Hei,olen kohe 34 nädalat rase ja sünnitamine peagi uksees. Nimelt mul paar küsimust kes juba eelnevalt on sünnitanud ja
kellel reaalne kogemus.
Kas epiduraal seljale on valus ?
Kui tekivad rebendid sünnitusel,kas õmblemine on valus ? Kaua alt paraneb ?
Kas platsenta väljutamine on valusam kui lapse sünnitamine ?
Aitäh,kes viitsib vastata ja oam kogemusest rääkida. Ootan huviga teie kogemusi sünnitusel ja taastumisest. Ei oska midagi karta,aga tahaks kõigega kursis
olla
Epiduraali kohta ei oska kaasa rääkida.
Sel hetkel, kui mulle seda pakuti, polnud nagu nii väga valus. Ja kui juba väga valus oli, siis oli epiduraali jaoks hilja ja pakutud sai naerugaasi. Mis oli minu jaoks suht mõttetu.
Õmblemisest midagi valusat ei kogenud. Täiesti ükskõik oli sellel hetkel juba, ei tundnud ka midagi 🙂
Esimestel päevadel natuke kipitas pissil käies ja istuda sain vaid ühe pepu poolel, aga see läks suht kiiresti üle ja paari nädala möödudes oli juba nagu tavaliselt kõik.
Platsenta väljumist mina isiklikult jällegi ei tundnud üldse. Seega minu jaoks oli lapse sünnitamine kordades meeldejäävam kui platsenta sünnitamine 🙂
Epiduraali kohta ei oska öelda, pakuti, ei vajanud.
Valutu just ei olnud, kibe ja ebameeldiv, aga miski, millele väga tähelepanu polnud mahti pöörata, sest laps oli mul rinnal ja ülimalt nunnu.
Kuidas kunagi, tavaliselt paar nädalat aga võib tekkida ka põletik ja kokku u kuu aega minna, kuni enam ei ole sügavat soovi dušši all pissimas käia.
Ei platsenta sünnitamine ei ole kindlasti valusam. Kujutle ise – arbuus versus sokk läbi sünnitusteede.
Esimese raseduse puhul õnneks ei ole emaka kokkutõmbumise valusid. Teise ja kolmanda sünnituse puhul olid need kõige hullemad.
Epiduraali kohta ei oska infot jagada, kasutasin naerugaasi.
Mul rebenes seest korralikult (vist oli 8cm) ja väljast häbememokad aga lahkliha jäi terveks. Minu jaoks oli õmblemine üpris jube. Selline tunne oli nagu keegi jootekolviga mässaks jalgevahel (ma ei oska seda kuidagi teisiti sõnastada). Ja see oli ka tõsiselt ebameeldiv ja valus kui nad neid peegleid sees pöörasid ja õiget asendit otsisid, et seest saaks ka õmmeldud. Õmblemine võttis aega minu puhul üle poole tunni.
Paranes kiiresti, vast nädala-paariga oli ebamugavustunne läinud.
Soe ja sõbralik soovitus sulle – kui peale sünnitust pissile lähed siis kindlasti dušši/jooksva vee alla, sest see kipitus võib ikka jube kibe olla.
Platsenta väljutamine ei olnud mingi mure. Valus ka ei olnud.
Jõudu jaksu sünnitusel!
Epiduraali ei kasutanud.
Õmblemine oli ebameeldiv aga vähetuntav. Ehk oli asi selles, et mul oli juba tita käes ja muuks ei jätkunud silmi/tundeid. Ja no eelneva 30 tunniga võrreldes ei oleks saanud öelda, et see isegi natukene valus oli 😀 Platsenta sünnitamine ei olnud absoluutselt valus. Tundsin korraks midagi sooja välja libisemas ja kogu moos.
Mitte ühtegi valuvaigistit ei tahtnud, kuigi valud olid meeletud. Olen seda meelt, et mida vähem keemiat,seda parem. Epiduraalil võivad olla püsivad kahjustused hiljem, tasub tõsiselt kaaluda kas ikka on vaja. Sünnitus on täiesti üleelatav. Kui mul oleks valida kas sünnitusvalud hetkeks või alaselja valud terveks eluks, siis valin igal juhul esimese.
Platsenta väljatulekut ei tundnudki, lihtsalt hakkas kergem ja hea kerge tunne oli. :p
Õmblusi oli 2, korra õrnalt tundsin torget, rohkem mitte, ei olnud valus ega ka mitte ebamugav.
5 päeva pärast sain juba ilusti istuda ja kõndida, paranes kiiresti. Mul oli ainult välimised õmblused, arvan et seesmised kindlasti ebameeldivamad.
