Teema: Naiivsetele naistele

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Petavad mehed,kellest iial ei usukski. On kõik õhtud kodus, ööd samuti. Tegelevad pere ja lastega, ehitavad maja. Oma kogemus, kaks aastat sellist suhet.Kohtusime iga lõuna, mitte küll suures osas seksiks. Kohtusime peale tööd, siis enamasti seksiks. Tuli töölt varem, ostis poest koju kõik vajaliku, elasime lähestikku. Hiljemalt 18.30 alati kodus. Miks mulle selline suhe? Peale pikka abielu meeldis mees, kes ei hau kokkukolimise plaane, kuigi lõpuks ta neid heietama asus. Vajasin lihtsalt inimest, kellega kõigest rääkida, kes aitas meestetöödes, kes andis eneseusku ja jah ka seksi. Kooselu lihtsalt hetkel ei soovi. Ja selliseid viisakaid abielehi on tutvumisportaalid täis. Ma iial poleks uskunud. Abielumehega uut kogemust ei soovi, suhtlen samuti lahku läinud mehega. Kokku kolida hetkel endiselt ei soovi.

Et mees plaanis kokkukolimist, aga ei olnud valmis mitte ühtegi puhkepäevagi sulle pühendama, ainult mõne õnnetu varastatud tunni tööpäeva lõpust?

Pole küll antud teemasse, aga sinu uudishimu rahuldamiseks. Mees tuli kodust ära, üüris korteri. Oli valmis iga oma hetke minule pühendama. Olin algusest saati öelnud, et kooselu ei soovi. Lõpetasin suhtluse. Ei taha enamik armukesi neid petjaid mehi, eks siis roomavad koju tagasi, jutuga, et armastavad ikka ainult oma naist. Ma küll ei tea, kuidas neil läheb, aga usun, et tagasi koos nad on.????

Miks ta siis kõikide tööpäevade lõpus ja puhkepäevadel täpselt kodus pingutas olla? Kisub kuidagi vastuoluliseks see jutt.

Armastust ei saa osta-müüa, tõsi see, küll aga saab osta-müüa seksi ja inimsuhteid – kes kellega käib. Loomulikult saab. Võib olla pole sinu hind rahas, on milleski muus, näiteks eneseteostuse võimaluses, elukohas, lastele hea isa leidmises, aga äärmiselt naiivne on väita justkui sa oleksid müüdamatu.

Olen küll, sest mul on kõik olemas. Seksi ja suhteid iialgi mingil muul eesmärgil pole elus kasutanud (ka väga halbadel aegadel) ja olen täiesti kindel, et ei kasuta ka. Olen alati leidnud edasijõudmiseks elus tee, millega oma väärtushinnanguid müüma ei pea.

Kas sul on mingi probleem lugemisega? Ma ei väitnud midagi sellist. Ma ütlesin, et petnud inimese moraal võib olla kõrgem, pidades silmas arengut läbi vigade tegemise. Üks asi on olla truu harjumusest ja traditsioonist, teadmata, mis see petmine on ja kuidas käib, teine asi on olla truu, olles petnud ning seeläbi teada saanud, et petmine ei ole see, mis sinu isikuga sobib. Mis sa ise arvad, kumb truudus neist kahest tugevamini püsib? Mina arvan, et see teine, viimane variant.

“Petnud inimese moraal võib olla kõrgem” – just seda sa ütlesid ja niimoodi ma ka aru sain. Endiselt väga vildakas loogika. Kas sa selle peale ei tule, et ka mittepetja on jõudnud selle otsuseni läbi kogemuse ja teadliku valiku, mitte lihtsalt kogemata inertsist? Kui petja oma viga kahetseb, siis ta võib ju olla edaspidi truu, aga kui sisimas ta valetamist halvaks ei pea, vaid ainult situatsioon kui selline tundus ebamugav, siis võib ta mingis uues olukorras tõenäolisemalt petta. Läbinisti aus inimene peab valetamist iseenesest halvaks ja ei lasku selleni.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Petavad mehed,kellest iial ei usukski. On kõik õhtud kodus, ööd samuti. Tegelevad pere ja lastega, ehitavad maja. Oma kogemus, kaks aastat sellist suhet.Kohtusime iga lõuna, mitte küll suures osas seksiks. Kohtusime peale tööd, siis enamasti seksiks. Tuli töölt varem, ostis poest koju kõik vajaliku, elasime lähestikku. Hiljemalt 18.30 alati kodus. Miks mulle selline suhe? Peale pikka abielu meeldis mees, kes ei hau kokkukolimise plaane, kuigi lõpuks ta neid heietama asus. Vajasin lihtsalt inimest, kellega kõigest rääkida, kes aitas meestetöödes, kes andis eneseusku ja jah ka seksi. Kooselu lihtsalt hetkel ei soovi. Ja selliseid viisakaid abielehi on tutvumisportaalid täis. Ma iial poleks uskunud. Abielumehega uut kogemust ei soovi, suhtlen samuti lahku läinud mehega. Kokku kolida hetkel endiselt ei soovi.

