Teema: Nutisseadmete kasutamine/keelustamine koolis

Kuidas vanasti hakkama saadi, kui traktoreid veel polnud? Miks küll meie põllumehed nurisema hakkavad, kui traktor kevadkünni eel katki läheb.

Aega ei saa tagasi keerata ning, jumala eest, ei ole vaja ka! Pigem mõtle, kuidas sa selle tehnoloogilise arengu enda ja oma laste arengu hüvanguks keerata saad.

Mulle ei ole kunagi helistatud halva hinde pärast. See pole nii pakiline ja kannatas õhtuni (pigem sooviti seda vastupidi minu eest võimalikult kaua salajas hoida, sest ta teadis ise ka, et pead jagub märksa enama jaoks). Küll aga helistas mu teises klassis käiv laps üks kord ja rääkis, et paralleelikad kaklevad koolimaja nurga taga ning tema meelest üht neist on juba pikemalt kiusatud. Lõpetasin kõne, võtsin liinile kooli sekretariaadi ning nii need kakukullid tegude pealt vahele võetigi (ilma, et keegi oleks “kituma läinud”). Seega: miks ka mitte?

Kägu kirjutas:

Kuidas vanasti hakkama saadi, kui traktoreid veel polnud? Miks küll meie põllumehed nurisema hakkavad, kui traktor kevadkünni eel katki läheb.

Aega ei saa tagasi keerata ning, jumala eest, ei ole vaja ka! Pigem mõtle, kuidas sa selle tehnoloogilise arengu enda ja oma laste arengu hüvanguks keerata saad.

Mulle ei ole kunagi helistatud halva hinde pärast. See pole nii pakiline ja kannatas õhtuni (pigem sooviti seda vastupidi minu eest võimalikult kaua salajas hoida, sest ta teadis ise ka, et pead jagub märksa enama jaoks). Küll aga helistas mu teises klassis käiv laps üks kord ja rääkis, et paralleelikad kaklevad koolimaja nurga taga ning tema meelest üht neist on juba pikemalt kiusatud. Lõpetasin kõne, võtsin liinile kooli sekretariaadi ning nii need kakukullid tegude pealt vahele võetigi (ilma, et keegi oleks “kituma läinud”). Seega: miks ka mitte?

Aga miks laps sedasama infot ei võinud õpetajale öelda? Ta oli ju koolis ja võis pöörduda ükskõik millise kooli töötaja poole. Kui kaklus toimus väljaspool kooli, siis väljaspool kooli telefoni kasutamine ju keelatud ei ole.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kuidas vanasti hakkama saadi, kui traktoreid veel polnud? Miks küll meie põllumehed nurisema hakkavad, kui traktor kevadkünni eel katki läheb.

Aega ei saa tagasi keerata ning, jumala eest, ei ole vaja ka! Pigem mõtle, kuidas sa selle tehnoloogilise arengu enda ja oma laste arengu hüvanguks keerata saad.

Mulle ei ole kunagi helistatud halva hinde pärast. See pole nii pakiline ja kannatas õhtuni (pigem sooviti seda vastupidi minu eest võimalikult kaua salajas hoida, sest ta teadis ise ka, et pead jagub märksa enama jaoks). Küll aga helistas mu teises klassis käiv laps üks kord ja rääkis, et paralleelikad kaklevad koolimaja nurga taga ning tema meelest üht neist on juba pikemalt kiusatud. Lõpetasin kõne, võtsin liinile kooli sekretariaadi ning nii need kakukullid tegude pealt vahele võetigi (ilma, et keegi oleks “kituma läinud”). Seega: miks ka mitte?

Aga miks laps sedasama infot ei võinud õpetajale öelda? Ta oli ju koolis ja võis pöörduda ükskõik millise kooli töötaja poole. Kui kaklus toimus väljaspool kooli, siis väljaspool kooli telefoni kasutamine ju keelatud ei ole.

A) tegevus toimus koolimaja nurga taga, kuhu lapsed läksid pikal vahetunnil mängima, kuid ühtegi täiskasvanut juures ei olnud
B) minema jooksmine ja kellelegi rääkima minemine oleks silma jäänud ning koheselt oleks “kituja” staatus
C) laps usaldas mind rohkem kui võõraid täiskasvanuid. Tal oli võimalus oma murest esmalt usaldusväärseimale kurta, saad sa teda selle kasutamises süüdistada? Telefon ei olnud tema enese elus püsimise seisukohalt tol hetkel vajalik, kuid lõi võimaluse, mida meil omal ajal ei olnud.
D) sinu jutust tuleb välja nagu oleks täiesti OK võtta oma “ärapandud telefon”, minna koolimajast välja ja mängida seal – ka tänase ilmaga näiteks… Pole ju koolimajas sees, seega lasku käia?