Ei tundnud üldse epiduraali jaoks seljasüsti tegemist ja kanüüli paigaldamist. Kartsin meeletult, aga minu üllatuseks öeldi üks hetk, kui mina ikka veel ootasin hambad ristis valusööstu, et võin püsti tõusta, valmis 😀 Mingit valuvaigisti soontesse valgumist ka ei tundnud :d Sain 3 annust – 1 võttis alakõhuvalu ära, seljavalud jäid, 2 mõjus suurepäraselt ja sain tunnikese magada, 3 tõi puusavalud 🙁 Peale sünnitust kõrvalmõjusid ei jäänud – enamusel tegelikutl ei jää, aga kõvemat häält teevad ikka need, kellel halvasti läinud.
Mulle tehti alla paar ilupistet, olulisi rebendeid ei olnud. Õmblemine oli veidi ebameeldiv, aga kuna oli ainult nö ilupisted, siis paranemise osas ei oska kaasa rääkida – sain kohe istuda-astuda-wc-s käia jne 😀
Platsenta väljutamist ei tundnud üldse, see põhimõtteliselt sikutati välja – mingil põhjusel ei oodatud loomulikku väljutust. Aga kuna lapse poolt on nö tee ette rajatud, ei tohiks ta üldjuhul valusam olla 😀 No umbes, et kui lapse pea on juba väljas, siis edasi tuleb ludinal.
2 sünnitust.
Epiduraali kogemust pole.
Esimesel sünnitusel tehti lahklihalõige, sain ka sisemisi rebendeid. Õmblemine oli valus, aga mitte midagi väga hullu, tehti tuimestav süst ja ebamugav oli see sikutamise tunne. Paranemine ei võtnud väga palju aega, lahkliha õmbluse pärast ei saanud esialgu lihtsalt kükitada, istuma pidi ühel kannikal viltu, aga samas kõndida-liikuda sai kohe pärast sünnitust normaalselt.
Teisel sünnitusel pääsesin rebenditest, nii et õmmelda ei tulnud.
Platsenta väljumine polnud kummalgi sünnitusel valus, lihtsalt selline kummaline tunne, et midagi pehmet ja sooja tuli lurtsuga.
Emaka kokkutõmbumise valud jäid mul ka tundmata, alguses nagu imetamise ajal väike kõhukrambi moodi valupojake oli, aga mitte osteselt isegi valuks nimetatav. võib-olla see oli nö kompensatsiooniks, kuna mõlemal sünnitusel olid mul kohutavalt valusad tuhud ja pressid. Nende kõrval oli kogu edasine köömes.
Õmblemine ei olnud valus, aga paranemine võttis aega (ei saanud istuda, alguses ka käia valus), kuigi olid väikesed rebendid. Mingi 2-3 nädalat vähemalt läks kuni rebendid end enam meelde ei tuletanud. Õnneks teisel korral pääsesin rebenditeta.
Platsenta väljutamine polnud valus, see oli nagu mingi pisiasi kõige muu kõrval, et peab kohe ekstra meenutama, et vist selline asi ikkagi toimus. Mõlemal korral sama lugu.
Epiduraali ei kasutanud, ei oska kaasa rääkida.
Mulle tehti lahklihalõige, enne lõikamist ja pärast õmblemisel tuimestati, ei tundnud valu. Õmblemisel oli lihtsalt tunne nagu arst sikutaks midagi seal all. Istuda ega käia valus ei olnud, lihtsalt õmbluse tõttu tuli 10 päeva istuda pigem ühel kannikal. Elu ja tegutsemist see ei seganud igatahes.
Platsenta sünnitamine ei olnud valus ega ebamugav, ämmakas õrnalt surus kõhule ja platsenta tuli lupsti välja. Emaka kokkutõmbed ka valusad polnud.
Paranemine oli raskest sünnitusest ja lahklihalõikest hoolimata kiire, vähem kui 2 nädala pärast hakkas seksisoov tekkima ning hakkasime mehega vaikselt proovima. Esimesed paar korda ei õnnestunud, keha oli krampis ja tunne oli nagu kaotaks süütust. Aga paari peale paari korda proovimist kõik toimis ning seks oli parem kui enne sünnitust.
Sünnitasin Soomes. Sünnitus kestis kokku ca 10 tundi. Minul oli esimene sünnitus ja olin kindel, et soovin epiduraali ning haiglasse jõudes küsiti ka kohe üle, et milliseid valuvaigisteid sooviksin, siis on teada (mul mingit sünnitusplaani eraldi polnud). Ajal, mil soovisin juba epiduraali (ca 1.5 h enne lapse sündi), öeldi et avatus on liiga suur ning enam ei jõua teha. Pakuti lihtsalt valuvaigistavat/tuimestavat süsti selgroogu (sellega ei jää mingeid voolikuid külge, lihtsalt tehakse lülisamba närvikanalisse süst).