Et mees plaanis kokkukolimist, aga ei olnud valmis mitte ühtegi puhkepäevagi sulle pühendama, ainult mõne õnnetu varastatud tunni tööpäeva lõpust?

Pole küll antud teemasse, aga sinu uudishimu rahuldamiseks. Mees tuli kodust ära, üüris korteri. Oli valmis iga oma hetke minule pühendama. Olin algusest saati öelnud, et kooselu ei soovi. Lõpetasin suhtluse. Ei taha enamik armukesi neid petjaid mehi, eks siis roomavad koju tagasi, jutuga, et armastavad ikka ainult oma naist. Ma küll ei tea, kuidas neil läheb, aga usun, et tagasi koos nad on.????

Miks ta siis kõikide tööpäevade lõpus ja puhkepäevadel täpselt kodus pingutas olla? Kisub kuidagi vastuoluliseks see jutt.

Sest ideaalis oligi plaanis jätkata nii, et vahele ei jää. Mul samuti õhtuti ja nv lapsed. Sobis ideaalselt see variant. Kahju, et liiga uljaks läks ja ära armus ja lõpuks kodus kõik välja rääkis ja lahutust soovis. Kurb, aga ehk said seal korda ikkagi. Halba talle ei soovinud. Pidime kokkulepetest kinni pidama, kahjuks tema tunded ületasid mõistuse. Juhtub.

Kägu kirjutas:

Kas sul on mingi probleem lugemisega? Ma ei väitnud midagi sellist. Ma ütlesin, et petnud inimese moraal võib olla kõrgem, pidades silmas arengut läbi vigade tegemise. Üks asi on olla truu harjumusest ja traditsioonist, teadmata, mis see petmine on ja kuidas käib, teine asi on olla truu, olles petnud ning seeläbi teada saanud, et petmine ei ole see, mis sinu isikuga sobib. Mis sa ise arvad, kumb truudus neist kahest tugevamini püsib? Mina arvan, et see teine, viimane variant.

Lugesin ka seda vaidlust teie vahel. Sinu jutuga ka mina ei nõustu. Nõustun sinu väitluspartneriga täiesti.
Ja ütlen ka seda, et on jah teatud inimesed, kes õpivad vaid läbi oma vigade ja kogemuste, nii ka kõike elus hindama, mis neil on. Ja on ka inimesi, kes õpivad hindama samu asju ilma , näiteks petmise kogemuseta, hindama peret, kooselu, abielu, loodust, ilma seda hävitamata ja isegi lihtsaid elamusi ja igapäevaseid väikesi asju – täiesti ise, mõeldes ja kasvades, lapseeast alates. Ja hindama elu ja kõike sellega seoses näiteks läbi selle, mida elus on raskemat kogetud. Mitte lihtsalt seksi ja naudinguid armukeste ja prostidega. KUi nüüd tõsiselt naerda selliste üle ,siis ma lisan – ma tean, et on inimesi, nii mehi, kui naisi, kes peavad ennast suure elukogemusega ja kõike näinud inimesteks isegi selle põhjal, kui palju neil on sekspartnereid olnud ja arvavad, et see ongi mingi elukogemus……….sajandi nali.

Kägu kirjutas:

Teoorias võib-olla, praktikas küll on nii, et kes petab, see petabki aina, see on nagu mingi sõltuvus, ja kes on truu (ja ma ei pea silmas juhuse puudust, vaid otsust), see ongi truu.

See on mingi ringlev legend, keegi ainsatki tõestust ei tea, aga muudkui räägitakse – kuidas kõik, kes petavad, need jäävadki petma ja teised on jällegi nii ausad ja kindlad, et ei peta üldse (ja otse loomulikult mitte juhuse puudusest ega argusest, vaid ikka puhtast kullast südame tõttu).
Sügavalt kahtlen inimeste, kes seda usuvad, reaalsustajus. Nagu petetakse tuhandel erineval põhjusel, nii ka jäetakse petmata tuhandel erineval põhjusel ning mingit põhjust ei ole mittepetmist kategooriliselt idealiseerida ega petnud inimesi demoniseerida. Alati tuleb otsustamiseks teada täpsemat lugu ja tegude või tegevusetuse põhjusi. Mees, kes iga naisevaba hetke vahib pornot või sorib Tinderis, kuid ei julge puhtast hirmust vahelejäämise ees otseselt armukest võtta, on selle liigituse järgi kuidagi väärtuslikum kui teine mees, kes oma suure seksivajaduse tõttu on teinud vea ning allunud naise ahvatlustele, kuid õppinud oma veast? Ega ei ole küll.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

