Teema: minia ei taha leppida, et ma ei taha lapselast hoida votta

Kägu kirjutas:

näiteks teatan reede õhtul, et sain laupäevaks soodsa spa-paketi ning kavatsen sõbrannaga minna, oma koeratüdrukud stefi ja sofi toon seniks temale. ega nendega muud polegi kui tuleb kaks korda päevas süüa keeta, jalutada-hommikul väike tiir ca kilomeeter, õhtul umb kolmekilomeetrine ring kuna nad vajavad palju liikumist, lisaks on ühel neist jooksuaeg, vaata et siis jooksupükse õigel ajal vahetad ning õhtul on nad harjunud massaazi saatel uinuma. ja loomulikult tahavad nad inimese vahetuses läheduses 24/7 viibida. ja enne kui ta silmi pööritama hakkab, mainin :a mis sul muud ikka teha, sa istud nagunii päevad läbi lapsega kodus.

:):):)
Profülaktika mõttes võiksid miniat sedasi hirmutada küll.

Tegelikult huvitab mind aga sinu poja seisukoht – kas tema meelest on OK, et last sageli sulle hoida anda tahetakse? Minu meelest oleks just poeg see, kes miniale ütlema peaks, et ema käib tööpäeviti tööl ja nädalavahetustel on samuti hõivatud, nii et lapsehoidmise kohustust talle panna ei saa.

Paari viimast postitust ei jõudnud ma enne 09:31 kirjutatud teksti näha.

Ühesõnaga minia on märksa spontaansem kui Sina. Siis on jah raskem ette planeerida. Aga samas mitte võimatu. Küllap leiab ka Kätu või Krissu võimaluse 18. veebruariks pidu kalendrisse märkida. 😉

Aga tasulist lapsehoidjat võiks neile sellisteks olukordadeks ikkagi soovitada.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

teemaalgataja olen.
teema on siin juba nii mitmeharuliseks läinud. mõtlesin veel ise meie olukorra läbi ja kuna minia minu argumente peab tühiseks, minu plaane mõttetuks ning näitab üles äärmist empaatiavõimetust, siis äkki peaks vastama talle tema enda vahenditega. näiteks teatan reede õhtul, et sain laupäevaks soodsa spa-paketi ning kavatsen sõbrannaga minna, oma koeratüdrukud stefi ja sofi toon seniks temale. ega nendega muud polegi kui tuleb kaks korda päevas süüa keeta, jalutada-hommikul väike tiir ca kilomeeter, õhtul umb kolmekilomeetrine ring kuna nad vajavad palju liikumist, lisaks on ühel neist jooksuaeg, vaata et siis jooksupükse õigel ajal vahetad ning õhtul on nad harjunud massaazi saatel uinuma. ja loomulikult tahavad nad inimese vahetuses läheduses 24/7 viibida. ja enne kui ta silmi pööritama hakkab, mainin :a mis sul muud ikka teha, sa istud nagunii päevad läbi lapsega kodus.

eks ole, tundub julm. see on aga täpselt see, mida mu pojanaine pidevalt teeb.
nb! oma kutsudele ma ka muidugi midagi sellist ei korraldaks, et annan nad inimese kätte kes neid ei salli.

Kahju, et teil selles omavahelises jagelemises meelest läheb, kes selles teemas nagu kõige olulisem peaks olema: lapselaps.

Kas sul poeg on täitsa kõne- ja arusaamisvõimetu seal vahepeal või? Et ok, minia on nö juurdetulnud, ei saa ühele lainele jne. Aga poeg? Temaga ei saa ka räägitud? Ja kui ei saa, siis selles osas pead küll enda otsa vaatama, seda pole kellegi teise kraesse kirjutada.

poeg on muhe ja rahumeelne, temaga saavad kõik räägitud. mini on see, kes laupäeval teatab, et “kle krissu juures täna pidu, lähme nüüd, las su ema vaatab titte” või et “täna katlas traatide rünnak ja pärast lähme kätu juurde edasi” poeg muidugi mainib, et lähme kui ema saab last vaadata. edasi järgneb minia poolt vastuvaidlemist mittesalliv kõne mulle ja edasi juba teate..