Pressid kestsid ca 5 min, ning otseselt valu kui sellist nii palju polnudki. Minu jaoks olid tuhud oluliselt valusamad kui väljutusfaas. Lõpuks sain kätte selle tehnika, mismoodi tuhude ajal läbi valu hingata ning see aitas üllatavalt palju. Naerugaas ajas pigem iiveldama, minule ta midagi juurde ei pakkunud. Hingasin tuhude valu ajal hoopis lisahapnikku ja see oli hea. Platsenta väljumine polnud ka valus.
Rebendeid ei tulnudki ning peale lapse sündi oli ca 45 min minu kaisus, siis pesin end käsidushiga alt puhtaks ja panin puhtad riided, sõin ning läksin koos beebi ja ämmakaga palatisse. Õhtul istusin voodi peal sirgelt, valus polnud, kuigi muidugi on kogu süsteem seal all turses.
Oli kuidagi nii hea kogemus ja kuidagi väga chill see kogemus, et ma oleks vist teise veel kohe järgi sünnitanud :)) Samas esmarasedana ei osanud ma mitte midagi oodata ning kartsin ka väga, et olen alt hiljem täitsa katki ning kõik see valu jne. Tegelikkus oli vastupidine.
Võta rahulikult ning tuleb mis tuleb, mida vähem pinges oled, seda lõõgastunum on ka keha, lihased – sünnitus on siis lapsele ja sinule ka kergem. Kerget sünnitust!
Sünnitasin Soomes. Sünnitus kestis kokku ca 10 tundi. Minul oli esimene sünnitus ja olin kindel, et soovin epiduraali ning haiglasse jõudes küsiti ka kohe üle, et milliseid valuvaigisteid sooviksin, siis on teada (mul mingit sünnitusplaani eraldi polnud). Ajal, mil soovisin juba epiduraali (ca 1.5 h enne lapse sündi), öeldi et avatus on liiga suur ning enam ei jõua teha. Pakuti lihtsalt valuvaigistavat/tuimestavat süsti selgroogu (sellega ei jää mingeid voolikuid külge, lihtsalt tehakse lülisamba närvikanalisse süst).
Pressid kestsid ca 5 min, ning otseselt valu kui sellist nii palju polnudki. Minu jaoks olid tuhud oluliselt valusamad kui väljutusfaas. Lõpuks sain kätte selle tehnika, mismoodi tuhude ajal läbi valu hingata ning see aitas üllatavalt palju. Naerugaas ajas pigem iiveldama, minule ta midagi juurde ei pakkunud. Hingasin tuhude valu ajal hoopis lisahapnikku ja see oli hea. Platsenta väljumine polnud ka valus.
Rebendeid ei tulnudki ning peale lapse sündi oli ca 45 min minu kaisus, siis pesin end käsidushiga alt puhtaks ja panin puhtad riided, sõin ning läksin koos beebi ja ämmakaga palatisse. Õhtul istusin voodi peal sirgelt, valus polnud, kuigi muidugi on kogu süsteem seal all turses.Oli kuidagi nii hea kogemus ja kuidagi väga chill see kogemus, et ma oleks vist teise veel kohe järgi sünnitanud :)) Samas esmarasedana ei osanud ma mitte midagi oodata ning kartsin ka väga, et olen alt hiljem täitsa katki ning kõik see valu jne. Tegelikkus oli vastupidine.
Võta rahulikult ning tuleb mis tuleb, mida vähem pinges oled, seda lõõgastunum on ka keha, lihased – sünnitus on siis lapsele ja sinule ka kergem. Kerget sünnitust!
heh, ma selle naerugaasi maski otsas ainult elasingi
millegipärast oli sinna masi sisse lihtsam sügavalt sisse-välja hingata. Ma sünnitasin ka Soomes ja mul tuli meelde, et ma sain ka lisaks epiduraalile mingid süstid alaselga, sabakondi juurde. Kui mu mälu nüüd ei peta, oli tegu destileeritud vesi mngitesse teatud punkridesse/närvidesse, mis pidi leevendama. Aga mul ei toiminud see ka. Seda tehati peale epiduraali ja kui ma juba üle 30 tundi kestvatest valudest juba meeleheitlikult röökisin. Ahjaa ja see tuli ka veel meelde, et minul epiduraali süst aeglustas sünnutegevust päris mitmeks tunniks(ktg näitas tuhude nõrgenemist ja vahed pikenesid). Ei aidanud ka vete avamine. Agalõpuks ma ta endast välja punnitasin ja siiamaani 2.5 aastat tagasi meenutades tuleb naeratus näole. Mis siis, et valud olid õudsad ja pikalt kestis see värk.
