terve nädala kontrollis ja ktgs, kogu aeg lykati edasi, sest titt oli terve… ja siis hakkas ikkagi vaikselt synnitegevus pihta – paar päeva ornasid krampe, siis kolmandal päeval öösel päris korralikud tuhud, kuni läksin üheksaks haiglasse ja kolme tunniga oli laps käes. Ilma valuvaigistajate ja sekkumiseta. Valud olid muidugi lühemal perioodil, aga ikkagi lõpus sama tugevad. Aga kuna eelmine kord oli epi mõju peal, ei tundnud ma eriti presse. Seekord oli see väga äge ja nagu mingi looduse juhitud protsess, kuidas tuhu läks ule äkki pressivajaduseks, tohutu väljutamise protsess hakkas pihta, keha nagu tegi seda minu eest, mina möirgasin, aga mitte valust, vaid see oli ka nagu seestpoolt, jõuammutamine vms.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