“Petnud inimese moraal võib olla kõrgem” – just seda sa ütlesid ja niimoodi ma ka aru sain. Endiselt väga vildakas loogika. Kas sa selle peale ei tule, et ka mittepetja on jõudnud selle otsuseni läbi kogemuse ja teadliku valiku, mitte lihtsalt kogemata inertsist? Kui petja oma viga kahetseb, siis ta võib ju olla edaspidi truu, aga kui sisimas ta valetamist halvaks ei pea, vaid ainult situatsioon kui selline tundus ebamugav, siis võib ta mingis uues olukorras tõenäolisemalt petta. Läbinisti aus inimene peab valetamist iseenesest halvaks ja ei lasku selleni.

Mis paneb sind küll arvama, et mittepetjad on kõik oma valikuni jõudnud läbi kogemuste? Mina olen üsna kindel, et üle poole mittepetjatest teeb seda juhuse puudusest ning lihtsalt intertsist, sest miks peaks oma mugavat elu rikkuma. Teine pool on ehk tõesti põhimõttelised mitte petjad, kuid neistki väike osa on need, kelle põhimõtted pole mitte dogmad (a la “petta pole aus”), vaid on tõsiselt läbi tunnetatud valikud. Iga dogma aga püsib vaid niikaua, kuni seda keegi kõigutama ei asu. Saabub sobiv juhus või kiusatus ja dogmad kipuvad kukkuma.

Kägu kirjutas:

“Petnud inimese moraal võib olla kõrgem” – just seda sa ütlesid ja niimoodi ma ka aru sain.

Ja sel juhul kui sa nii aru said, siis miks sa väljendad, et “petja moraal on hoopis kõrgem kui selle oma, kes teadlikult on otsustanud mitte petta”? Kuhu kadus vahelt “võib olla”?
Veider, sa ei saanud isegi nii vahest aru, kui ma osutasin, et sa mind valesti tõlgendad. Kas nüüd märkad erinevust?

Kägu kirjutas:

Läbinisti aus inimene peab valetamist iseenesest halvaks ja ei lasku selleni.

Dogma. Ja dogmade kohta ma juba kirjutasin. Need ei püsi, eriti just mõtlevate inimeste puhul. Mõtlemisvõimeline inimene hakkab varem või hiljem piire kompama ja siis ongi oht dogmade kukkumiseks. Nüri ja uudishimuta inimese dogmad tõesti võivad püsida, seda küll. Ja võivad püsida ka nende arukate inimeste dogmad, kellel veab ning sellel piiride otsimise perioodil sobivat juhust ei teki või leitakse omale mõtestatud motivatsioon dogma asemele.

Ma ei tahaks uskuda, et mõtlemisvõimeline inimene “piiride kompamiseks” midagi äärmuslikku peab tegema. Ei pea ju ise varastama, selleks et aru saada, et varastamine on halb. Ei pea ka kellelegi viga tegema selleks et aru saada, et see on vale. Piltlikult öeldes ei pea s… a maitsma, et aru saada, kui vastikult see maitseb.
Dogmasid loovad endale sageli need inimesed, kes väga noorelt ja väga idealistlikult esimese ettejuhtuvaga abielluvad või lapsed saavad. Kui siis hullus üle läheb ja ideaal paratamatult puruneb, ei taheta endale tunnistada oma rumalust ja vigu tunnistada. Selle asemel hakatakse ülejäänud maailma süüdistama ja oma kogemust kõigile teistele laiendama.

Mõtestatud motivatsioon olla truu tekib inimestel, kes on enne püsisuhte loomist n.ö sarved maha jooksnud. Kui oled juba teatud elukogemuse saanud ja läbi tunnetanud, mis on seksuaalne vabadus, siis ei teki erilist motivatsiooni enda väljavalitud partnerit petta.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Piltlikult öeldes ei pea s… a maitsma, et aru saada, kui vastikult see maitseb.

Tegelikult teinekord peab küll. Tihti just need arukamad ei usu teiste kogemusi, peavad ennast targemaks. Teiste vigadest õpivad keskmikud. Lollid ei suuda teiste vigadest õppida ja targad ei taha teiste vigadest õppida, sest usuvad, et nemad suudavad olukorrast üle olla.