Jah, ka minul läksid tuhud nö. laisemaks peale seda lülisamba närvi süsti. Olin enamik ajast sünnitustoas üksi ning kui üks arst käis sealt midagi võtmas, siis vaatas tuhude näite ja ütles nagu muuseas, et oh.. nii laisaks jäänud vahed, oot ma panen tilga peale (läbi kanüüli). Ja oh kus siis hakkas juhtuma. Tundsin last juba sünnitusteedes, kui kutsusin arsti, et keegi vist on juba poolel teel :)) Siis arstiga kahekesti selle uue ilmakodaniku vastu võtsimegi. Ja ma presside faasis veel ütlesin, et loodetavasti ei ole vaja lõigata (lahkliha jne). Seepeale ta ütles, et nemad ei lõikagi. Ehk siis Soomes lõigatakse sünnitusel naised lahti vaid siis, kui olukord kujutab endast riski kas emale või lapsele. Ei tea kuidas Eestis.
Epiduraal ei ole valus. Mul võttis süst mõlemad jalad alt ja ühte jalga lonkasin väga tugevalt veel 3 nädalat, sest ei tundnud seda. Mind õnneldi 1,5 TUNDI ja käis seda tegemas 6 arsti. Sünnituse juures oli see kõik köömes. Paranes umbes paar nädalat.
Platsenta väljutamine oli ausalt öeldes mõnus, sest see tähendas kuidagi lõppu kogu sellele hullusele.
Tead mis oli kogu protsessi juures kõige valusam. Ma läksin haiglasse esilekutsumisele aga mul oli paar tundi juba õrnad valud käinud. Haiglas vaadati mu avatavust- vot see oli esimesel korral valus. See oli nii valus, et seal pukis ma lausa röökisin valust ja peale seda ma nutsin veel koridoris edasi ja ütlesin mehele, et ma nüüd lähen minema. Teistel kordadel ei olnud see nii valus. See ehmatas korralikult ära, sest olin arvestanud sünnituse valudega.
Olen sünnitanud kolm last. Viimane laps sündis augusti lõpus. Ühegi lapsega ei ole kasutanud epiduraali ega muid vahendeid. Väga- väga soovitan Sul õppida selgeks õige hingamine. Ja kõige tähtsam on mitte tunda hirmu 🙂 Viimase sünnituse juures panin eriti selgelt tähele, et mul oli hirm ja see kohati oligi hirmus, tegelikkus ju ei olnudki nii talumatu 🙂 Jäta meelde- see on naisele loomulik asi! Ole vapper!
Õmblemist ära ka karda, tehakse tuimestus, minu meelest mitte süstiga, vaid mingi pihustav aine. Platsenta sünnitus pole üldse valus!! See lihtsalt libistatakse välja ja kõik.
Muidugi ei ole kõik nii lõbus, aga peamine on, et keskendud, et Sulle sünnib ja laps ja mõtle peamiselt, et kõige tähtsam, et lapsel oleks hea tulla ja kõik oleks korras. Selleks on vaja, et ta saaks piisavalt hapnikku, st jälle, et Sa hingaks hästi jne
Lisan, esimene sünnitus oli mul vastik ses mõttes, et ma pressisin lapse vist liiga korraga välja, ämmakas üldse ei juhendanud ka. Õmblusi oli, oi, kui palju!!! ja taastumine võttis mitu kuud :S aga nüüd tean, et lihtsalt ise käitusin valesti ja abi polnud piisav. Teise ja kolmandaga õmblusi sisuliselt polnud! juba järgmisel hommikul (sünnitasin õhtul) istusin haiglavoodis rätsepaistes 🙂
Ole julge ja edu!
Esimesel sünnitusel sain epituraali, sest sünnitus oli kestnus juba 40h ja arst soovitas, et saan natuke puhata ja äkki avaneb kiiremini. Nii ka läks. Epituraal otseselt valus ei olnud, ma olin nii läbi ka, ei keskendunudki sellele, tundsin ainult seda, kuidas veri mööda selga alla nirises, esimesel korral läks see nõel vist valesti vms, mees saadeti siis välja, kuna ta läks endast välja seda nähes. Peale sünnitust sain paar pistet ja polnud üldse valus, istuda ja kõndida sain kohe ilusti. Pissil käies oli küll jube kipitav valu aga selle vastu aitas sooja vee all pissimine. Platsenta sünd oli täiesti valutu ja tundsin ainult, et midagi sooja ja pehmet tuleb välja.