Vabandust, aga ma ei kujuta ette, kui tahtejõuetud inimesed te pojaga kahekesi sel juhul olete, kui te ei tule toime ühele inimesele oma seisukoha selgeks tegemisega.

Ka minu suguvõsas on olnud ajast-aega iseenesestmõistetav, et vanaemad lapsi hoiavad. Ja mitte ainult vanaemad, vaid ka tädid-onud vastastikku. Olen ka mina juba oma panuse andnud oma vennalapse hoidmisel. Õnneks on mul ka ämm selline. Seda teemat lugedes saan veelgi aru, et mul on väga vedanud.

Teemaalgataja jutu puhul mind häirib aga hoopis see, et pojast pole peaaegu juttugi. Ainult minia tahab midagi ja on paha. Kas poeg selles loos ei puutu üldse asjasse? Kas tema ei soovi välja minna ja seega, kas POJA tahtmised ka midagi ei loe? Mina olen peaaegu alati lasknud mehel oma emale helistada, kui vajadus tekkinud. Või noh, mis lasknud – ta on seda enamasti omal initsiatiivil teinud. Ja minu ämmale on tema poja (ja lapselapse) heaolu kohutavalt tähtis. Tegelikult pole ta ainus, kes räägib, et andes noortele vanematele aegajalt puhkust, on see hea paarisuhtele. Ja kui paarisuhe on rahuldatud, on ka ämma poeg õnnelik. Seda arvavad ka minu pensionile lähenevad töökaaslased (1 tegelikult juba on pensionil). Nii et minu tutvusringkonnas peaaegu polegi vist kedagi, kes ei viitsiks lapsi hoida.
Palju on küll paare, kelle vanemad teises Eesti otsas või surnud ja nad ON tunnistanud, et aegajalt on väga raske selle tõttu. Väga tahaks omaette aega.

Samas aga ei taha ma teemaalgatajat risti lüüa. Alati on inimsuhetes 2 poolt. Samapalju kui võõras on mulle tahtmatus lapselapsi hoida, on võõras ka dikteerimine, kuidas seda teha ja ka pahandamine, kui on põhjust mittehoidmiseks. Loomulikult tekitab see trotsi ja edaspidist kehva suhtlust. Samad mõtted tekkisid ka siis, kui lugesin teemat, kus vastsed emad kirusid, et krt, trügitakse külla vastsündinut vaatama. Sellest veel saan aru, et haiglasse ei taheta külalisi, aga et kuu aega hoidku kõik eemale, tundub mulle asjatu võimu näitamisena. Minu laps – mina otsustan. Ja kui kohe algul pannakse vanaemad paika, et sa pole keegi, hoia eemale, siis miks ta edaspidigi tahaks seda. Aga noored tihti ei oska kaugele ette näha.

Oma pika jutu kirjutamise ajal on tulnud ka poega puudutav kommentaar, seda enne polnud.

Kirjutan ka oma loo lihtsalt siia, kuidas meie kodune olukord.

Olen 26, mees 27. Meil on kaks last. 4 aastane ja 5 kuune. Kõige lähim inimene, kes meile siin on ämm. Ämm ka 50+ . Meie esimest ei ole ta kunagi hoidnud, ei olnud ka veenev argument see, kui pidin minema teist last sünnitama, kuigi rasedusest teada saamisel, kilkas ja “rõõmustas “. Tema võtab puhkuse, tema võtab kohe teise lapse kauemaks enda juurde. Olgu nüüd kohe öeldud, et mina ei leidnud selleks vajadust, et laps kuhugi nädalaks minema peab sellepärast, lihtsalt oleks piisanud sellest, et sünnituse aegu on ta olemas ja mees saab sünnitusel kaasas olla.
Me ei mehega kuskil kahekesi käia saanud, ei võetud poissi ka siis, kui teist last veel polnud.
Aga emme ise arvab, et nii kui tema pühapäeva hommikul helistab, et nii nüüd on vaja minna poodi, siis olgu poeg poole tunni jooksul väravas ja võtku ta peale.
See, et mina olen kahe lapsega 5 päeva nädalas ca 12 tundi üksinda pole ka mingi asi, käitub täpselt nii nagu pojal peret poleks.
Jaksab nädalavahetuseti baarides möllata, aga näed vot kilekotiga toitu ise koju toodud ei saa.