Kuule, need kelle kohta sa ütled “just need arukamad”. Need ei ole targad. Need on lollid , kellel on ülikõrge enesehinnang.

Mäletad ehk koolist – kas sina olid see, kes raske kontrolltöö ajal proovis kaaslase pealt maha kirjutada või see, kes ei usaldanud kellegi teise tööd ning kirjutas ise – isegi kui pärast selgus, et sai halvema hinde kui need, kes maha kirjutasid? Just sedasama seltskonda mõtlengi nende arukamate all ja samamoodi elavad nad oma elu – usaldavad enda otsuseid rohkem kui teiste omi ning sellega lähevad teinekord ka valele teele. Mõnikord oli nende enesehinnang liiga kõrge, aga mõnikord mitte.

Mina mäletan koolist, et iialgi poleks kellegi pealt maha kirjutanud, alati tegin kõik ise ning olin ka alati parim.

Kägu kirjutas:

Kõrgeltarenenud väärtushinnangud on dogma? Oma lähedaisematele inimestele mittehaigettegemise soov on dogma?

Sa ei saanud aru. Need, millest ma rääkisin ei ole kõrgeltarenenud väärtushinnangud, vaid on tardunud väärtushinnangud. Kõrgelt arenenud väärtushinnangutega inimese jaoks ei ole miski iseenesest halb, nagu sina esile tõid. Ka valetamine pole kunagi iseenesest halb, on väga palju olukordi, kus mitte valetamine on matslik. Dogmaatilise väärtuste skaalaga inimene ei valeta iialgi, sest valetada pole ilus – aga ta ei valeta ka siis, kui oleks vaja – näiteks ei kiida ta külas olles iial rooga, mis talle ei meeldi (sest valetada pole ilus) ning surevale vanaemale ütleks tolle küsimise peale arvatavasti näkku, et tegelikult pole tal vanaemaga mingit lähedust. Usu või mitte, aga isegi paarisuhtes on olukordi, kus mitte valetamine on tegelikult sigadus ning kaaslasest hooliv inimene viitsib valetada, dogmaatik aga mitte. Seda pidasin ma silmas dogmade all – ja tõesti, dogmadele toetuvad väärtused pole kassisitta ka väärt.

Kägu kirjutas:

Mina mäletan koolist, et iialgi poleks kellegi pealt maha kirjutanud, alati tegin kõik ise ning olin ka alati parim.

Väga tubli, kuid sa ei täpsustanud, miks sa nii käitusid – kas seepärast, et petmine ehk maha kirjutamine on vale (dogma …!) või seepärast, et usaldasid ennast rohkem kui kaaslasi? Ah, ühesõnaga, kes viitsib enam samal teemal jaurata, kuid igasugune ülim põhimõttekindlus on minu arust naeruväärne ning lausa vale, kahjulik nii inimesele endale kui tema lähedastele. Leidke mõni muu eneseteostuse viis, ausalt.

Kägu kirjutas:

Nii hea demagoog võiks küll poliitikukarjääri peale mõelda. Nii sujuvalt põhjendab ja võrdleb petmist paarisuhtes sureva vanaema ja koolis mahakirjutamisega. Omalt poolt annan üle seosetute asjade seostamise peaauhinna. Palju õnne!

Pigem demagoogitsed just sina, jättes mulje, nagu ma neid asju võrrelnud oleks – ei võrrelnud ju. Jälgi ikka täpsemini, millest ja miks ma rääkisin.

Kägu kirjutas:

Tihti on petnud inimeste väärtushinnangud veel kõrgemadki kui nendel, kes rinnale taovad, kuidas nad ei peta – petmise kogemus annab inimesele muuhulgas olulise elukogemuse ning iseenese mõistmise, aitab panna enesehinnangu õigesse kohta ning mõista, mis tegelikult elus oluline on ja mis mitte.
Võimelised petmiseks oleme kõik, see on nagu müüdavusega – igaühel on lihtsalt erinev hind.

Sulle meeldib reha varre otsa astuda ükskord, teine ja veel kolmaski kord, et veenduda, et nii saab muhu otsa ette…Pigem jah, tark õpib lollide kogemustest….
Sul tundub olema vist ka suhteliselt odav “müügihind”… Kommi, lillekimbu ja lõhnaõli eest oled nõus end taas ja taas müüma-pakkuma.

