Tere,
Räägin hästi lühidalt enda loo. Äkki on kellelegi abi.
Alustasin triipude püüdmist kaks aastat tagasi. Esimene pool aastat möödus ilma triipude püüdmisele liigselt mõtlemata, ilma igasuguse nö “triibupüüdmist segava stressita”. Järgnes aasta tõsisemat üritamist, mille järel pöördusime viljatuskliinikusse. Viljatuskliinikust saadeti mind diagnostilisele laparoskoopiale, et kontrollida munajuhade läbitavust jms. Operatsioonil diagnoositi mul esimese astme endometrioos ning üks väike endometrioosi kolle emakalt eemaldati ja teine kõrvetati. Viljatusravi arsti poolseks diagnoosiks jäi endiselt “seletamatu viljatus”, kuna endometrioos oli niivõrd väike ning mehe testid olid samuti korras. Soovitas tungivalt jätkata IVF-iga.
Pärast operatsioonile järgnenud kolme negatiivset testi alustasime mehega mõlemad nõelravi(noelravi.ee). Alguses käisime lausa kolm korda nädalas, saime kaasa toidulisandid ning korrigeerisin toitumist vastavalt nõelravi arsti nõuannetele. Minu suureks üllatuseks saime esimese tsükliga triibud!
Sellest loost võib teha erinevaid järeldusi, aga mina soovitaksin nõelravi proovida. Eriti neil, kellel käed ja jalad külmetavad (“külm emakas”) ning tunnevad, et tervis ei ole päris 100%.
Soovin kõigile edu ja tunnen teile kaasa iga korra eest kui kuulete nõuannet “küll need triibud tulevad, kui sa nendele ei mõtle!”