Miks ma ei suuda niru suhet ära lõpetada, kuigi piinab ja pidevalt on vastik ja hõre olla? Miks tundub, et see on parem kui üksi olemine? Mõistus on ju peas, teooria on selge (“ennast tuleb väärtustada”), aga teoks teha nii lõpmata raske. Ma muidugi suutsin jälle, loll, ära kah armuda ja see tunne on sügavamaks muutunud. Nagu idioot, kolistan mööda samu ämbreid. Ei teagi, kelle peale rohkem vihane olen, mehe peale või enda peale. Ja hirmus kurb on ka… Kui mu sõbranna mulle räägiks, et tal selline suhe, ütleksin kohe, et lõpeta ära ja liigu edasi, aga ise venitan kummi.
Ta ei löö, ei peta (loodan), lihtsalt on… tuim, ei algata ise kokkusaamisi, lähikondlastele ei tutvusta ja kõik need sada märki, et “ta ei taha sinuga midagi tõsisemat luua, oled hetkel lihtsalt mugav ajatäide, kui vaja on”. Ma tegelikult ei tea, kas seda üldse saab suhteks nimetada. See kokkulepe oli küll, et korraga mitmel rindel ei tegutse ja teineteist seljataga lolliks ei tee. Näeme küll peaaegu iga päev, aga päris kahekesi aega praktiliselt polegi, kui mina fakti ette ei sea ja need päevased hetked on pinnapealne small talk. Kes mida tegi, kuidas lastel läheb, kuidas tööga on. Räägime, aga ei Räägi. Võtan juba pikalt hoogu, et püüda päris südamest südamesse rääkida, aga no ei pääse graafikus löögile. Seda juttu ju ei aja kiirel lõunapausil sumiseva rahvahulga sees. Üksikud õhtud/ööd/hommikud, mis saame koos veeta on samas toredad. Ta on väga hell ja heasüdamlik, tegudest vahel nagu loeks, et lähen korda (soovmõtlemine?), sõnades on seda öeldud kogu tutvuse ajal vaid kaks korda.
Ma ei taha saagi kah käima tõmmata, et tüli üles ja kisa taevani, et näha, kas siis muudab meelt. Inimese enda seest võiks ikka tahe tulla, mitte sellepärast, et naine hakkas vinguma, et ei sobi.
On kellelgi head tegevusplaani, kuidas see kiiresti ja valutu(ma)lt enda jaoks ära lõpetada? Ma ikka kusagil sisimas elan illusioonis, et äkki keegi kuskil on, kellega ma oma ülejäänud elukest saan koos veeta nii, et ma tunnen, et ma korda lähen ja oluline olen.