KUI tal ei oleks olnud telefoni, millega minult nõu küsida, oleks ta selle olukorra teisiti lahendanud. Juhul kui tal oleks olnud piisav usaldus õpetajate vastu, oleks läinud rääkima; kui usaldus poleks olnud piisav, oleks ta maha vaikinud (ja kiusajad oleks tol korral vabalt pääsenud). Mina ei tea, kumma variandi ta valinud oleks, kuid fakt on see, et ta on keskmisest introvertsem laps, kes võõraid naljalt omaks ei võta ning enamasti, kui on võimalik vältida, siis “igaks juhuks” ei suhtle.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ja ikkagi, kuidas lahendatakse lapse jaoks hädaolukorrad? Minu ühel lapsel on algklassides olnud 2 korda juhus, kus ta on mulle vahetunnis nuttes helistanud ja ma siis olen teda rahustanud.

Ei taha sind hirmutada, aga olen ka näinud üliõpilast (!) nuttes halva hinde pärast emale helistamas. Koolis peaks laps ikka õppima iseendaga hakkama saama, ka keerulistes olukordades. Toimunut arutada ja last nunnutada jõuab õhtul kodus. Mina ja 99,9% minu põlvkonnast käisime 12a koolis ära nii, et kordagi ei olnud vaja emal kooli helistada et mulle mingit teadet edastada. Millegipärast tol ajal ei olnud neid pakilisi teadaandeid pidevalt. Et keegi jääb kohtumispunkti 10 min hiljaks, see oli normaalse kõikumise piires ja sellest ei pidanud ekstra teavitama.

Kuidas sa tead, kellele ta helistas ja mis oli põhiline põhjus helistada? Kuulad teiste kõnesid pealt? Siis sa oled ju ise väga nõme.

Iga asja poolt ja vastu võib mingi ekstreemse näite välja mõelda. Tegelikult tähendab üks telefoni näppiv laps seda, et lisaks tekib kohe viis, kes ka ringis vahivad, mida see üks teeb. Neil ülejäänutel ei pruugi endal nutitelefoni ollagi. Meie koolis on algklassides vahetundides telefoni kasutamine keelatud ja toimib väga hästi. Keegi telefone ära ei korja ja lapsed ise ütlevad, et ära mulle tundide ajal helista. Meil pole ette tulnud, aga olen kindel, et kui lapsel või vanemal on väga väga vaja helistada, siis ei ole see ka probleem.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Minu laste koolis on kindel reegel, et koolipäeval lapsele helistada ei tohi, kui on hädaolukord, tuleb võtta ühendust õppealajuhatajaga, kes kutsub ise lapse tunnist välja.

Üsna tobe oleks õppealajuhatajale helistada näiteks teatega, et lapsevanem jääb lapsele järeletulemisega veidi hiljaks. Ja et ennetada kriitikat teemal, miks laps ise ei liigu, siis lihtsalt laps ei jõuaks ise õigeks ajaks koolist trenni.

Ja ikkagi, kuidas lahendatakse lapse jaoks hädaolukorrad? Minu ühel lapsel on algklassides olnud 2 korda juhus, kus ta on mulle vahetunnis nuttes helistanud ja ma siis olen teda rahustanud. Kummalgi korral pole tegu olnud täiskasvanud inimese jaoks hädaolukorraga, aga lapsel oli sel hetkel probleem suur ning kindlasti poleks ta võimeline olnud klassijuhataja käest luba küsima. Kuigi klassijuhataja oli tal väga tore ning üritas ka ise teda lohutada. Aga minuga vahetunnis vestlemine rahustas lapse maha ja ta sai oma koolipäeva rahulikult jätkata.

See, et sina kasvatad mingit pussu, kes elu ja emotsioonidega hakkama ei saa, ei tähenda, et see norm olema peaks!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ükskõik kus on tavaline vaatepilt (nt bussis), et absoluutselt igaühel on nutt käes ja toksib, juhtmed ka küljes. Jube tobe vaatepilt tegelikult.

