Ootan teiste arvamusi, sest ma ise ei oska sellest olukorrast kahjuks enam midagi arvata 🙁
Mul on iseenesest väga tore mees. Edukas, abivalmis, kannab mind kätel ja täidab iga minu soovi. Hea ja hooliv isa samuti.
Minu probleem seisneb selles, et minu meelest ta joob palju. Tarbib igapäevaselt kodus kanget alkoholi (viin, viski, brändi) ja sageli mitte ühe pitsi, vaid ikka õhtu jooksul 3-4 kuni poole pudelini välja. Väljas söömas käies on sama lugu: alati kuulub õhtusöögi juurde klaas kangemat (ja jälle mitte 4cl, vaid ikka 8 või 12), mis on mind viinud selleni, et ma väldin temaga üldse kuskil käimist, sest mul on PIINLIK. Elame väikelinnas ja mulle tundub, et iga kohvikutöötaja teab tema harjumusi, on sedagi ette tulnud, et teenindaja ise küsib, et \”no kas pitsi ka panen\”. Mul on häbi ja ma tunnengi end selles olukorras nagu joodiku naine.
Asi on aga selles, et mees ei joo end peaaegu kunagi purju (viimane käpukil kojutulek mida mäletan, jääb aastate taha), samas on tal kogu aeg promill sees. Ta pole sealjuures mingit pidi vägivaldne ega ebameeldiv, kui ei näeks, siis olekust aru ei saaks, et ta midagi võtnud on.
Aeg-ajalt plahvatan ja olen öelnud, et minu jaoks on selline käitumine probleem. Olen vihasena kodus ka kõik alkoholipudelid kraanikausist alla kallanud.
Selle peale ütleb, et võtab klaasikese lõõgastumiseks. Ja vahel isegi tunnistab, et seda on liiga palju ning pakub ise, et jäägu alkohol nt nädalavahetustesse. See kokkulepe peab täpselt mõned päevad ning on jälle unustatud.
Ausalt, mul jookseb peast läbi igasuguseid mõtteid. Ma muretsen, kuidas see mõjub meie 8aastasele pojale, kui ta igaõhtuselt kodus sellist trimpamist näeb. Nüüd ootan teist ja mulle tundub, et mees on selle läbi veel mugavamaks muutunud: kaine autojuht iga kell omast käest võtta. Olen korduvalt kaalunud ka lahkuminekut, kuid ma eelistaks, et see asi saaks kuidagi lahendatud, sest igas muus mõttes on ta tõesti hea ja hooliv mees.
Kellelegi rääkinud ma sellest pole, sest tuttavad ilmselt naeraks mind välja ja ei usuks, sest minu mehe näol on tegu igat pidi sümpaatse ja haritud inimesega.
Ta teab, et olen minevikus elanud läbi suhte alkohoolikuga, kus samuti mõtlesin, et see on normaalne, kui mees iga õhtu mõned õlles võtab. Kuniks lõpetasin haiglasse pekstuna seni täiesti rahumeelse mehe poolt.
Lubasin endale, et enam kunagi sellesse ämbrisse ei astu, aga tundub, et olen jälle seal?
Mu viha on praegu järjest kasvav, sest tema istub sõbraga köögis, räägib tööjutte ja lahendab selle kõrvale viskipudelit. Sellised kokkusaamised pole ka meie kodus tavapärased, juhtuvad ehk 1-2 korda aastas ning kogu selle igapäevase taustata mind ei häirikski. Praegu tõesti mõtlen, et võtan homme oma asjad ja lähen minema, kas või mõneks ajaks, et järele mõelda ja näha, kas midagi hakkab lõpuks muutuma või mitte.