Mul on olnud kolm raseduse peetumist. Lubasin endale kunagi, et kui ma lõpuks oma kaua oodatud tita kätte saan, panen oma loo julgustuseks ja lohutuseks ka teistele kirja.
Esimesest rasedusest sain teada 2014. a septembris. Võtsin end arvele Pelgus. Raseduse algus oli enam-vähem, natuke iiveldas, aga ei midagi hullu. Ühel pühapäeva õhtul 11+ nädalal hakkas kõht valutama. Öösel oli kõhuvalu päris hull. Helistasin Pelgu valvetuppa, sealt soovitati NoSpad võtta ning hommikul valvearsti vastuvõtule minna. NoSpa ei aidanud, kõht valutas ikka edasi. Varahommikul hakkas suur verejooks. Läksin kohe haiglasse, aga teha polnud enam midagi. Tehti kirurgiline puhastus. Öeldi, et tegelikult oli rasedus juba paari nädala eest peetunud.
Teise rasedusega ootasin teadlikult aasta. Lihtsalt tahtsin ise vaimselt kosuda. Teisest rasedusest sain teada 2015. a augustis. 6. nädalal hakkas määrima. Läksin arsti juurde, kes pakkus raseduse suuruseks 4.-5. nädalat ning kirjutas välja progresterooni. See aga ei klappinud ajaliselt kuidagi, sest selle järgi sain positiivse rasedustesti enne, kui olin rasestunud. Arst kutsus nädala pärast tagasi, nii kaua võtsin progresterooni, kuid määrimine vähemaks ei jäänud. 7. nädalal kinnitas arst peetumise.
Selle peale saatis arst mind geenitesti tegema. Järjekord oli pikk, aga saime lõpuks löögile. Minul tuvastati foolhappe omastamise probleem, muu oli korras. Kuna Pelgus oli arst sellise suhtumisega, et proovime kolmandat korda ka niisama ja vaatame, mis juhtub, vahetasin arsti ning läksin ITK-sse dr Aluri juurde. ITK-s tehti hulk analüüse, mis põhimõtteliselt olid korras. Ka abikaasa käis analüüse andmas ja temal samuti kõik korras.
Kolmandast rasedusest sain teada 2016. a märtsis. Arst kirjutas kohe välja retseptiravimi foolhappe (hästi suur annus), Gepretixi (progresteroon) ja Dexamethadoson, mis oma immuunsüsteemi alla surub. Esimesed nädalad läksid kenasti, enesetunne oli, nagu pidi. Seda suurem oli ehmatus, kui 9. nädalal tuvastati ultrahelis jälle peetumine. Minu oma arst soovitas järgmisel korral hakata lisaks ka iga päev kuni raseduse lõpuni Clexanet süstima (kuigi analüüsidest selleks vajadust ei selgunud).
Pärast seda läksin TÜK-i dr Anu Rulli vastuvõtule, sest tema on peetumiste-katkemistega väga palju tegelenud. Tema seisukoht oli, et asi polegi ravimites, vaid lihtsalt minu keha eripäras. Ma täpsemalt tema teooriat ei mäleta, aga loogika oli see, et neil naistel, kellel on palju peetumisi, ei teki raseduse alguses lootes mingeid vajalikke protsesse, et loode üldse normaalselt arenema hakkaks. Tema sõnul oli vaja lihtsalt proovida ja proovida, kuni lõpuks õnneks läheb. See tundus väga kurb ja trööstitu diagnoos.
Järgmisest rasedusest sain teada 2016. a juulis. Dr Aluri jätkas sama ravimiskeemiga, nagu kolmanda raseduse puhul, lisaks siis igapäevased Clexane süstid. Päris vastik oli iga päev end süstida, aga alguses oli hirm suurem, kui tegelikult asi väärt on. Teised ravimid jäid ära u 14. nädala paiku.
Kokkuvõttes jäi see rasedus püsima. Kui rohtude võtmine kõrvale jätta, siis rasedus läks üsna kergelt. Ei olnud väga hullu iiveldust, kaalu tuli juurde 13 kg, selg eriti ei valutanud (täitsa lõpus oli paar korda tugevam seljavalu), proovid ja kõik muu oli korras. Ja lõpuks nüüd 2017. a märtsi lõpus sündiski see kaua oodatud tita.
Kõik, kes on pidanud selle läbi elama, siis julgustan ja lohutan – küll ükskord kõik laabub. Peab endale aega andma ning ikka lõpuni pingutama ja mitte alla andma. See kõik on seda väärt! 🙂
