Palju räägitakse lähisuhete olulisusest. Samas pole vist maailmas varem olnud sellist aega, kus perekonnad nii laiali on (vabatahtlikult, mitmes eri riigis, tulemas ja minemas). Sellega seoses hakkasin mõtlema, kui palju on tänapäeval ühel inimesel keskmiselt neid tõeliselt lähedasi inimesi, kellega oma rõõmu või muret jagada või kellega hädaolukorras ühendust võtta 24/7. Alaealised lapsed ei läheks arvesse. Mul on ainult mees ja täiskasvanud laps ja üks sõbranna. Vanemad surnud, õdesid-vendi pole. Kaugemaid sugulasi ei saa sellesse ringi lugeda, kuna nendega lävimine on pinnapealsem, igapäevaseid rõõme-muresid ei jaga, kohtume vaid siis kui nad külla tulevad või mingi juubel või matused. Töökaaslased on vahvad, aga isiklikke asju nendega ei jaga ja mure puhul nende õlal ei nuta. Seega minu puhul on nende inimeste arv 3.
Teema: Mitu lähedast täiskasvanut sul on ja kes nad on?
Vast max. 4, ema nende hulgas.
Aga FB sõpru on selle kompenseerimiseks üle mitmesaja.
Sellega seoses hakkasin mõtlema, kui palju on tänapäeval ühel inimesel keskmiselt neid tõeliselt lähedasi inimesi, kellega oma rõõmu või muret jagada või kellega hädaolukorras ühendust võtta 24/7.
Minu puhul siis 1, mu mees. Elan teises riigis ja seega mu vanemad, laps ja õde ei lähe siis vist arvesse.
Ma olen ise ka sel teemal endamisi mõelnud, et kui laialipillutatud me tänapäeval oleme. Pool peret elab ühes riigis, pool teises ja nii on ka suhete lähedasena hoidmine raskendatud. Vähemasti minu jaoks küll. Eestis käies suhtlen oma pere ja sugulastega palju, aga suhte tunnetus ja olemus ei ole enam see, mis ta oli siis, kui veel Eestis elasin.
Noh, kui perekond kaasaarvata, siis kodu lähedalt leiab umbes 10 inimest. Teistes Eesti nurkades veel mõned.
Lähedased on mees, isa ja täiskasvanud poeg. Jagan nendega kõiki rõõme, aga muresid võimalusel (peaaegu) mitte kunagi – see on minu iseloomu viga. Kunagi oli ka kaks sõbrannat, kellega ma tõesti ka paljusid muresid jagasin, kuid üks neist on surnud ja teine raskelt haige, nii et kõige raskemad hetked ja suuremad mured elan läbi üksinda.
Abikaasa, ema, 3 täiskasvanud last, tädi, 2 sõbrannat-8
fb sõbrad on valmis sind aitama 24/7? Võtavad sind mõneks ajaks enda juurde elama? Laenavad sulle raha, autot jms kui hädas oled?
Tainas.
Muidugi mitte ja selles see eneseiroonia seisneski.
ma arvan, et päris palju: täiskasvanud laps, abikaasa, ema, isa, isa naine, ämm, 2 venda, tädi, täditütar, mitmed sõbrannad jne
nn hädaolukorras pole ka probleemi mõnele naabrile helistada (ja nemad mulle) – teavitused naabritelt, kui maja(de) küljest on midagi ära lennanud tuulega, koerad lahti pääsenud või võõrad ringi lonkimas lähikonnas on täiesti tavalised. kipsis jalaga naabri autoga arstile sõidutamine täiesti tavapärane.
2: sõbranna ja üks meessoost kolleeg. No häda korral aitaks vanemad ja mees ka, aga lähedane ma nendega pole
Mees
2 täisealist tütart
õde
2 täisealist õepoega
sõbranna
täditütar
kokku siis 8
erinevate hädaolukordade puhul võivad mõned sugulased, töökaaslased ja sõbrannad veel kõne alla tulla.
Lisaks on veel ema ja äi, aga nemad on nii vanad, et vajavad ise abi. Lähedased on nad ikka.
neid kelle poole võin iga kell pöörduda on – abikaasa, isa, vend (tema abikaasa), ülemus, mehe vanemad ja vend, 2 sõbrannat.
neid ikka on:)
enda täisksavanud lapsed, vennad ja nende naised, täisksavanud vennalapsed, täditütred ja…eksmees!
PS. eksmees on vaba ja seega ei häiri ma tema poole pöördudes mitte kedagi. hädaolukorras 101% kindel saan ma siiski ainult tema peale olla.
Täiskasvanud laps, poolvend ja tema naine, 2 eksi, eksi ema, isa eksabikaasa ja tema poeg, meesülemus ja naistöökaaslane, 6 sõbrannat.
Vanemad on mul surnud, ülejäänud suguvõsa ka.