Kägu kirjutas:

Nii on — mehed, kes ei peta, on lihtsalt saamatud ühel või teisel viisil. Iga mees nn petab. Jah, suhte alguses tõesti seda ei tehta alati — uus vallutus ja põnevus — kuid see ei kesta kaua. Meeste jaoks armastus ja seks kaks täiesti erinevat asja. Paljud naised halavad ikka ja jälle, et tema tegi kõik selleks, et mees ei petaks, aga mees ikka pettis. Ükski naine ei saa meest kinni hoida, sest mees, isane olevus, tahab oma seemet laiali jagada ja olgu naine nii hea, kui tahes, ta ei ole mehele mitme naise eest. See on olnud nii aastatuhandeid ja on ka nüüd. Tasub lihtsalt kainelt natuke ringi vaadata ja olukord saab selgeke. Ei tasu endale valetada. Terve, normaalne mees suhtleb sekusaalselt mitme naisega. See on loomulik. Kui teil on kõrval mees, kes seda ei tee, siis, andke andeks, on teie kõrval haige isend.

Seda võib olla raske kuulata, aga nii on. Tehke silmad lahti.

Vaheta nüüd siin sõna “mees” ära sõnaga “naine” ja saad selle, kuidas paljudes peredes (kaasa arvatud meie) lood on. Mul oleks hea meel kui mu mees teisi naisi ka vaataks, aga tal puudub huvi. Mina hoian end see-eest väga tagasi, et truu olla. Mees teab seda. Suhe on avameelne ja minu libastumistest mees teab. Koos 14a.

Kägu kirjutas:

Kelle jaoks siis sina koolis õppisid? Sa ei mõista, et mõne jaoks on õppimine ja uute teadmiste saamine ka huvitav ja silmaringi arendav. Seetõttu on tal ka elada huvitavam ju.
Sina usaldasid õppides siis pigem teisi? Sulle meeldib slikerdamine, sahkerdamine, keerutamine, kahepalgelisus, teiste kulul ja õlul elamine ning nende ärakasutamine.

Sa ikka peris juhm. Või pealiskaudne. Või mõlemat. Loomulikult olin mina see, kes vaid iseennast usaldas, mitte see, kes teisi vahtis. Kas tõesti oli võimalik kuidagi teisiti mu tekstist aru saada? (Kõik on võimalik, kui väga tahta, eks?) Ja samamoodi muus elus ei usalda ma teiste kogemusi ning see raskendab ka teiste kogemustest õppimist, eksole.

Kägu kirjutas:

Oled vahel sõrmi ka proovinud sahtli vahele jätta? Mis tunne sel kogemusel oli?

Kas keegi, kes armukese võtab, läheb sihilikult haiget tegema või haiget saama (ehk näppe sihilikult sahtli vahele jätma)? Loomulikult mitte. Minnakse iseenda vajadusi rahuldama, lootuses, et “mina ei jää vahele”, “ma ainult nii natuke, et see ei tee mu abikaasale midagi” jne. Ehk sinu sahtlinäite puhul – minnakse sahtlist salaja kommi võtma, lootuses, et suudetakse sahtel nii vaikselt avada ning sulgeda, et pole kuulda ega näpud jää millegi vahele. See on see kogemus, millest mina rääkisin.

Kägu kirjutas:

Selge, selge- sa teed ju seda kõike salaja.
Su selline “kogemus” on põlastust väärt, sest see on kahepalgeline.
Aga tundub, et naudid oma “nutikust – kogemust” ja oled oma “rumaluse” üle uhke ka.

Kuule, sa ei saa ju üldse arugi, millest ma räägin või ei räägi. Elad lihtsalt oma kinnisideid, hirme ja halbu elukogemusi minu peal välja, omistad mulle kõike halba, mis sinuga on tehtud või juhtunud.

Kägu kirjutas:

Nõus eelpoolkõnelejaga, et tegemist on demagoogiga, kes nii enda kui teiste arvamuse vastavalt vajadusele suvalisse suunda keerab silmagi pilgutamata.

Igaüks võib igaühte nimetada demagoogiks. Iseenesest on demagoogiks nimetamine samuti demagoogia, sest mitte kuidagi ei ole võimalik seda süüdistust ümber lükata. Jumal sinuga, kujuta pealegi ette, et kõik on demagoogid, kelle jutust sa aru ei saa.

Kägu kirjutas:

Sa oled ju ise end ja oma arusaamu siin kirjeldanud. Aga tegelikult mõtled hoopis teisiti?

Mõtlen, nagu olen kirja pannud. Pole minu teha, et sinu elukogemus minu öeldut sinu peas moonutab. Moonutuse kuldne näide on siin:

Kägu kirjutas:

Ehk puudub sul hetkel see eeskuju-see keegi, kelle pealt maha kirjutada, siis ei pea ju ise nii palju mõtlema.