Teisel sünnitusel valuvaigisteid ei kasutanud ja väljutasin järil, sain lahkliha rebendi ja õmblemine oli ikka natuke valus aga mitte midagi hullu, vaatasin oma ilusat titat ja hümisesin vaikselt. Platsenta väljutus oli valutu nagu esimesl korra. Pissile ei julgenudki minna alguses, kuna perepalatit ei olnud ja olin lapsega kahekesi, oleks pidanud lapse üksi jätma, et dussi alla minna. Lõpuks võtsin julguse kokku ja minu üllatuseks ei olnudki üldse valus seekord. Istuda tohtisin ainult ühe kanni peal mingi paar nädalat vist. Taastusin suhtelisetl kiiresti, nädala pärast tundus juba kõik ok. Ma tegelikult kartsin väga lahkliharebendit aga see polnud midagi hullu.
Epiduraalist ei tea midagi.
Tehti lahklihalõige ja vist natuke oli veel kuskilt katki – ei mäleta et oleks valus olnud õmblemine. Lahkliha lõige ka ei mäleta et oleks valus olnud. Ehkki eelnevalt just seda kartsin, et on valus. Mul paranes kaua alt – ca 2 nädalat ei saanud istuda ja valus oli pissida. Aga paranes ikka ca 1 kuu.
Platsenta väljutus ei olnud üldse valus. Ei tundnud midagi.
Esimene sünnitus kestis 12h, alguses pakuti epiduraali aga keeldusin, lõpuks kui tahtsin siis oli juba rong läinud. Pool ajast ma liikuda ei saanud, vaid pidin olema voodis kuna lapsele kruviti monitor pea külge ja nii ma seal kuni pressideni olema pidin. Lõpuks aga tõmmati üldse vaakumiga välja. Olid rebendid ja lahkliha lõige, aga ausaltöeldes ei mäleta seda poolt üldse, esiteks oli laps kõhul ja ma olin nii läbi, et ei tundnud midagi. Paranesid aga ca kuu aega.
Teisel sünnitusel (3,5 a hiljem) käis kõik väga kiiresti, pakuti naerugaasi, proovisin, aga ei saanud midagi aru, et muutuks. Sünnitus oli väga kiire, tehti taas õmbluseid, seekord mäletan sikutamistunnet ja ei muud, paranesid paar-kolm nädalat.
Platsenta väljutamist tundsin vaid nii palju, et miski soe libises välja, äe vist veidi sikutas ja surus kõhule ka.
Nüüd on kolmas jaanuaris ees, vahe 2-3 vahel 6 aastat ja ootan huviga, mis saama hakkab.
Oluline on jooksva vee all pissida, teha õhuvanne nii palju kui võimalik ja miski imetoode on ka nüüdsel ajal juba müügis: miski pulbimoodi, mida pihustada, maksab ca 25€.
Nagu eespool kirjutasin, võib juhtuda ka nii, et ei tulegi rebendeid, olgugi et esimene sünnitus. Väga individuaalne. Just lugedes, kuulates teiste kogemusi rebenditest ja kui valus on pissida ning käiakse dushi all pissil, siis ma olin ka juba valmis selleks, et kõik katki. Ja näe, mitte kusagilt ei läinud katki 🙂 Ja kõik need ebamugavused ja väsimus on nagu peoga pühitud, kui see pisikene uus elu sinu rinnale pannakse.
Huvitav mõte on veel ka, et lapsel on ju samamoodi suur tööpäev. Emakas on ju see, mis last välja hakkab pressima. Tema peab mahtuma läbi kitsa teekonna täiesti uude maailma. Nii et see on koostöö ema ja lapse vahel 🙂
Tere!
Mina olen kaks sünnitust läbi teinud. Ja need on täiesti erinevad.
Esimene sünnitus oli esilekutsutud (geel), mis lõppes vaakumiga. Õmblusi oli küll ja rohkemgi veel. Õmmeldi kuskil 20-30 minutit. Mingit spreid lasti, aga igat pistet oli tunda. Täpselt nagu mesilane/herilane nõelaks. Ausalt, see oli väga hull. Lahkliha õmblemiseks tehti tuimestav süst, siis õmblemist tunda polnud. Platsenta väljutamine pole valus. Keegi kunagi kirjeldas seda, kui märja soki välja tulemist 🙂 Valuvaigistitest sain no-spa süsti, mille toimest ei saanud ma miskit aru. Paranesin kuskil 2-3 nädalat. Istuda ei saanud, külitasin pigem. Käisin küürus, sest sirgeks ajada ei saanud. Titat hoidis kaks esimest nädalat elukaaslane, sest ise kanda ei saanud. Nii kui midagi raskemat kätte võtsin või tõstsin hakkas alt nagu kiskuma. Pissil käisin dušši all. Valutasin 5 tundi.