Unustasin veel lisada..

Et Teie need, kes arvate, et vanaemad ei pea, ei võiks, ei ole kohustatud oma lapselapsi isegi mõneks tunniks vaatama, kuna nemad on oma lapsed suureks ” kasvatanud” ja neil on aeg puhata ja tegeleda oma hobidega, siis siit minu küsimus ..
Millal siis puhkavad need lapsed, keda nii hirmsa töö ja vaevaga kasvatud on nagu väidetakse, kuigi enamus ajast veetsid need enda vanaemadega kelle emad väidavad, et: nii mina olen oma töö teinud.
Minu generatsioonil, siis polegi õigust puhata ega mängida, kasvatame ju ka enda lapsed ise suureks, aga siis, kui meie oleme ca 50, siis on aeg hakata ju enda vanemate eest hoolitsema, sest nemad ju kasvatasid ja kasvatasid hirmsa hooga 😀 (Mida tegelikult tegid siiski vanaemad)

Noh kohe mitte ei saa aru neist kellele ämm ei meeldi ja siis ikka topivad oma last talle hoida. Sain oma noorema lapse 36 aastaselt ja tõdesin et olen vana. Ei jaksanud enam nii moodi öösel üleval olla kõik oli väsitav. Tulge nüüd ometi noored mõistusele üle 50ne olev inimene tahab rahu ja vaikust ja teie viite oma tite sinna vanainimest piinama. Ei ole mina oma noorimat last just see tõttu ämmale hoida viinud et saan aru..ta ei jaksa. Üks asi on paar tundi aga nädalavahetuseks, ei ilmas.
Teine koht kus tahtsin sõnavõtta on nõukaaegne pension. Ema sai penskariks 55 aastaselt ja minu meelest oli tal ikka mingi 134rubla pension, ei olnud kommu, usklik oli , tavaline töötaja kontoris. Õde vajas tema abi aga ka alles siis kui tööle läks ehk laps oli kindlalt üle aasta vana. Kuna õde on õpetjaja pidi ta tööl käima kuid laps oli tihti haige ja ema vandus et tal raske aga midagi teha polnud. Ma tahtsin ka oma tütrekest tema juurde sokutada ja nii lihtsalt ta tegigi mulle selgeks et ühe veel elab üle aga kahte kantseldada ei suuda. Nüüd ise 45 selt mõistan teda täiest, kuid siis olin solvunud et mis minu laps kehvem on. Lihtsalt õel oli suurem abivajadus. Arvan et küll need vanaemad aitavad kui näevad et tõsine häda on aga see et noored tahavad pidutseda siis palun ärge lapsi muretsega.

Kägu kirjutas:

kirjutas:

Unustasin veel lisada..

Et Teie need, kes arvate, et vanaemad ei pea, ei võiks, ei ole kohustatud oma lapselapsi isegi mõneks tunniks vaatama, kuna nemad on oma lapsed suureks ” kasvatanud” ja neil on aeg puhata ja tegeleda oma hobidega, siis siit minu küsimus ..
Millal siis puhkavad need lapsed, keda nii hirmsa töö ja vaevaga kasvatud on nagu väidetakse, kuigi enamus ajast veetsid need enda vanaemadega kelle emad väidavad, et: nii mina olen oma töö teinud.
Minu generatsioonil, siis polegi õigust puhata ega mängida, kasvatame ju ka enda lapsed ise suureks, aga siis, kui meie oleme ca 50, siis on aeg hakata ju enda vanemate eest hoolitsema, sest nemad ju kasvatasid ja kasvatasid hirmsa hooga (Mida tegelikult tegid siiski vanaemad)