Abikaasa, isa, õde, vanaema, tädi, kolm sõpra (üks neist kahjuks teises riigis).
Sugulasi-sõpru-tuttavaid on palju. Aga neile saan a-la-ti kindel olla.
11. Sõltub, mis mure või rõõm on, tõenäoliselt oleks neid vabatahtlikke aitajaid-kaasarõõmustajaid rohkemgi, kui praegu esimese matsuga meelde tuleb.
Mees, ema, isa, vend.
Mul on palju tuttavaid, aga ei ole lähedalt sõbrustaja.
Abikaasa, minu ja tema vanemad, vend, 3 parimat sõbrannat
Minul on endal kaks venda ja üks õde ning ema, isa ja vanaema. Kõigiga saan väga hästi läbi ja kõik tormaksid appi, kui hädasti abi oleks vaja. Samas me ei suhtle nii, et ma iga elusünmust ja pisimuret kohe nendega jagan, me ei ela samas linnas. Pisimuredest räägime sõbrannadega omavahel. Sõbrannadega aitame ka üksteist.
Ah jaa, mees ja kolm last ka niikuinii. Aga meie mured on tavaliselt ühised.
Mees ja ämm. Arvan, et nende peale võin igas olukorras loota ja nad hoolivad minust.
Ema on ka ja ilmselt ta aitaks, kui mul on raha vaja või pole kuskil elada, aga lähedased me ei ole.
Õdesid, vendi, vanavanemaid, onusid, tädisid ei ole.
Sõbrannad on, aga neid ma tõsiste muredega ei koormaks. Sõbrannadega jagan väikeseid muresid ja rõõme.
9 pereliiget + ca 10 sõpra. Üsna palju, selgub.
Mulle tundub, et teemaalgataja mõtles siiski neid lähedasi, kellega lihtsalt isiklikke muresid, rõõme ja saladusi (st asjad, mida igaühele ei räägi) jagada, mitte, et kes raha laenaks või peavarju pakuks kui vaja.
Noh, selliseid inimesi on mul … 0. Jah, isegi elukaaslasele ei räägi kõike. Emale ei räägi kõike. Õed-vennad on palju nooremad (10a) ja kuna me pikalt ühe katuse all ei elanud, siis pole ma nendega lähedane. Sõbrannadele ei räägi ka kõigest. Rõõme suudan veel jagada, aga neid kõige sügavamaid hirme ja suuremaid pettumusi ma kellegile teatavaks ei tee.
Materiaalset ja praktilist abi saab kõigilt, aga vaimset mitte.
Hetkel päris sellist 100% usaldusväärset inimest polegi. Nr 1 on oma abikaasa, aga temaga ka kõiki muresid arutada ei saa. Teatud asjade peale ta läheb närvi ja hakkab karjuma. Eriline lohutaja ta ka pole. Samas on ta kõige lähedasem inimene. Lapsed on meil alles alaealised.
Loomulikult on mul veel perekondlikult lähedasi inimesi, aga neile ma oma muresid ei kurda. Samas kui ma vajan abi, saan seda nende käest kindlasti. Ema on turumutt. Kui mina talle oma unistustest räägin, siis ta ei mõtle kaasa, vaid teeb need maha. See on tema õigus. Lisaks sellele saab kogu ülejäänud pere ka kõigest teada ja seda ma ei taha. See tähendab, et emale ma kõigest ei räägi. Räägin nii palju kui vajalik. Õde ja vend on ka. Õega arvestada ei saa. Tema võib üks hetk ära pöörata ja kogu talle usaldatud info minu vastu keerata. Ta on seda korduvalt teinud. Venna peale saab oluliselt kindlam olla. Ta on täitsa mõistlik mees. Samas mul pole olnud muresid, mida talle kurta.
Üks sõbranna on, aga lähedased me pole. Ja ongi kõik.
Minu parim sõber ja ustav kuulaja on päevik. Oma mured ja rõõmud talletan sinna. Mõni leht on lausa pisaratest lainetav. Aga sellel on ka üks negatiivne külg. Nimelt kipub negatiivseid asju sinna rohkem tekkima ja probleem on minevikust lahti laskmisega. Ikka kipud aastaid tagasi tekkinud probleemidest lugema ja need kummitavad endiselt. See võib suhet rikkuda ja masendust tekitada isegi siis, kui hetkel kõik korras on. Parem on põhimõte, et mida ei mäleta, seda pole olnud. Aga päevik ei lase midagi unustada.
Mul on mees, vend ja isa sellised, keda usaldan 100%. Ema ei usalda 🙂 Tihedalt suhtlen ka mehe vanemate ja venna+vennanaisega. Sõbrannasid on kümmekond, aga ei õnnestu nii palju suhelda kui tahaks. Lähedasteks pean ikka.
No mul pole sellist inimest, kellele saaksin või usaldaksin endast 100% kõik. Ma ei räägi ühelegi inimesele maailmas kõike.