Teine sünnitus algas ise. Valud täiesti ülehingatavad, ei midagi hullu. Läksime haiglasse ja laps oli poole tunni pärast sündinud. Seekord oli vaja natuke küll õmmelda, aga öeldi, et need pigem marrastused. Pissimisel valu ei tohiks teha (kuigi kasutasin alguses ikka käsidušši) ja ka häda nr 2 puhul ei pea microlaxi kasutama (erinevalt esimesest sünnitusest, kus öeldi kohe, et kui tahad hädale minna tuled küsid microlaxi. Ilma ei lähe!). Ka seekord tundsin õmblemise aeg valu. Lasti küll spreid peale, aga ikkagi oli igat torget tunda. Platsenta väljutamine polnud taaskord valus. Istuda sain juba neljandal päeval. Kuigi juba haiglas teisel päeval sain voodil põlvili asendis olla ja lapsel krookse välja lasta. Peale lapse väljutamist ütlesin kohe mehele, et kui teaks, et kolmas ja nii kergelt tuleks, siis ma võiksin kasvõi kohe sünnitada.
Laste vanusevaheks tuli neli aastat, kuigi mõtetes tahtsin alati väiksemat vanusevahet. Aga just esimene sünnitus oli see, mis minu julgust tagasi hoidis. Esimesel lapsel tekkis hapnikupuudus ja ämmaemand ütles, et mõnel naisel ei annagi lihased ja koed nii palju venima, et laps välja mahuks. Seepärast kartsingi, et äkki teine ei mahu välja ja võib hapnikupuudus tekkida. Kui juba esimest ma ei suutnud välja pressida (3610 g), siis mis ma teisega teen, kui ta peaks suurem olema. Oligi suurem (4020 g), aga sünnitus kordades kergem.
Ära võta seda, et ka sinul peaks nii minema või juhtuma. Iga naise keha on erineva. See, mis ühele tundub võimatu on teisele käkitegu. Aga kogemusi ja arvamusi on minu arust alati hea lugeda, sest sealt tulebki välja, et kõik me oleme erinevad.Samuti on iga sünnitus erinev. Sulle, aga jõudu ja ilusaid hetki beebiga!
3 sünnitust.
Esimesega tehti lahklihalõige ja see oli valus, viskasin vist hetkeks pildi tasku ka. Paranesin ka mitu nädalat ja valus ja paistes oli olla. Mäletan, et 6 nädalat hiljem kontrollis käies oli veel valus. Sünnitus kestis nii pool tundi ehk, platsenta väljutamine oli valus, sest tuli ta ju sealt lõhkilõigatud kohast. Õmblemist ei mäleta, aga tõenäoliselt oli see valus.
Teine sünnitus kestis tund aega ja ja 1 cm rebend, paranes suht kiiresti.Valuvaigisteid ei kasutanud ja miski muu peale selle kolmanda pressi, millega laps välja tuli, valus ei olnud. No valud enne muidugi ka, aga see oli nii lühikest aega. Õmblemist jälle ei mäleta.
Kolmandaga siis sünnitus 2 tundi, laps käes ühe pressiga, üks väike õmblus kuskil kliitori krval. Ei tea, kuidas sealt õnnestus rebeneda. Valuvaigisteid jällegi ei kasutanud, sünnitasin järil (eelmised laual). Kõik oli väga mõnus ja rahulik, ainult lõpp läks kiireks, ämmakas kindaid kätte panna ega avatust kontrollida ei jõudnud, lihtsalt püüdis lapse kinni. Õmblemine oli valus, kuna rebend oli väga tundlikus kohas. Või tegelikult see tuimestav süst oli vist valusam – naljakas ju – tehti 1 süst suimestuseta, et teha siis üks piste.
no kuidas saab keegi miinustada minu kogemust sünnitusel??
palun tõesti selgitust! vastasel juhul jääb mulje nagu suhtleks siin idiootidega!
Epiduraali paigaldust ei mäletagi, sest tuhudega ei anna seda võrreldagi. Palju ebameeldivam oli minu arvates epiduraalil see toru, mis mööda selga kaelani jooksis, et uut doosi lihtsamalt anda. Mul oli meeletult raske sünnitus, aga seda mäletan küll, kuidas hästi külm ravim mööda toru selga jooksis. 😀
Platsenta väljutamine oli täiesti null. Pigem pehme tombu tunne, valus kindlasti mitte. Õmblemine peale epiduraali võib lihtsalt olla ebamugav. Mul oli suur verekaotus ja õmblused sain üldnarkoosis, ärkasin keset õmblemist üles ja siis tundsin, et õmmeldakse, aga valus ei olnud.