Ma ei saa päris hästi aru, miks ma ei võiks bussisõidu ajal nutitelefoniga meelt lahutada?
Raamatut lugeda ei saa – hämar. Niisama ringi vahtida? Milleks? Mis seal bussis nii olulist on?
Kududa, heegeldada? Kitsas bussis on oht kedagi torgata, pealegi buss rappub ja see võib töö ära rikkuda.
Ja millal siis veel nutitelefon, kui mitte sundusliku mittemidagitegemise perioodi ajal? Või oleks normaalne, et raiskan bussisõidu aja mittemillegi peale, lähen koju või kohvikusse ja alles seal vaatan ekraani? Mulle tundub vastupidine normaalsemana.

selle mittemillegi peale raisatud aja eest oled hiljem tänulik ja ei pea ärevushäireid ravima.

Kägu kirjutas:

See, et sina kasvatad mingit pussu, kes elu ja emotsioonidega hakkama ei saa, ei tähenda, et see norm olema peaks!

Samamoodi võiks ju vastu nähvata, et see, et sina ei suuda oma lastele muudmoodi kui keelamisega laiemat maailma näidata, ei tähenda, et see poeaks norm olema ning seega kõiki lapsi kohe ajupuudulikkuses süüdistama ja nutiseadmeid keelama hakkama.

Telefon ise ei ole milleski süüdi! Ka nutitelefon ei ole ise milleski süüdi.

Minu laps on alati koolis vahetunde vihanud (liiga palju lapsi, liiga palju lärmi, liiga palju suhtlemist). See tähendas, et algklassides vedas ta kaasa oma poolelioleva raamatu ja nautis, kui tal lasti rahus see 10min lugeda. Mingil hetkel ilmus majja nutiseade nimega e-luger, mis muutis lapse koolikoti ca kilo jagu kergemaks (fantaasiakirjanduse fänn – potterid, eragon, võlurite gild… <- üks paksem kui teine). Kas e-luger oleks lubatud, kui nutitelefon mitte? Kui ei, siis on see ilmselge jama, sest sunniks lugeda armastavaid lapsi pakse raamatuid tassima ja selga kurnama. Kui “jah”, siis kas kindle äpp telefonis on lubatud või keelatud?

Fakt on see, et kõiki lapsi ei saa te iial kohustuslikus korras ringi jooksmist ja lollitamist nautima ja miks siis võtta neilt võimalus lihtsalt selle pärast, et meie põlvkond ei mõista tänaste noorte maailma? Olid ka 20-30 aastat tagasi koolides need, kes kohustuslikust jalutamisest ära hiilisid ning juturaamatuga end peldikusse peitsid. Leitakse lahendid ka täna. Kannatajaks jääb kahjuks see korralik laps, kes “tahaks, aga ei lubatud ju”.

Ma sellest keelamise värgist ei saa ikka üldse aru. Selle asemel võiks õpetada kasutama nii telefoni, teisi nutiseadmeid, kui ka nutivälist maailma laiemalt. Mida laiem on lapse silmaring, seda suurema tõenäosusega leiab ta ise telefonivälised tegevused üles.

tegelikult on nii, et nutikas paratamatult tekitab suurema v väiksema sõltuvuse. Mul on ka kodus algklassilaps, kel Potter ammu läbi, kogub münte, lippe, uurib võõrkeeli jne jne, aga ikkagi on viimased kuud tekkinud nutisõltuvus konkreetsest mängust, mida mängib neil pool klassi. Näen ka, et keelamine ja tänitamine ei aita, ostan talle rõõmuga odavamaid münte, et ta saaks oma albumiga tegelda, tassin vahel teatrisse jne. Ja siiski on ta varsti taas nutika küljes. Eks ma jätkan.

Käisin lasteetendusel ja minu kõrval istus ema oma kahe algklassiõpilasega. See emme suutis moblat mitte puudutada umbes 15 minutit, terve etenduse näppis teda ja loomulikult helises ka telefon etenduse ajal.

Kui ema ei saa aru teatri viisakast pöördumisest, telefon välja lülitada, terve etenduse helendab tema telefon, siis saan aru, miks koolis lapsed ei tee õpetajate palvetest, telefon ära panna, välja. Eeskuju ju olemas ja mitte ainult oma lastele.