Minu vanaema näiteks siis kui mina olin laps, oli juba üsna varases eas pensionil, nii on ikka hulga kergem lapselapsi hoida palju ja pikemalt. Kuna tänapäeval aga pensioniiga järjest kõrgemale nihkub, siis paratamatult elukorraldus muutub. Lisaks ei nõutud vanavanematelt vanasti elukorralduse muutust (a la vii oma koerad ära jne), ükski laps ei tulnud selle peale, et tema kirjutab oma vanemale ette, kuidas lapselast hoida ja kohelda. Vanasti lasti lastel suht suvalt järelvalveta ringi joosta ja vanavanematel oli võimalik lapselaste kõrvalt ka kõik tööd-toimetused ära teha. Nüüd nõuab lapsevanem, et vanavanem tegeleks oma lapselapsega, et sellel igav ei oleks ja seejuures nii, et viskab kõik vajalikud toimetused nurka. Lapsi pole õpetatud ise oma igavusele rohtu leidma. Lisaks ei õpetata lapsi sõna kuulma.

Kui mina tahan, et lapsi kasvatatakse minu reeglite järgi, teen seda ise. Kui tahan, et lapsi hoiavad mu ämm-äi või ema-isa, siis nemad hoiavad enda arusaamise ja enda reeglite järgi. Kui mina tahan, et teine inimene minu last rohkem hoiab, siis ma küsin temalt, milline aeg on temale kõige sobivam, mitte ei arva, et ta peab vastuvaidlematult minu pakutud ajaga nõustuma.

Kindlasti võiksid vanavanemad aidata oma lapselaste osas, aga arvestada tuleb ka tänapäevast konteksti ja elukorraldust.

Jah ja see ka tähendab, et need samad vanavanemad ei saa nii palju hoolitsust oma laste poolt tulevikus, vaid peavad arvestama, et neid hooldab hooldusasutus, sest lapsed käivad kõrge eani tööl.

Just nimelt ! Käime kõrge eani tööl, et oleks mille eest maksta seda hoolekande asutust ja tõenäoliselt on see veel see aeg, kui omad lapsed on mõnes kõrgkoolis ja vajvad ka veel oma vanemate toetust, et iseseisvasse elu astuda.

Kägu kirjutas:

Mind paneb imestama, et inimene, kes on väga palju abi saanud oma vanematelt, ei kavatsegi oma lapsele midagi sarnast pakkuda.

Aga niimoodi ongi. Need emad, kelle lapsi kasvatasid suure osa ajast vanavanemad, ei kavatsegi hakata samamoodi lapsehoidjaks oma lastelastele. Muidugi on aeg teine, vanasti said inimesed vara pensionile ja elutempo oli hoopis teine, palju tänapäeval neid maavanaemasid võtta oleks. Siis polnud pikka lapsehoolduspuhkust ja nii vanaema appi võetigi, sest ema pidi tööle minema. Siingi oli ühes teemas üks emane, kelle jaoks lapselaps oli “noorte sigimisega kaasnev probleem” (keel ei käändu siukese kohta ema ega isegi naine ütlema, kuigi ta mõlemat vist ikka on).

Muidugi on aeg teine, vanasti said inimesed vara pensionile ja elutempo oli hoopis teine, palju tänapäeval neid maavanaemasid võtta oleks.

Mu vanavanemad lõpetasid alles 5 a tagasi tööl käimise. Oli aeg, kus vanaema ei jõudnud lasteaia eest maksta ja käisin temaga töö juures kaasas. Minul oli väga põnev, sain metsas ringi mütata ja täiskasvanutega aega veeta (mind kutsuti väikeseks vanainimeseks), aga nüüd tean, et vanaema ei teinud seda oma lõbuks. Õhtuti olin siis teise vanaema juures, et esimene ka omi asju teha saaks.