Paranemise aeg oleneb sellest, kas on sisemised rebendid või välimised. Mul oli kuuga kindlasti ok juba.
Ma kuskil eespool juba kirjutasin, aga nüüd on ka teise, hoopis teistsuguse sünnituse kogemus olemas.
esimesel korral sain epituraali ja olin väga rahul. Seekordne sünnitus kulges nii kiiresti, et selleks ajaks kui saatsin mehe epituraali küsima, oli avatust juba nii palju, et enam ei tehtud. Ühest küljest pettumus, et valud oldi ju suured, samas lohutas teadmine, et enam ei lähe kaua (50 minutit hiljem oli laps käes).
Kui eelmine kord oli õmblemine ebamugav, siis seekord ikka väga ebameeldiv. Kõige ebameeldivam oli see rebendite otsimise osa. ma ei tea, kas esimesel sünnitusel pandi tuimestust juba enne, kui midagi otsima hakati või seekord lihtsalt oli kõik hellem – lapse pea oli suurem + hoidis kätt pea kõrval väljumise ajal. Rebendeid palju polmudki, lahkliha jäi terveks, aga väga ebameeldiv oli see õmblemine.
Ja kui esimene kord platsenta väljumist (õigemini väljatõmabmist) ei tundnudki, siis seekord oli see tõesti valus. Ämmakas lasi mul umb 1,5 h rahulikult lamadakoos lapsega, et platsenta ise irduks ja siis tuli seda välja pressima. Aga mul loomulikke presse ei tulnud ja siis ta muudkui surus ja surus mu naba peale ja see oli nii megavalus – ehk sisi valus oli ämmaemandapoone tegevus, mitte platsenta enda väljumine (tee on ju tehtud juba) 😀 Aga vähemalt seekord tuli kõik korraga välja erinevalt eelmisest korrast, kui tükk jäi sisse (mida ei avastatud kohe) ja asi lõppes suure verejooksu ja vereülekandega 🙁
teisest sünnitusest taastusin energia mõttes kiiremini, ilmselt kuna ei olnud suurt verekaotust. Isegi suurt hundinälga pole nüüd imetamise ajal nagu esimesel korral 🙂
Minul on olnud 2 kiiret sünnitust, nii et tuimestmisest ei tea ma midagi – kui sünnitus kestab esimeste märkide ilmumisest vaid paar tundi, siis paremagi tahtmise juures ei jõua keegi seal midagi tuimestada 🙂 Avanemisvalude ajal oli kasu ettekujutamisest, kuidas alakehas mingi ring avaneb -“avaneb-avaneb – aina rohkem lahti on” ja korralikust uuuuu-tamisest iga avanemisvalu ajal.
Samas, väga kaua kestva avanemise juures võivat tuimestamise väga abiks olla – kui tuleb ikka väga-väga pikki tunde avaneda, siis tuimestatud olekus väsivat naine vähem.
Esimesel sünnitusel oli laps paari pressiga väljas (presside ajal jäi mul hing kinni – oh, neetud, seda ma tegin küll väga valesti ja pärast kahetsesin, et mul hingamise segi läks, aga need pressid tulid kuidagi nii ootamatult üksteise otsa, ma olin kujutanud ette, et ikka pikem vahe on vahel – kuni ämmakas mind õnneks segadusest välja ja uuesti hingama sai). Sain rebendid tupele ja häbememokale, õmmeldi. Õmblemine ei olnud niivõrd valus, aga ebamugav – mulle on günekoloogline läbivaatus ka ebamugav, seda enam siis õmbelemine. No ja pärast tuli ettevaatlikult istuda, oli kiskuvat tunnet, aga ei midagi hullu. Teisel sünnitusel pääsesin ilma rebenditea ja see oli küll superluks – peale sünnitust oli tunne “nagu polekski sünnitanud”, st. alakeha polnud eriti valuski.