Meie koolis arutati seda telefonikeeldu algklassides. Õpetaja oli nõus, õpilased olid nõus, valdav enamus lapsevanemaid olid nõus aga ometigi ei saadud seda keeldu teostada kuna paar lapsevanemat olid sellele keelule kategooriliselt vastu. Põhjendus oli just täpselt see, et muidu ei saa laps mulle helistada jne. Mingit poole klassi telefonikeeldu polnud ka võimalik rakendada, see ei oleks lihtsalt aus olnud. Nii et nüüd siis istuvadki kõik lapsed vahetundides koridoris seinte ääres ja vahivad igaüks oma telefoni. Kellel nutitelefoni ei ole, see istub mõne nutitelefoni omaniku kõrval ja vahib selle telefoni. Ja kõiges selles võib süüdistada seda paari kontrollfriigist lapsevanemat.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Meie koolis arutati seda telefonikeeldu algklassides. Õpetaja oli nõus, õpilased olid nõus, valdav enamus lapsevanemaid olid nõus aga ometigi ei saadud seda keeldu teostada kuna paar lapsevanemat olid sellele keelule kategooriliselt vastu. Põhjendus oli just täpselt see, et muidu ei saa laps mulle helistada jne. Mingit poole klassi telefonikeeldu polnud ka võimalik rakendada, see ei oleks lihtsalt aus olnud. Nii et nüüd siis istuvadki kõik lapsed vahetundides koridoris seinte ääres ja vahivad igaüks oma telefoni. Kellel nutitelefoni ei ole, see istub mõne nutitelefoni omaniku kõrval ja vahib selle telefoni. Ja kõiges selles võib süüdistada seda paari kontrollfriigist lapsevanemat.

Mina oleksin olnud üks neist karjuvatest lapsevanematest. Muide, ma ei helista peaaegu kunagi oma lapsele kooli ajal, sest tunni ajal pole viisakas, vahetunni ajal on koolimajas tappev lärm ja me ei kuuleks iial midagi. Küll aga saadan ma talle vahel skype’is mõne teate, et vastaku siis, kui kätte saab ja aega on. Vahel, kui on olnud midagi kiireloomulist (vaja mingi esinemise aeg üle kontrollida enne kui ülemusele oma nõusoleku või keeldumise mingis asjas annan…), siis olen hõiganud hoopis lapse pinginaabri skype’i, sest ma tean, et tema käib kindlalt igal vahetunnil vaatamas.

Aga senikaua, kuni meie koolimajad on sellised mammutid, kus igal vahetunnil on igas koridoris korraga 200 karjuvat alaealist (algklasside koridorid on täiesti liigeldamatud neile, kes suhtlemist ei armasta), tuleb jätta alles kõik võimalused, et introvert saaks ennast sellest massist vähemalt vaimselt eemale tõmmata – raamatud, nutitelefonid, e-lugerid. Kes tunneb, et tema laps on seal liiga palju, ärgu lubagu oma lapsel telefoni kooli kaasa võtta. Nii lihtne see ongi. Iga vanem kasvatagu oma last, mitte ärgu keelaku oma lapse järgi üldistavalt kõiki teisi.

Praegusel hetkel on küll olukord selline, et sinu sinu soovi ja sinu tahtmise tõttu kannatab mitu klassitäit lapsi, kaasa arvatud su oma laps. Miks sa raamatule nutitelefoni eelistad? Miks su introverdist laps netis mängimise asemel lugeda ei või? Ma kujutan ette, et neid lugejaid oleks teisigi(näiteks mu oma laps) kui vaid seda telefonimaaniat ei oleks.
Ja nagu ma juba kirjutasin, siis telefoni kojujätmine või üldse nutitelefoni lapsele ostmatajätmine pole lahendus, kuna siis vahitakse pealt kuidas sõber mängib.

Kägu kirjutas:

Kusjuures, ta loebki. Aga selle asemel, et ilgelt pakse raamatuid kaasas kanda, veab ta E-lugerit. Selle koju ununemisel või muul põhjusel puudumisel, aga telefoni kindle appi.

Telefon on vajalik, kui peaks tekkima vajadus… näiteks üle vaadata mõni aadress, kuhu ta pärast kooli minna tahab, midagi surfata wikipediast või goodreadsist… Nagu ma enne ütlesin, siis ta ei pane tihti mu küsimusi tähelegi – ehk ei ole telefonis pea üldse kooli ajal. AGA SEE ON VÕIMALUS, mille ebaõiglaselt ära võtmise vastu peabki karjuma. Vabaduse piiramine pole selliste kohtade peal lahendus.