Mul oli oma vanavanematega väga tore. Nad on ääretult heasüdamlikud inimesed, kes andsid suure panuse minu kasvatamisse ka siis, kui ema tagasi kolis. Mul on lihtsalt kahju, et mu lapsel (kui ma kunagi üldse peaks lapse saama) ei saa olema nii head suhet oma lapselapsega kui minul on minu vanavanematega.

PS: ma ei ootagi, et ema minu last kasvatama hakkaks.

Kägu kirjutas:

Vabandan, et esialgu teemat lugedes arvasin, et jälle üks vanaema, kes lapselapsi nähagi ei taha, sest tal on kohvikud ja hobid. Paaril tuttaval sellised ja väga kurb on seda näha, kui ei ema ega ämm pole elus üht nädalavahetustki lapselapsi hoidnud. Siin aga selgub ka muid asjaolusid ning minia suhtumine on ikka täitsa mööda.

Nõustun selle kommentaariga ja vabandan oma ennatliku kommentaari pärast teema alguses.

Kägu kirjutas:

Samapalju kui võõras on mulle tahtmatus lapselapsi hoida, on võõras ka dikteerimine, kuidas seda teha ja ka pahandamine, kui on põhjust mittehoidmiseks. Loomulikult tekitab see trotsi ja edaspidist kehva suhtlust. Samad mõtted tekkisid ka siis, kui lugesin teemat, kus vastsed emad kirusid, et krt, trügitakse külla vastsündinut vaatama. Sellest veel saan aru, et haiglasse ei taheta külalisi, aga et kuu aega hoidku kõik eemale, tundub mulle asjatu võimu näitamisena. Minu laps – mina otsustan.

Selle kommentaariga, eriti teise poolega, aga jällegi ei nõustu. Iga ema teab ise, kui raske sünnitus ja taastumisperiood tal on, kui palju kohanemisaega jne nii tema kui laps vajab. Sama lapsega – ongi tema laps ja tema otsustab. Minu laps näiteks vajas peaaegu pool aastat enne ja pärast iga söömist kaalumist ja oli väga kehv sööja. Kui keegi külas käis või oli mõni muu tavapäratu tegevus, siis ta jättis vähemalt ühe söögikorra vahele ja uinus väga raskelt. Lihtsalt oligi selline stimulatsioonile tundlikum laps, ja vältisingi külalisi mitte kuu, vaid ikka kauem. Külla tullakse ikka kutsumise, mitte oma tahtmise peale.

Kägu kirjutas:

Minu sõbranna on täpselt selline noor vanaema, kellele imikust lapselaps pea iga nädalalõpp hoida tuuakse. Imiku ema lapsele rinda ei anna, sest talle ei meeldi see tegevus ja pealegi on lutipudelid ju olemas… Laps on vanaema hoida olnud pea ühe kuu vanusest saati, sest “noored on ju nii väsinud ja tahavad OMA AEGA ka saada”. Minu meelest õudne, seda enam, et juba soovitakse uut last, nö “ühe soojaga” kätte saada, et siis pärast olevat lihtsam. Lihtsam kellel? Vanaemal? Selle peale need noored ei mõtle, et vanaema soovib ka OMA ISIKLIKKU AEGA veeta ja ei taha iga jumala nädalavahetus imikuga üleval olla.

Kui vanaemal suud peas pole, et ei öelda lapsehoidmisele, siis järelikult on ta nõus seda tegema. Või viskavad noored oma tite korviga ukse taha ja tõmbavad uttu?

