See oli 2015 suvi, mõned kuud enne minu 32. sünnipäeva, kui otsustasime elukaaslasega hakata triipe püüdma. Alguses oli entusiasm suur, aga mingist hetkest iga korraga, kui päevad siiski algasid, kadus jälle killuke motivatsiooni. Käes oleva aasta sügisel teadsin, et see kuu “jääb vahele”, kuna olin kalendri järgi õigel ajal töölähetusel. Nagu ikka, pauk käib alati just siis, kui seda kõige vähem oodata oskaks ja eelmise aasta novembri lõpus jäid kõigepealt päevad ära ja test näitas ka kahte tugevat triipu. Esimene UH kinnitas seda kõike – väike Täpike oli 4.7mm pikkune, 6+2 vana ning süda tuksus kenasti. Meie rõõm oli üüratu, rääkisime rõõmsatest uudistest vanematele ja ka tööl ülemusele, muidugi koos lisaklausliga, et kõik on alles nii varajases järgus ja kõike võib juhtuda, aga lihtsalt et teaks arvestada.
Vaikselt hakkasin koostama shoppinglisti, mida beebi tulekuks kindlasti vaja on. Kõik mõtted keerlesid selle ümber, mis meid järgmine suvi ees ootab. Vahepeal jõudsin rõõmustada ka, et rasedussümptomid pole kõige hullemad. 24/7 iiveldas, aga päris oksendamiseni ei jõudnud see kordagi.
Pärast pühi käisin 1tr proove andmas ja siis hakkas minu muretsemine pihta. PAPP-a näit oli 0.15 iu/l, mis on ümberarvutatult umber 0.07 MoM, ligi 10x väiksem kui peaks olema. fb-hcg oli ka madalapoolne – 24 iu/l. Pärast konsulteerimist nõuandlaga olin veendunud, et käisin ikka liiga vara analüüse andmas ja otsustasin samad uuringud ka tasulises kliinikus teha. Kahjuks nii kaugele ei jõudnudki, kuna ühel õhtul, 11ndal nädalal hakkas kergelt määrima ja erakorralises pööritas arst silmi, et mingit rasedust ei ole ju, lootekoti järgi on peetunud 5-6 nädalal. Minu küsimuse peale, et kuidas on võimalik et ämmaemand nägi 6+2 ja südametööd, ütles arst, et tal pole õrna aimugi, mida ta seal siis nägi. Kamandas tagasi riidesse ja laua taga nõudis mult otsust – kas tabletid või kirurgiline. Otsustasin tablettide kasuks. Arst pööritas taaskord silmi ja ütles et noh, oleks võinud juba enne ju tabletid sisse panna ja saatis mu jälle riidest lahti võtma. Sellel hetkel ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida. Nutsin kogu protseduuri ajal kuni arst käsutas tagasi riidesse ja siis statistika jaoks pabereid täitma. Enne rääkis veel tagantjärgi ka tablettide võimalikest kõrvalnähtudest. Minu küsimuse peale, kas sellest ei peaks enne rääkima, sain sellise pilgu osaliseks, et ei tahtnud rohkem midagi küsida. Läbi pisarate vastasin kuidagimoodi tema ülekuulamisele statistika tarvis ja läksin koju. Ma ei heida tegelikult arstile midagi ette. Kui tema ülesanne ongi iga päev inimestele halbu uudiseid teatada, siis ainus viis, kuidas ise selle kõige juures mõistuse juurde jääda, ongi olla külm ja emotsioonitu.
Natuke enne südaööd hakkas siis kõik pihta ja hommikuks tundus et kõige hullem füüsiline osa on möödas. Võtsin ainult koju jõudes ibuka sisse, sedagi mehe sundimise peale. Ma ise oleks tahtnud just valutada. Karistuseks, et mu keha ei suutnud talle antud ülesandega toime tulla. Või lootuses, et see füüsiline valu varjutab selle valu, mida ma südames tundsin.
Järgmised päevad oli mul tunne, nagu mu endaga oleks toimunud midagi sarnast nagu meie väikse Täpikesega. Sisemiselt oled surnud, ei hooli millestki, ei oma mingeid füüsilisi vajadusi ei une ega toidu järgi, aga mingi osa ei ole veel sellest aru saanud ja jätkab inertsist edasi eksisteerimist. Kodus olemine on nii neetud raske. Elukaaslane on ühest küljest lollakalt optimistlik, et kohe kui arst lubab, hakkame uuesti proovima, perekoolis on ju nii paljudel teisel korral kõik õnnestunud. Teisest küljest tunnen kogu tema murelikku pilku endal ja see ajab hulluks. Mõelda midagi positiivset või üleüldse tuleviku peale, tundub nii väär hetkel, kuna minu peas hetkel neid mõisteid lihtsalt ei eksisteeri. Kõik lihtsalt seisab. Aeg. Elu. Mõtted. Tunded. Ainult ühest ei saa aru. Mis kasu on sellest, et sulle pakutakse koos aborditablettidega kaasa mingit mõttetut ibuprofeeni, kui kõik muu on 1000 korda valusam.