Kahjuks on tänapäeva netimaailmas see piirangute seadmine AINUS võimalus. Netiseadmete kasutamine tekitab sõltuvust ja lastel tekib see sõltuvus eriti kergesti. Nutiseadmete kasutamise piiramine mitte ei võta vabadust ära vaid just annab lapsele vabaduse midagi muud teha, olgu selleks siis lugemine, suhtlemine, jalutamine vms.

Kõik need aadressiotsimised jne saab laps teha peale tundide lõppu kui ta oma telefoni sisse lülitab. Ka Wikipedia uurimine vahetunni ajal pole elutähtis asi. Muuseas, võid kindel olla, et see Wikipedia on vaid ettekääne ema südame rahustamiseks. Tegelikult istub su laps Minecraftis või mõnes muus mängus.

Täieliku raamatukoi emana tahaks kuulda, et mis raamatud need “ilgelt paksud” on, mida laps kaasa võtta ei jõua. Harry Potter? Mingid piltidega suured muinasjuturaamatud? Mida osavamaks laps lugedes muutub, seda õhemaks ja kergemaks ka ta loetavad raamatud muutuvad. Muuseas jällegi, asjatundjad soovitavad lastele kohe kindlasti digiraamatute asemel pärisraamatud lugeda.

Kägu kirjutas:

Mine raamatukogu fantaasiakirjanduse riiuli juurde ja vaata, kui paksud need on. Alustuseks olid jah Potterid. Eragoni sarja, Võlurite gildi sarja… Meeletus koguses on neid hiiglaslikke endaga kaasas veetud ja loetud. Alates seitsmendast klassist pole keel enam barjääriks ning sealt maalt muutus lugerisõltlaseks, sest see on kergem kaasas tassida.

Aga endiselt: miks ta peaks internetiotsingu pärast tunde tegema, kui kahe tunni vahel on aeg, mille nimi on VAHETUND, kus ei tohiks mitte kedagi häirida, millega laps tegeleb, kui ta teisi ei kiusa ja seadustega vastuollu ei lähe. Jätkem neile natukenegi võimalust ise avastada ja maailma tunnetada!

Alates seitsmendast klassist? Kui vana su laps siis on? Minu kommentaar, mida sa tsiteerisid, rääkis algkassilaste netikasutuspiirangust. Ma ei arvagi, et näiteks gümnaasiumiõpilastel võiks või saaks netikasutust koolis piirata. Algklassilastel aga pole see iseotsustamine võime nii hästi arenenud, et nad iseseisvalt valiksid nutiseadme asemel sõbraga vestlemise või lugemise.

Ja kas tõesti on niivõrd suurel lapsel, kui seda on sinu laps, vaja veel emme täielikku kontrollimist? Ole hea ja anna oma lapsele võimalus ise maailma avastada ja tunnetada ja lõpeta ära mõtteviis, et ema peab 100% alati kättesaadaval olema.

Kägu kirjutas:

Ema ei ole 100% kättesaadav. Lapse ema on täielik telefonipõlgur. Kättesaadav olen ainult arvuti kaudu ja seda siis, kui olen masina taga. Täna olen, täna olen ka kättesaadav. Kas see rahustab sind, kui ma ütlen sulle, et me peame lapsega keskmiselt ühe telefonikõne kuus ning umbes kahel korral kuus tekib vajadus tšättimiseks (maks viis lauset edasi-tagasi). Ülejäänud vestlused käivad näost näkku hommikuti ja õhtuti. Aga see ei tähenda, et ma oleksin iial pooldanud füüsilisi piiranguid.

Aga telefon oli lapsel koolis kaasa ja kasutamiseks mõldud esimesest klassist saati. Jah, mängiti üksjagu, aga ma ei ütleks, et liiga palju. Pigem loeti algusest peale, otsiti eemale tõmbumise võimalusi.

Ma arvan, et me oleme lihtsalt niivõrd erinevad inimesed, et midagi pole teha. Kahjuks on meie peres käinud see netiseadmete kasutamine üle kivide ja kändude. Mu lapsed kasutavad arvutit ja telefone aga piirangutega. Piirangud on selleks, et lapsed saaksid ka muud teha ja harjuks muud tegema. See ei ole nedendelt vabaduse võtmine, hoopis vastupidi. Ja minu lapsi aitaks netipiirang koolis kohe kindlasti.