Huvitav teema, ei olegi väga siin Perekoolis postitanud, aga näed, nüüd ei saanud kohe mitte vastamata jätta. Alguses lugesin ka, et järjekordne kuri vanaema, kes tahab tegeleda ainult enda hobidega, mitte lapselapsi hoida. Pikemalt lugedes jäi silma, et tegelikult käitub minia väga ebasobivalt.
Olles ka ise kahe väikese lapse ema, kes on kasvanud põhiliselt vanaema juures maal (või siis vanaema hoidis mind kodus), sest emal oli vaja pidevalt kuskil käia (Lisaks ka töö). Selle tõttu on saanud minu vanaema mulle väga armsaks. Noorena mäletan, et kuna vanaema oli ka väga haige (Ja on seda siiani), siis igal õhtul palvetasin voodis, et temaga midagi ei juhtuks. Ilmselt seda palvetamiseks nimetada ei saanud, aga ma ise arvasin end seda tegevat. Ühesõnaga palusin, et vanaema tervis ei halveneks, sest ta oli ja on mulle väga kallis. Emast ei ole ma kunagi nii mõelnud, kui nüüd järele mõtlema hakata. Siis sai mu ema uue lapse, kes on minust ca 10 aastat noorem. Seda last hoidsin mina, kui emal ja tema uuel mehel olid üritused. Ma ei tohtinud kuskile minna, kui mind kutsuti- sest oli vaja olla lapsehoidja. Ta tegi minuga esimesed sammud, ma mäletan seda väga hästi. Ühesõnaga olin terve enda puberteediea lapsehoidja. Ja ma ei pannud seda pahaks, kohe üldse mitte. Minu jaoks oli see okei. Nüüdseks on mul endal lapsed ja võite 3 korda arvata, kas minu emast on mingit abi hoidmisel. Kui esimene laps sündis, palusime paar korda abi, kui oli vaja arstil käia. Paar korda on ta meid aidanud (ca paar tundi), kuid sellega asi piirdus. Ja ma ei arvagi, et mu lapsi peaks kasvatama või hoidma keegi teine, vastupidi. Oleme väga lähedased enda lastega, nii mina, kui ka minu mees. Teeme asju, mida saab teha kogu perega. Ja kui ei saa kuskile minna, siis ei saa. Aga vahest harva oleks seda abi vaja. Kuid laste vanaemal (Muideks, lapsed kutsuvad teda nimepidi, mitte vanaemaks, see oli tema enda soov) on alati mingit vabandused, või siis sellised vastused, millest saab kohe järeldada, et tegelikult ei taha ta neid hoida, aga kui just peale käime. Ja ega enam ei käigi. Kui kaua ikka jaksad kuulata, et tegelikult on mul küünehooldus, juuksur, spa, kino vms.. aga no kui te viie minutiga teete, siis saan korraks hoida. Olgu mainitud, et ta käib küll tööl, aga on väga palju vabu päevi. Saan aru, et tal ongi õigus enda hobidele jne, aga mitte iial ei ole ta ise abi pakkunud, kui nt jalutama läheb, et võtaks ühe lapse (kasvõi) kaasa, pooleks tunniks. Ei, seda ei ole kunagi olnud. Ja see kraabib hinge. Ma ei jätakski lapsi tema juurde ööseks, aga tõesti on paar korda olnud vaja abi, kuid kui keerutatakse ja muudkui leitakse põhjuseid mitte hoidmiseks, siis oleme lõpetanud küsimise. Otsisime lapsehoidjat kaua, lõpuks tundub, et leidsime. Oleme selle üle väga rõõmsad ja maksame lapsehoidjale, et lapsed oleks hoitud ja rõõmsad. Sest teades minu ema, hoiab neid nendel vähestel kordadel telekas või tahvelarvuti. Ja minu ema teisest lapsest ei ole samuti abi- Tal on kiire – kool sõbrad ja vaba aeg. Mis minul jäi olemata..:) Aga mis seal ikka, tahtsin lihtsalt enda loo kirja panna, et ei oleks üldist arvamust, et kõik lapsed nõuavad tihti enda vanematelt lastelaste hoidmist. Ei nõua, kuid vahest harva läheks seda vaja. Aga saab ka selleta. Ja võin tunduda isekas, aga mina ei hakka neid samuti kunagi hiljem kokku viima, kui lapsed juba suuremad ja on tekkinud enda sõpruskond ja hobid. Siis on kahjuks juba hilja selle üle nuriseda.