Kellele hädaolukorras helistada, neid on küll. Ema sinna ei kuulu, sest ema on 80+ haige inimene, keda ma ei soovi kindlasti oma muredega koormata. Hädaolukord on see, kui ma olen metsas kadunud, leban luu puruks kukkununa maas kuskil, või kodus või tea kus, no sellised olukorrad. Siis helistaksin mehele, lastele, tuttavatele.
Kui ma kahe tunni pärast peaksin oma kodust välja astuma, näiteks mees toob uue koju ja on ära keeranud ja mind lüüakse kolme kotiga tänavale, siis selleks on üks sõbranna, kelle juurde minna, sugulased siia gruppiei kuulu, neile ma ei helistaks ka sellisel puhul. Oma lastele helistaks peale sõbranna juurde minekut. Mina olen kunagi teda nii mõneski asjas aidanud ja sellepärast.
Rahahädas ja üksikuna kesest võõrast linna, helistaksi mehele või ühele poegadest, kellel on hea sissetulek välismaal.
Mingit sos -gruppi ma kokku ei kutsuks, sest iga inimesega oma omad suhted.
Mul on üks eriline sõbranna, kellega omad jutud, aga kui ma temale helistaksin, et kuule, ma kodinatega tänaval, siis tema pugem ütleks, et mine vabastavasse hingamisse ja palu oma peksjalt ise andeks.
Mulle tundub, et teemaalgataja mõtles siiski neid lähedasi, kellega lihtsalt isiklikke muresid, rõõme ja saladusi (st asjad, mida igaühele ei räägi) jagada, mitte, et kes raha laenaks või peavarju pakuks kui vaja.
Noh, selliseid inimesi on mul … 0. Jah, isegi elukaaslasele ei räägi kõike. Emale ei räägi kõike. Õed-vennad on palju nooremad (10a) ja kuna me pikalt ühe katuse all ei elanud, siis pole ma nendega lähedane. Sõbrannadele ei räägi ka kõigest. Rõõme suudan veel jagada, aga neid kõige sügavamaid hirme ja suuremaid pettumusi ma kellegile teatavaks ei tee.
Materiaalset ja praktilist abi saab kõigilt, aga vaimset mitte.
Miks sa kardad ennast avada teistele? Miks sa arvad, et pead perfektsust etendama? Kõik inimesed ebaõnnestuvad mõnikord, pettuvad mõnikord, elavad üle kaotusvalu jne. Sa oled samasugune nagu teised, sinu mured ja rõõmud ei ole erilisemad kui teistel, et neid varjama peaksid. Kas sa kardad, et teised ei mõistaks sind ja rikuksid oma emotsioonide väljendamisega sinu emotsiooni selle olukorra osas? Siis tasuks ehk rohkem neile lahti seletada või enda jaoks mõtestada, miks see olukord sinus selliseid emotsioone tekitab, mis selle olukorraga seostub sulle ja miks see emotsioon sulle oluline on.
Hetkel õnneks neid inimesi ikka jagub. Isa-ema, vennad, 5-6 sõbrannat. Selles osas ma teadvustan endale tihti, kui hästi mul on läinud, et mul on palju tõesti lähedasi inimesi ümber, kellega ma võib-olla iga päev või mõnega isegi iga nädal ei suhtle, aga kelle poole ma võin abi saamiseks alati pöörduda (ja kes siis minu poole ka muidugi võivad tulla). Paljudel ei ole kahjuks elus nii hästi läinud, et on inimesi, kes on toeks ja abiks.
Mul neid täitsa arvestatav hulk. Esikohal loomulikult mees. Järgnevad vend, venna naine, venna täiskasvanud tütar, ämm, mehe õde ja mu üks lastest saab ka aastakese pärast täiskasvanuks. Lisaks terve rida vanemaid ja nooremaid kolmanda ringi sugulasi, kellega lähedalt suhtleme. Enda vanemad on kahjuks mõlemad surnud, aga emaga olime tema eluajal ikka väga lähedased. Meil on väga kokkuhoidev suguvõsa. Ja vähemalt 2 sõbrannat on sellised, kellega ma jagaksin kõike.
ema ja mees
Abikaasa kindlasti. Ema? Kindlasti, aga ma ei taha teda muredega koormata, seega eelistaks mitte tema poole pöörduda. Vend ja vennanaine on samuti valmis häda korral aitama aga me ei ole igapäevaselt nii lähedased, et südant puistame. Sõbrannade suhtes on kindlasti üks lähedane, teine, kes oli alati minu jaoks olemas, on kahjuks surnud. Üks sugulane, kellega me koos üles kasvasime, on väga lähedane ja ilmselt ainus, kes teab minust pea kõike. Samas on aga ta ise oma eluga parajas puntras, seega kui reaalselt mingit abi on vaja, siis ma pole kindel, et tema võimuses on midagi rohkemat kui lihtsalt ärakuulamine.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