Platsenta väljus esimesel sünnitusel ilma mingi tundeta (nagu sorts sooja lootevett), aga teisel sünnitusel kiskus emakas tuntavalt kokku enne, kui platsenta tuli. Ja lisaks hakkas emakas samamoodi kokku kiskuma iga imetamise ajal. Eks ma olen seda lugenud ka, et teise sünnituse puhul tulevadki need emaka valulikud kokkutõmbed pärast. Selle kokku kiskumisega tuli mul iga korda kakahäda tunne (räägitakse, et sünnituse käigus läheb sool tühjaks – minul ei läinud) – nii ma siis, niipea, kui vastsündinu isu täis sai ja ja magama jäi, käisin wc-s ja paar peeretust-junnikest tuli jälle ja siis oli kuni järgmise imetamiseni kergem – selline naljaks asi. Ah, ja gaase oli ka seedimine täis veel nii 3 kuud – muudki puuksud ja puuksud. Öeldakse, et see on hormoonidest ja et soolestik sätib ennast peale 9 kuud kitsast olekut jälle normaalsesse asendisse.
Kulla teemaalgataja, nüüd peaks kohe kohe olema tähtaeg või on juba uus ilmakodanik sündinud? 🙂 Anna siis siia teistele ka teada, kuidas läks ning mismoodi ootused vastasid reaalse kogemusega 🙂
no kuidas saab keegi miinustada minu kogemust sünnitusel??
palun tõesti selgitust! vastasel juhul jääb mulje nagu suhtleks siin idiootidega!
Ma ise ei miinustanud sind, aga pakun, et miinustati sinu arvamust. See, et “pressisid lapse liiga korraga välja” – see nimelt ei ole võimalik. Ja ämmakas ei saa siin ka midagi teha. Kui on press, siis pressid ja tuleb nii palju, kui tuleb. Ega siin kinni hoida ka midagi pole. Mul kolmas sündis ka ühe pressiga, aga rebendeid kui selliseid ei olnud. Mingi ilupiste tehti kliitori kõrvale, sealt pressis kuidagi katki vms ilmselt. Teiseks “istusid rätsepistmes” – peale sünnitust üldiselt muudmoodi istuda ei saa, nii soovitataksegi. See pole mingi näitaja kergest või raskest sünnitusest või taastumisest vms. Mina isiklikult ei oskaks soovitada ka mingit hingamist õppida, sest valude ajal on väga raske midagi õpitut meelde tuletada. Mina kuulasin iga kord lihtsalt ämmakat. Või noh, esimesega ei kuulanud, kõik oli liiga kiire ja täielik shokk mu jaoks, selleks ka lahklihalõige.
Kaks sünnitust Tartus. Mõlemaga seljaepiduraal, ei ole valus.
Mõlemad sünnitused meeldivalt talutavad, mitte midagi hullu 🙂
Lahkliha jäi terveks.
I sünnitamisel rohkem õmblemist, mina ei tundnud midagi, ju tehti süst ka eelnevalt.
II sünnitusel üks pisike marrastus, ämmakas lasi spreid, ei tundnud midagi. Sain istuda enamvähem kohe, vetsus käia jne. II sünnitusel tulin oma jalaga perepalatisse.
Platsenta väljutamine valutu.
Sünnituste vahe 6 aastat, teine sünnitus + taastumine kerge.
Kaks sünnitust Tartus. Mõlemaga seljaepiduraal, ei ole valus.
Mõlemad sünnitused meeldivalt talutavad, mitte midagi hullu ????
Lahkliha jäi terveks.
I sünnitamisel rohkem õmblemist, mina ei tundnud midagi, ju tehti süst ka eelnevalt.
II sünnitusel üks pisike marrastus, ämmakas lasi spreid, ei tundnud midagi. Sain istuda enamvähem kohe, vetsus käia jne. II sünnitusel tulin oma jalaga perepalatisse.
Platsenta väljutamine valutu.Sünnituste vahe 6 aastat, teine sünnitus + taastumine kerge.
Kas see “II-l sünnitusel tulin oma jalaga perepalatisse” tähendab seda, et tavaliselt viiakse ratastooliga? Ma olen kõigi kolme sünnituse järel omal jalal palatisse läinud, täpsemalt kappasin kohe sinna lastetuppa järele, kus last pesti ja riietati.
Enamasti ikka tullakse oma jalaga. Aga minul on ka olnud ühe sünnitamisega nii, et ma ei tea kas verekaotusest, pikast 21 h kestnud pingutusest, või millest, igatahes kui püsti tõusin, hakkas silme ees keerlema ja vajusin käpuli, viidi kanderaamil palatisse, laps pandi siiski kõrvale, mõne h pärast polnud enam probleeme liikumisega.
Mul on mõlemal korral ITKs olnud norm sünnitus, verekaotus minimaalne ja oleks tahtnud ise kõndida palatisse. Kummalgi korral ei lubatud, ikka veeretati. Samuti ei lubatud järgmistel päevadel haiglas last süles koridoris kanda. Ohutuse kaalutlustel 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