Kägu kirjutas:

Nõuka-aja pensionide kohta. Kõik sõltus sellest, kus inimene oma tööstaaži sai. Minu vanaema, nagu ka mitmed teised maainimesed, olid sunnitud kolhoosi astuma (1949), ja seal rügas ta 10 aastat – ütles, et need 10 aastat on talt ära vüetud. Mees suri, 4 last pidi üksi üles kasvatama, aga kolhoosis tuli olla päev otsa. Pärast seda kodu. Kuna kolhoos tehti hiljem sovhoosiks (riigi põllumajandusüksus), siis kolhoosis täötatud aastate eest riik talle pensioni ei arvestanud, sest põhimõte oli selles, et kolhoos pidanuks talle pensionimaksma. Tema pension jäi sinna 20 rubli kanti, elu lõpuni (87. eluaastani) pidas lehma, kelle piima müügist tuli lisa. Tööd tegi ta loomulikult ka EW ajal, aga oma talus – seda jällegi keegi ei tööstaaži hulka ei arvestanud.

Täielik jama. Sulle on lihtsalt valetatud.
Imelugusid kuuleb ikka. Väike pension oli
1) “rahvavaenlastel” – ainus aus kategooria, aga sinu vanaema, kes astus juba 49ndal kolhoosi, selles kirjas kindlasti ei olnud. Kolhoosis töötatud aastate eest kindlasti kohe maksti pensioni, ka siis kui sovhoosiks läks. EW aegne oma talu pidamine – kui Siberisse ei saadetud, järelikult oli väike ja vaene talu, mitte nn suur kulakutalu. Või pääses kolhoosi astumise pärast Siberist. (Nii läks ka minu ühtede vanavanematega) Staažiarvestusse ei pruukinud see ehk tõesti siiski minna. Aga kes kolhoosis tööd tegi eluaeg, see sai ka pensioni.
2) neil, kes käisid väga vähe tööl, sest ei viitsinud
3) joodikutel, kes ei suutnud tööl käia

Kägu kirjutas:

Täielik jama. Sulle on lihtsalt valetatud.
Imelugusid kuuleb ikka. Väike pension oli
1) “rahvavaenlastel” – ainus aus kategooria, aga sinu vanaema, kes astus juba 49ndal kolhoosi, selles kirjas kindlasti ei olnud. Kolhoosis töötatud aastate eest kindlasti kohe maksti pensioni, ka siis kui sovhoosiks läks. EW aegne oma talu pidamine – kui Siberisse ei saadetud, järelikult oli väike ja vaene talu, mitte nn suur kulakutalu. Või pääses kolhoosi astumise pärast Siberist. (Nii läks ka minu ühtede vanavanematega) Staažiarvestusse ei pruukinud see ehk tõesti siiski minna. Aga kes kolhoosis tööd tegi eluaeg, see sai ka pensioni.
2) neil, kes käisid väga vähe tööl, sest ei viitsinud
3) joodikutel, kes ei suutnud tööl käia

1. Kolhoosi algusaastatel ei suudetud isegi palka maksta ja need aastad on tõesti paljudelt “ära võetud”. Rügati ilma palgata ja kolhoosist lahkumine oli väga keeruline, eriti siis kui ei tahtnud kodu maha jätta. Pensioni nende aastate eest sai ehk mõne rubla heal juhul.
2. Tööl käimine oli kohustuslik (töötas kasvõi ainult tööraamat). Selle järgi maksti ka pensioni. Mis inimene viitsis või ei viitsinud, see ei puutunud asjasse.
3. Joodikud saadeti viinaravile, kui tõesti ei suutnud tööl käia. Aga üsna paljud joodikud siiski käisid tööl. Mäletan mitmeid “kuldsete kätega” joodikuid, keda siiski tööl hoiti. Ja pension tuli.

Väike pension ei olnud seega reeglina mitte joodikutel, laiskadel jms. Tegemist oli just nendega, kes töötasid erinevate riigikordade ajal ja kolhooside algusaegadel.