Kui mu lastel poleks netikasutusega mingeid probleeme, ka siis oleksin õpetaja soovile piirangud seada vastu tulnud. Ma ei oleks egoistlikult teatanud, et mul on vaja KORD KUUS lapsele helistada ja selletõttu ei tohi mingeid piiranguid kehtestada. Ma oleksin aru saanud, et need piirangud on kehtestatud terve klassi huve arvestades ja see minu lapse üks kõne või paar netiotsingut kuus ei õigusta piirangute keelamist. Aga jah, ma saan aru, et sa ei saa sellest aru ja igasugune edasine selgitamine või arutelu on mõttetu.

Kägu kirjutas:

Meie koolis arutati seda telefonikeeldu algklassides. Õpetaja oli nõus, õpilased olid nõus, valdav enamus lapsevanemaid olid nõus aga ometigi ei saadud seda keeldu teostada kuna paar lapsevanemat olid sellele keelule kategooriliselt vastu. Põhjendus oli just täpselt see, et muidu ei saa laps mulle helistada jne. Mingit poole klassi telefonikeeldu polnud ka võimalik rakendada, see ei oleks lihtsalt aus olnud. Nii et nüüd siis istuvadki kõik lapsed vahetundides koridoris seinte ääres ja vahivad igaüks oma telefoni. Kellel nutitelefoni ei ole, see istub mõne nutitelefoni omaniku kõrval ja vahib selle telefoni. Ja kõiges selles võib süüdistada seda paari kontrollfriigist lapsevanemat.

Ma ütleks, et siin ei ole tegu niivõrd kontrollifriiklusega vaid ühe väga vana nähtusega, mis eksisteeris ammu enne nutitelefonide aega – oma ego piiridest kaugemale mitte mõelda oskamisega. Egotsentrikust lapsevanem kasvatab egotsentrikust lapse ja grupi huvidega ei suuda neist mitte kumbki arvestada. Kui lapsel selleks loomu poolest võimekust olekski, siis lapsevanem on see, kes kasvatuse selle nüansi potist kolinal alla laseb. Kõik peab käima ainult nii, nagu temale sobib ja mitte kuidagi teisiti.

Miks aga grupi huvidega üldse arvestama peab? Eks ikka sellepärast, et koolis käimine kujutab endast paratamatult grupis töötamist. Ma saan aru lapsest, kellel on vahetunnis vaja kõrvale tõmbuda ja omaette olla. Ma ei saa aru lapsevanemast, kes tunnistab selleks ainult üht meetodit ja välistab jäigalt kõik teised.

Lapse saab telefonitsi kätte ka siis, kui tal on nuputelefon. Tegelikult ongi minu laste telefonid päeva lõpus pidevalt teiste käes laenuks, sest need nutitelefoni fanatid mängivad oma telefonid tühjaks. Laps saab raamatute võrra koti kergemaks ka siis, kui tal on e-luger, olemuslikult monofunktsionaalne, reeglina suurema ekraaniga ja silmasõbralikum seade. Ja teisalt, bussis ja rongis, kus niikuinii midagi teha ei ole, ei sega nutitelefon mitte kedagi ega ole kriitikat ära teeninud.
Egotsentrikutele sellised lahendused muidugi ei meeldi, nemad tahavad, et kogu maailm joonduks ainult nende järgi.

Lisaks räägime veel natuke nendest lastest, kelle hakkamasaamist ja otsustusvõimet nende vanemad nii väga kiidavad. Kogemus näitab, et ei ole need lapsukesed, kellele nuti vabalt kooli kaasa antakse, midagi nii väga adekvaatsed ajajaotajad. Nende vanemad loovad endale illusioone. Ja juba üks nutinäppija tunnis tõmbab päris mitme kaasõpilase tähelepanu ja segab palju rohkemaid kui vaid iseennast. See ei ole normaalne, et õpetaja peab suure osa tunni ajast kulutama sellele, et nutitelefone näppivaid õpilasi korrale kutsuda. Selle asemel võiks parem õpetamisega tegeleda.

Leian, et igal juhul peab õpetajatel olema õigus telefonid vähemalt tunni alguses ära korjata – või tunni jooksul, kui ta reaalset kasutamist märkab – ja vanematel ei peaks olema siinkohal ülimat sõnaõigust. Kooli kodukord olgu ikka õpetajate otsustada.